Feminism ei ole nišinähtus

Reet Varblane

Mare Tralla ja leedu naiskunstnike rühmituse Cooltūristės näitus  „Suhestumisnurk” Tallinna Linnagaleriis kuni 23. X.  „Suhestumisnurk” ei ole mitte ainult hea, vaid ka väga oluline näitus. Asi ei ole selles, et Mare Tralla on hea kunstnik, n-ö meie feministliku kunstimõtlemise esikunstnik. Asi on selles, et see näitus toetub väga hästi toimivale kontseptsioonile,  mille Mare Tralla esitas Tallinna Kunstihoone nõukogule näituse saamiseks juba poolteist aastat tagasi ning millele ta on jäänud kindlaks (eks seegi ole märk, et selle näituse kontseptsioon ei ole juhuslik uitmõte, vaid midagi, mis on kripeldanud kunstniku – eks tegelikult jagasid seda ideed ka leedu partnerid, antud juhul esindab rühmitust Laima Kreivytė – hinges juba pikemat aega. Koostööprojekti inspiratsioon on saadud India päritolu  feministliku mõtleja, filosoofi ja kirjandusteadlase Gayatri Chakravotry Spivaki mõttest, et „kõige huvitavam meie elus on see, kuidas asetume teis(t)e suhtes”.  

Üks mu hea, veidi pessimistliku loomusega sõber armastab rõhutada, et kõik siin maailmas taandub ühildumise probleemile, kuid et tõelist ühildumist (sobivust) tuleb ette haruharva, kui üldse. Kui „Suhestumisnurga” kontseptsiooni, seal püstitatud küsimuseasetust vaadata ühildumise taustal, siis on Mare Tralla ning  Laima Kreivytė toonud välja midagi, millest tavaliselt mööda vaadatakse: milline on suhestumise ühisosa ning kas (ja millisel määral) on selle puhul võimalik üksteisest aru saada? Väga lihtne on töötada välja suuri, vastastikku välistavaid, vastanduvaid konstruktsioone ning veel hõlpsam on neid kasutada kellegi või millegi tähtsuse ja tähenduse määramisel. Seda on tundnud mõlemad näituse kunstnikud, kui on kokku puutunud Lääne-Euroopa keskse  kunstimaailma hoiakutega, sest nad on Ida-Euroopast pärit naiskunstnikud. Kui olla juba n-ö kasti pandud, siis tuleb ka käituda vastavalt ootustele. Need ootused pole kunstnike endi lootused, soovid, ootused. Mare Tralla on näituse saatetekstis kirjutanud: „Matemaatikas eksisteerib lõpmatu arv nurki. Miks kiputakse kultuuris sageli kasutama vaid täis- ja vastandnurki millegi analüüsimisel või vaatenurga esitamisel. Miks mitte uurida 89,52kraadise nurga  alt eesti ja leedu naiskunstnike suhestumist nn lääne kultuuriruumiga? 89,52 on palju huvitavam kui 90.”     

Näitus koosneb isiklikust ning üldisemast, juba olemasolevate kultuurinähtuste kaudu vormitud tasandist. Aga näitust võib vaadata ka sõnalise ning visuaalse tasandi kaudu. Pluss juurde ka veel interaktiivne (või vähemalt vaatajat tegutsema kutsuv) installatiivne tasand.  Nii isiklikul kui ka üldisemal tasandil ei näe täielikku ühildumist, aga nurk, mille all suhestuvad eesti ja leedu naiskunstnik, on märgatavalt suurem, kui seda on kultuuriliselt kehtestatud (ning siiani laiemas teadvuses peituvad) hoiakud ning naise (naiskunstniku) ootused. Visuaalsel tasandil kõrvutatud (pole vastandatud) kunstnike endi kujutised (autoportreeline lähenemine) ning kahest filmist nopitud naisekujutised. Filmid – nii Eesti „Viimne  reliikvia” kui ka Leedu „Ave, Vita” – kuuluvad oma kodumaal populaarsete filmide, isegi filmikunsti klassika hulka. Mõlemas seisab keskne tegelane naine valiku ees, kuidas oma elu muuta, etteantud reeglitest, n-ö saatusest vabaks saada. Kui Leedu Veronika, 1960ndate intellektuaal, on iseseisev naine, kes mehe abistava käeta tahab ise oma elu üle otsustada, siis Eesti menufilmi n-ö vaba lapse Agnese uus elu (ning unistused) on seotud mehega, küll  vabadust ihkava Gabrieliga. Aga viis, kuidas neid näidatakse, ei erine kuigivõrd. Ka kõrgem eesmärk, mis sootsiumi arvates peab nende elu juhtima, on üsna sarnaselt esitatud: Agnest on vaja reliikvia saamiseks, Veronikat lapse sünnitamiseks. Mõlemad filmid on teinud meesrežissöör. Järgmine, äärmiselt vajalik samm oleks samaviisi kõrvutada kahe, Eesti ja Leedu naisrežissööri (miks mitte Leida Laius) filmi. Näituse seisukohast on huvitav, et nurk, mille all suhestuvad  kunstnike omakujundid, kattub ligilähedaselt filmikangelannade suhestumisnurgaga, kuigi erineb totaalselt naise enesemääratlemise ning naise ühiskonna poolt määratlemise nurgast.     

„Suhestumisnurga” kontseptsioon ning  ka kõnetusviis ei puuduta pelgalt Ida-Euroopa naiskunstnikke ega ka mitte Ida-Euroopa naisi, see on märgatavalt laiem ning sügavam, mis peaks demokraatlikus maailmas igaühele korda minema. 

Feminism ning sellega kaasnenud Teise, teistsuguse – nii ühiskondliku positsiooni, seksuaalse  orientatsiooni, rahvusliku kuuluvuse, eluhoiaku poolest – problemaatika esiletoomine, sellele ikka ja jälle tähelepanu juhtimine on praegu olulisem kui kunagi varem. See on demokraatliku maailma kestvuse alus. Seda kummalisem on äsja Tallinna Kunstihoone juhatajaks, arhitektuurivallas avara mõtlemisega, intelligentse Karin Hallas-Murula mõtteavaldus 19. X Postimehes, et Kunstihoones ei ole vaja enam tegeleda n-ö nišiprobleemide,  nišinäitustega – feministliku, homoseksuaalsust käsitleva jne ehk siis poliitilise kunstiga. Et selline kunst peletab publiku eemale ning et seda on kasvavale põlvkonnale, õpilastele raske selgitada. Loodetavasti oli see intervjuusse sisse lipsanud lapsus. Enn Kunila erakogu näitus tõi Kunstihoonesse palju publikut, kuid nii Eesti kui ka rahvusvahelise kunsti kontekstis on selle, küll kvaliteetset, kuid keskmist korralikku eesti kunsti esindava kogu näitus nišinähtus.  PS. Lõpuks veel üks huvitav tähelepanek. 18. oktoobri Aktuaalses Kaamera Tallinna Kunstihoone uue juhataja valimist puudutava uudise kommentaaris nimetas Kunstihoone nõukogu liige Pille Kivihall ühe põhjusena, miks valiti just Hallas-Murula, tema atraktiivsust ning veetlevust, ikka naiselikus mõttes. Kas ühegi mehe puhul oleks kunagi toodud välja tema kaunist näolappi või mehelikku sarmi?