Elada – teha kunsti

Eesti Energiate näitus sai pealkirja tõdemusest, et vanemas eas saab kunstitegemisest paratamatus ja harjumus. Harjumuse jõud pole aga vähem tähtis kui ambitsioonikas eneseteostus.

KATRIN KIVIMAA

Näitus „Eesti Energiad. Harjumuse jõud“ Tartu kunstimuuseumis kuni 30. I. Kuraator Indrek Grigor, kunstnikud Jüri Ojaver, Jaan Paavle, Paul Rodgers ja Jaan Toomik. Jaan Paavle ekspositsiooni kujundaja on Peeter Krosmann ning graafiline disainer Andres Tali.

Tartu kunstimuuseumi näitusel „Eesti Energiad. Harjumuse jõud“ on vaatajate ette toodud Eesti Energiate nime all varemgi koos esinenud Jüri Ojaveri (sünd 1955), Paul Rodgersi (1952), Jaan Toomiku (1961) ja Jaan Paavle (1940–2010) looming. Neid kunstnikke tuntakse kunstiväljal pigem individuaalselt tegutsevate-loovate-eristuvate autoritena, kel igaühel isikupärane käekiri ja kunstikeel. Nende ühine näitusetegevus on siiski üsna pika ajalooga: see sai alguse Rotermanni soolalaos 1999. aastal toimunud näitusest „Eesti energia“. Tõsi, koos esineti ajavahemikul 2001–2013 ainult välismaal ning siinses kontekstis on Tartu näitus kõigest teine kollektiivne etteaste – omamoodi „kakskümmend aastat hiljem“.

Tõlgendustaak

Esimese rühmanäituse puhul seostati nende nelja kunstniku loomingut korduvalt maskuliinsuse rõhutamise ja „valge keskealise mehe“ identiteediga.1 Selline – ja veidi trafaretne – tõlgendus tulenes osalt siinse kunstielu debattidest, mis sundis mõned meessoost kriitikud kaitsepositsioonile asuma, ning vaid osalt sellest, millega (tõepoolest keskikka jõudnud) meeskunstnikud oma loomingus tegelesid. „Harjumuse jõu“ kuraator Indrek Grigor rõhutab näituse tutvustuses2 eelkõige isiklike sõprussuhete rolli ühise näitusetegevuseni jõudmisel, kuid domineeriva mehelikkuse kriisi tunnetust ei saa temagi mainimata jätta. Seoses Jüri Ojaveriga tuletab Grigor meelde 1999. aasta Eesti Veneetsia biennaali paviljoni juhtteemat „middle-aged, married, male“.3 See löökfraas peegeldab siiski eelkõige tolle ajahetke (isiklikku) frustratsiooni ega vii meid kuidagi 2021. ja 2022. aastal „Harjumuse jõu“ mõistmisele lähemale (seda enam et autorite eraelulised positsioonid varieeruvad). Isegi ühisnimetaja „mees/mehelikkus“ mängib käesoleval näitusel eri kunstnike teoses erineva osakaaluga rolli.

Kuid meesenergia „purskeid“ – enim Paavle ja loomulikult ka Toomiku töödes – oli siis ja on ka praegu nii otseses kui ka sümboolses vormis piisavalt, et sellest saaks küll lihtsustatud, kuid domineeriv tõlgendusraamistik, mille tõttu teised nüansid pälvivad vähem tähelepanu. Ka sõnapaari „Eesti energiat“ on mõningate teoste tugevalt seksuaalse sümboolika tõttu peetud eelkõige isikliku loome- ja seksuaalenergia tähistajaks. Siiski ei maksaks unustada rühmitusele nime andnud Jaan Paavle iroonilist hoiakut riikliku rahvuslusdiskursuse ja selle majandusliku aspekti suhtes. Ja kuhu on jäänud tõdemus, et Toomiku ja Paavle teostes on alati mänginud olulist rolli püüd transtsendentaalse poole, mis annab mõistele „energia“ täiesti uue dimensiooni?

Erinevus

„Harjumuse jõud“ toob esile nelja kunstniku selgelt eristuvad keele­registrid ehk isikupärase väljendusviisi. Kõige autobiograafilisemalt ja jätkuvalt eksistentsiaalsest ängistusest kantult kõneleb Toomik. Tema loomingu siseloogika ilmneb kõige paremini ajalises muutumises: selle juhtniidiks on üks isiksus koos kõigi oma mõttemaailma-elukäigu mustrite ja üleelamistega. See ei tähenda, et neid teemasid ei saaks nimetada üldinimlikuks. Sügavalt isiklik maailma kogemise viis kohtub tema loomingus mütoloogiliste viidetega nii kristlusele kui ka antiikmütoloogiale. Toomik on ka omamütoloogiameister. Elusuurust urineerivat autoportreed – skulptuur „Rituaal“ (2020) – saadavad huumor, viited Toomiku varasemale loomingule, elu paratamatuse tunnetamine, eneseiroonia. Ja see on tohutult aus. Nagu on seda tema lumemaadluse videogi, näituse üks emotsionaalselt kaasahaaravamaid teoseid, millest pikemalt allpool.

