Eesti looduse pildiline uurimus

Krista Piirimäe

Süsteemne, paljutähenduslik näitus, sisukas kataloog. Näitus „Metsa ja mere vahel. Eesti loodusmaal” Tartu Kunstimuuseumis kuni 12. I, kuraatorid Reeli Kõiv ja Tõnis Tatar. Kataloogi esitleti muuseumis novembri lõpul. Selle on koostanud Tõnis Tatar ja Reeli Kõiv, kujundanud Jaan Evart, inglise keelde tõlkinud Kersti Unt, 112 lk.

Kui Tõnis Tatar mainis eelmisel talvel, et teeb Reeli Kõivuga loodusmaali näituse, ütlesin: „See on nii lai teema, et ei olegi teema”. Pooles piltidest, mis maailmas on loodud, on oluline tegelane loodus, isegi siis, kui sealt on välja nopitud ainult üks taim.

Kataloog. Näituse kuraatorid, keda vanasti nimetati koostajateks, on sellest tohuvabohust teinud siiski süsteemse, selge selgrooga paljutähendusliku näituse. See algab juba sisukast kataloogist. Muuhulgas nautisin ilusat eesti keelt, kus iga  sõna on nii kaalutud ja täpne,  et inforohke eessõna koos piltidega on mahtunud ära 112 leheküljele.
Näituse idee küpses Tõnis Tatari peas. Teda on juba aastaid huvitanud rahvusliku kunsti fenomen: „see, kuidas erinevate maade kunstis on mingi sõnadega raskesti seletatav eripära”. Ta vaatas ikka ja jälle üle oma pildipanga 28 000 eesti kunstiteost ja märkas, et eesti kunstis on tähtsal kohal meisterlikult käsitletud loodus.
See oli hea mõte, sest kunstiteaduses on seni meie loodusmaaliga vähe tegeletud. Kataloogi andmetel on ilmunud vaid kaks tõsist analüüsi. Evi Pihlaku artikli „Muutuv loodusmotiiv” (1980) tõukeks oli industriaalse tähendusega maastiku tekkimine nõukogude Eestis. Ingrid Sahk on uurinud detailsemalt üksikuid maastikumotiive ja toonud paralleele saksa ja põhjamaade omadega („Vaade läbi puude”, 2002). 
Reeli Kõiv ja Tõnis Tatar on oma kontseptsioonis asetanud meie loodusmaali laiale taustale, Euroopa maastikumaalile Egiptuse aegadest XX sajandini välja. Paljudele väljapaistvatele Euroopa maastikumaalijatele on kataloogis antud isikupärane iseloomustus. Eesti loodusmaali on käsitletud rahvusliku identiteedi osana, nendesse mõtisklustesse on kaasa haaratud Oskar Loorits, Jaan Kaplinski, Uku Masing, Kadri Tüür, Timo Maran, Tiit Merenäkk, Ernst Enno, Juhan Liiv, Oskar Luts, Tõnu Õnnepalu. Mina oleksin lisanud veel Valdur Mikita. Juhan Smuulilt on laenatud näituse pealkiri „Metsa ja mere vahel”. Kataloogis on leitud, et loodus pole eesti kunstis pelk maastikumotiiv, vaid kannab sügavamat tähendust: see olevat meie kollektiivne alateadvus. Oskar Loorits: „… soomeugri rahvaste usundi kõige veetlevamaks jooneks on suur ja sügav loodustunne kuni harda ja anduva austuseni. See austus on eriti hell selletõttu, et kõigele suhtutakse kui omaväärsele” (lk 7). Selline mastaapsus ja sügavus on Tartu kunstimuuseumi viimaste aastate trükistes esmakordne.
Ka Jaan Evarti kujundus on sisu vääriline. Ingliskeelne tõlge, igati õigustatud, on pandud otse eestikeelse alla. Üks saab kontrollida tõlke kvaliteeti, teine jälle keelt õppida. Reproduktsioonid algavad üldvaatega tumerohelisele metsaruumile ja lõpevad heledas merevaadete saalis. Nende vahel eksponeerimise järjekorras kõik 59 autori 95 teost.

Ekspositsioon ei ole üles ehitatud mitte ainult kronoloogiliselt ja stiile järgides, nagu see on olnud traditsiooniks aastakümneid, vaid motiivi-, täpsemalt vaatepõhiselt. Kontseptsioon kerib mööda Viltuse maja saale nii loogiliselt lahti, nagu oleks hoone selle näituse jaoks ehitatudki.
Esimene ruum on täis tihedat metsa, domineerib Eduard Kutsari võimas maal. Järgmises ruumis on matkaja jõudnud salapärasest keskkonnast välja ja silmitseb õhurikkaid lagendikke, siis uurib ta soid ja rabasid, tema ette satuvad jõed ja ojad. Ei, talle meeldivad hoopiski järved, mis näib ka kunstnikke kõige enam paeluvat, need asuvad kolmandal korrusel. Siis läbi suure saali on rannad ja kohe laiub rändaja ees meri, mida kõige nüansirikkamalt on jäädvustanud meie esimarinist Aili Vint. Teosed on seega valitud kohakeskselt, mistõttu on jäänud välja näiteks Ülo Soosteri kuulsad kadakad.
Ka meediumi osas on seatud piirang: ainult maal. Siin on astutud ühte sammu Vilen Künnapuga, kes arhitektina peab ometi suurimaks kunstiliigiks maali (kataloog „Päikesetorn”, 2013), ja Jaan Elkeniga, kellel on ka „isu maalikunsti järele” (Sirp 2013, nr 44).
Kõige keerulisemaks on osutunud põhimõte „puhas loodus”, „loodus ainuüksi omaenese ilus”, „loodus, mida ei ole puutunud inimkäsi”. Esmapilgul võib arvata, et pole midagi lihtsamat. Kunstnikke, kes pole kätt proovinud loodusmotiivi jäädvustamisega, võib leida ainult noorema generatsiooni hulgast. Aga võta näpust, igal pool on peal mingi stafaaž, eriti kahju on seda tõdeda Olev Subbi puhul. Kuraatorid on vaadanud läbi tuhatkond maali ja nooremate kunstnike puhul on tulnud tuhnida põhiliselt erakogudes. 
Tulemus on peaaegu ideaalilähedane. Näitusel näeme vaid kahte heinasaadu ja jalgrada, mõnel maalil on viljapõllud. Maantee ja rohked majakatused täiendavad vaid Alfred Kongo pooleli jäänud hiigelmaali. Väljapaneku suurim saal on pühendatud panoraamvaadetele ja aukoht oli määratud vaieldamatult eesti maastikumaali ühele tippteosele, Villem Ormissoni „Pühajärvele”. Tehnilistel põhjustel jäi see Vanemuise kontserdimajja, kuid on reprodutseeritud kataloogis. Mingem siis originaali vaatama Vanemuisesse!

Metsas või metsa veerel. Selle probleemiga puutusin kokku Sirbi skandaali tõttu. 28. XI 2013 „Terevisioonis” soovitati lugeda Maalehes (2013, nr 48) Igor Mangi ammust ennustust. Õnneks oli Maalehes ka Teet Kallase tõsiseltvõetav artikkel ja Veiko Märka lugu ööülikoolist. Ta refereerib seal Kristjan Piirimäed, kes väidab, et mets ei olegi inimese loomulik keskkond. On tehtud lausa uuringuid. Vihmametsa elanikele, kes pole kordagi metsast välja saanud, näidati fotosid metsast, savannist, kõrbest jne ja küsiti, kus nad tahavad elada. Kõik osutasid savannile. Eesti oludes on siis kõige inimsõbralikum puisniit. Valdur Mikita on võtnud selle kokku: „Eestlased ei ole mitte metsarahvas, vaid metsaservarahvas. Eestlase jaoks on kõige võimsam ideepank ja ajurünnak see, kui ta saab rääkida metsa serval targa inimesega”.
Seesama ongi juhtunud ka kunstimuuseumis. Reeli Kõiv korraldas just teises, metsast väljumise saalis kohtumised tarkade inimestega: üheainsa maastikumaali autori Tiit Pääsukesega, Juhani Püttsepa, Ingmar Muusikuse, Urmas Tartese, Evelyn ja John Grzi­nichiga, Rein Marani, Fred Jüssi ja Tõnu Õnnepaluga. Lugudele pani punkti peale Peeter Laurits.
Mulle läks kõige rohkem hinge Tõnu Õnnepalu jutustus oma kolm aastat kestnud elust keset Hiiumaa metsi. Just keset metsi, sest tema talu ja selle heinamaade ümber oli mitu metsa. Seal ta kirjutas romaani „Mandala” ja kaks näidendit ning kuulas vaikuse ja metsa hääli. Ja 73 inimest, kes olid kohale tulnud pimedusele ja näkku sabistavale vihmale vaatamata, kuulasid teda hinge kinni pidades. Ruum oleks pidanud olema pimedam, sest Õnnepalu pidas kahekõne metsaga elektriliinidega ühendamata talu pimeduses. Ainult minul oli valgust vaja, sest uurisin looduspilte, kus võis olla Õnnepalu parim pelgupaik. See on Olav Marani, Enn Põldroosi või Aleksander Vardi maalides.

Teised rahvad. Et täpne olla, tuleb tunnistada, et mitte ainult soomeugrilased ei ole ihanud olla metsarahvas. Ingrid Sahk on viidanud sakslastele ja skandinaavlastele. Kuid ka peredvižnikud on kujutanud metsa suure hardumusega. See on nii emotsionaalne teema, et polegi võimalik öelda, missugune rahvas metsast ja üldse loodusest kõige rohkem lugu peab. Võib-olla saab see selgemaks, kui vaadata teiste rahvaste samalaadseid näitusi.