Jüri Ojaveri kontseptuaalset skulptuuriloomingut on alati iseloomustanud isikupärane rohmakas huumor, nagu on tabavalt märkinud kuraator Grigor. Selles, kuidas Ojaver maailma näeb ja kirjeldab, on midagi nii nooruslikku ja rõõmsat, et tema looming ei allu kuidagi eelkirjeldatud tõlgendustaagale. Tema suhestub kõige enam meid välismaailmas ümbritsevate tekstidega, olgu selleks kultuuri, poliitikat või muid ühiskonna rituaale (nt matus) puudutavad sõnumid. Masin-skulptuuriga „Viirus sureb viimasena“ (2020) vaatleb ta läbi absurdihuumori meid kõiki painavat tervisekriisi. Üleelusuurused lipsud (2021) on suurepärane näide, et Ojaver ei väsi absurdseid objekte maailma juurde loomast. Need omakorda toodavad rõõmu.

1990. aastate algusest Eestis elav briti-eesti kunstnik Paul Rodgers on sel näitusel kõige poeetilisem. Poeesiat ei loo niivõrd teoste pealkirjad või teema, vaid pigem vanade esemete ja looduslike materjalide taaskasutusega kaasnevad tähenduskihid: siin on teatud annus nostalgiat ja leppimist looduse ringkäigu paratamatusega. Skulptuur „Talvine külaline“ (2021) on tehtud päevalilleseemnetest ja kuivadest okstest, mis annavad teosele tugeva sümboolse laengu ning ehk on siin pistmist ka tänapäeva ökokunsti püüdlustega. Kultuur ja loodus kohtuvad fotol „Nimeta raamatukogu“ (2020), kus on kujutatud vanadest raamatutest rajatud tammi voolaval jõel.

Kõige tugevamal kujul väljendub kunstiloome ja seksuaalenergia metsik ühendus Jaan Paavle (nüüdseks juba ajaloolistes) naivistlikes maalides ja low-tech videotes, mis on mälestusnurgana paigutatud eraldi saali. Erinevalt Toomikust, Ojaverist ja Rodgersist liikus Paavle eluajal peamiselt kunstimaailma äärealadel ja sai kõigepealt tuntuks Toomiku performance’ites ja videotes osalemise kaudu. Paavle ja Toomiku loominguline ühisosa väljendub lisaks seksuaalsete kujundite kasutamisele ja transtsendentaalsete ideede mõjule ka huvis antiikmütoloogia vastu.

Kõige tugevamal kujul väljendub kunstiloome ja seksuaalenergia metsik ühendus Jaan Paavle (nüüdseks juba ajaloolistes) naivistlikes maalides ja low-tech videotes.

Jüri Ojaver ei väsi absurdseid objekte maailma juurde loomast. Need omakorda toodavad rõõmu.

Paul Rodgersi skulptuur „Talvine külaline“ (2021) on tehtud päevalilleseemnetest ja kuivadest okstest, mis annavad teosele tugeva sümboolse laengu.

Jaan Toomiku video „Talimaandlemine“ mõjub omapärase austusavaldusena meeste sõprusele ja seda valitsevale võitlusenergiale.

4 × Taavi Piibemann

Sõprus

Jaan Toomiku uuema maaliloomingu üks keskne kujund on titaanide võitlus. Sama motiiv kandub üle tema uusimasse videosse „Talimaandlemine“, kus näeme kahte alasti vanemapoolset meest, kõht ees ja habe hall, lumeväljal maadlemas. Üks on kunstnik, nagu Toomiku autobiograafilises loomes tavapärane, ja teine tema kirjanikust sõber Tarmo Teder. Video mõjub omapärase austusavaldusena meeste sõprusele ning (justkui?) seda valitsevale võitlus­energiale, mida tuleb rähklemisega maandada, et siis jälle sõbralikult külg külje kõrval, mantel seljas, maha istuda. Omaenda keha – ja ehk ka vaimu – vananemise aus tunnistamine on samuti miski, mida vaatajal on raske märkamata jätta.

Seekordne nelja kunstniku näitus „Harjumuse jõud“ sai pealkirja väidetavalt tõdemusest, et vanemas eas saab kunstitegemisest paratamatus ja harjumus, mis asendab nooremas eas iseloomuliku eneseteostusvajaduse. Võib-olla pole aga harjumuse jõud sugugi vähem tähtis kui ambitsioonikas eneseteostus. Peaaegu 98. eluaastani, kuni elu lõpuni, kunsti teinud tark naine Louise Bourgeois on väidetavalt öelnud, et kunst tähendabki elamist, see puudutab elu ennast – ja mitte kunsti kui sellist.

1 Ants Juske, Eesti Energia suundub kunsti. – Eesti Päevaleht 25. VIII 1999.

https://epl.delfi.ee/artikkel/50775832/eesti-energia-siirdub-kunsti

2 Indrek Grigor, Sõbrad ongi tüütud ehk Eesti Energiad. – KesKus 4. XI 2021.

„Sõbrad ongi tüütud“ ehk Eesti Energiad

3 Samas.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht