Eesti kunsti viimane modernist ja esimene postmodernist Tõnis Vint

Elnara Taidre

Eva Vint Tõnis Vindi näitus „Tõnis Vint ja tema esteetiline universum” Kumus kuni 9. IX. Kuraator Elnara Taidre, kujundanud Raul Kalvo ja Toomas Adrikorn, Tuuli Aule näitusegraafika. Kunstnik, kunstimõtleja ja -uurija ning õpetaja Tõnis Vint on XX sajandi teise poole eesti kunsti üks võtmekujusid. Teda võib pidada eesti viimaseks modernistiks, kelle kunsti mootor on usk universaalsesse ja totaalsesse visuaalse keele ning keskkonna võimalikkusse ning kunstiprotsessi(de) positiivsesse arengusse. Teiselt poolt võib teda nimetada esimeseks eesti postmodernistiks, sest tema kunstimeetodi lahutamatu osa on postmodernismile omane pöördumine mineviku visuaalsete nähtuste poole ning, tegemata vahet „kõrgete” ja „madalate” vormide vahel – olgu selleks kõrgelt hinnatud kunstiteos või rahvaornament olmeesemel – , nende süstematiseerimine, ümbermõtestamine ja uuel tasandil kasutusele võtmine. Seejuures puudub Tõnis Vindi loomingus postmodernistlik iroonia: isegi mitmesuguste võimalustega mängimisel on ta tõsine ja vastutustundlik. Käsitledes ajatuid esteetilisi ja semantilisi probleeme, on ta mõnes mõttes loonud ideaalse omamaailma, millega distantseerus nõukogude (sotsiaalsest) tegelikkusest ja mis on seetõttu käsitletav mitteosaluse eetikana. Kuid samaaegselt võimaldab Vindi ideede aktiivne levitamine – nii vahetult publikatsioonides ja 1960. aastate lõpust tema kodus peetud loengutes kui ka kaudselt tema loodud graafilistes kujundustes – näha tema tegevuses missioonitundest ajendatud katset mõjutada ümbritsevat reaalsust, pakkuda teistsugune esteetilis-filosoofiline mudel. Tõnis Vindi tööde viimane ülevaatenäitus oli 1984. aastal ENSV Riiklikus Kunstimuuseumis (RKMis Kadrioru lossis) ning nüüd, teatavalt ajadistantsilt on hea vaadata üle siis eksponeeritu, seda teistmoodi kontseptualiseerida ja lahti mõtestada, paigutades uuemate tööde konteksti. Vindi esteetilis-filosoofiline süsteem, mille aluseks on tema visuaalsete märgisüsteemide uurimused, on leidnud väljenduse nii tema vabagraafilistes sarjades kui ka raamatu-, plakati-, ruumi- ja lavakujundustes ning taasiseseisvusajal Tallinna linnaruumi ümberkujundamise stsenaariumides. Kumu näituse fookuses on Tõnis Vindi esteetiline universum, üks tähenduslik tervik, mille moodustavad kunstniku praktilised ja teoreetilised tööd, aga ka tema universaalne esteetika, taotlus luua nii pildi sees kui väljas, s.o reaalses keskkonnas kehtiv mudel ruumi korrastamiseks ja harmooniliseks muutmiseks.

Kuidas suhtud sellesse, et Kumu näituse pealkirjas on selline „suur” mõiste nagu „universum”? Kas võib öelda, et iga kunstnik loobki oma maailma, oma mikrokosmose? Kas terviklikkus võikski olla iga kunstniku loominguline eesmärk?

Olen nõus. [Muigab.]

Kas oled oma universumi teadlikult ellu viinud, luues programmilisena oma erilist maailma eriliste tegelastega, või on see olnud intuitiivne protsess, mida vaatad pigem tagantjärele?

Universumi loomise parim näide on film „Algus” („Inception”, 2010). Olen järelikult sarnasel [alateadvuse] tasandil, kus ehitan oma fantaasiareaalsust. Pildi tegemisel on see samamoodi: kujundid ja ruum nende ümber – see on omamoodi ehitustegevus. See toimib ka korteri kujunduses: mind häirib, kui asju ei saa muuta, ei saa kujundada ümber oma esteetikale vastavalt. Poodides vaatan valmisasju nagu poolfabrikaate: mida saaks neist teha, kas üle värvida või midagi küljest ära võtta ning kuidas teises kontekstis ära kasutada.

Ka oma kunstis olen ainult paaris töös kasutanud konkreetse inimese näojooni, minu tegelaste ilmed koosnevad samuti kokkukorjatud detailidest, justkui poolfabrikaatidest. Kunagi öeldi mulle edasi ühe inimese sõnad. Too oli minu töid pikka aega näitustel vaadanud ja öelnud, et Tõnis Vint joonistab tulnukaid, need ei ole meie süsteemi inimesed. See on mõnes mõttes päris õige.

Sinu universum koosneb sinu töödest, n-ö praktilisest poolest, aga teiselt poolt on see teoreetiline, suhestatud (visuaalse) maailmaga märgiteooria kaudu. Kas su visuaalsete märkide uurimustes võib leida otsest seost ka su töödega? Kas nende uurimuste materjal on leidnud koha ka sinu töödes?

Kõige tugevam mõju minu töödele on hiina kirjamärkidel, kus iga märk on iseseisev visuaalne kujund oma arhitektuuri ja tähendustasanditega. Ma ei järgi neid printsiipe oma töödes siiski nii vahetult. Figuuride puhul on oluline dünaamika, liikumissuund. Sümbolite puhul on oluline asukoht: millise tasandiga sümbolid kompositsiooni struktuuris kõige rohkem suhestuvad. Lähtun ida traditsioonilise maalikunsti semantikast: pildi parem pool seostub tegeliku reaalsuse, naisalgega, samas kui vasak pool tähistab reaalsusele eelnevat visiooni, meesalget jne. See on juba nii sisse kujunenud, ma ei saa panna sümbolit valesse kohta: näiteks ma ei saa nn kaevu märki, mis tähistab ümbersündi või protsessi lõppu, panna pildi osasse, mis on seotud teistsuguste protsessidega.

Näitusel on väljas palju abstraktseid geomeetrilisi kompositsioone, aga suurel osal töödest on kujutatud figuratiivseid stseene, millel on ilmselgelt sümboolne (sümbolistlik) aspekt. Kas eesmärgiks on siin n-ö lugu jutustada või teatud seisundit edasi anda, eriline atmosfäär luua?

Siin on sõna „atmosfäär” omal kohal. 1960. aastate alguses kuulusin Olav Marani teoreetilisse gruppi, kus osales ka Lembit Sarapuu. Käisime iga nädal Marani juures, sest tollal oli ta ainuke, kellel oli kodus häid kunstiraamatuid ja Poolast tellitud ajakirju. Siis oli Poolas veel kultuuripööre tegemata ja poola ajakirjades võimutses sõjajärgne Euroopa sürrealism. Mulle on meelde jäänud üks tsitaat, André Bretoni või Giorgio de Chirico oma: metafüüsilise reaalsuse loomiseks ei olegi vaja rohkem kui panna mõne maja vari ebaloomulikult langema. Inimene ei pruugi aru saada, mis pildil teistmoodi on, aga teda jääb see painama. Kujutatud atmosfäär ületab tavalise piiri ja siis hakatakse ka teisi asju ebatavalisest aspektist vaatama.

Kui rääkida geomeetrilistest töödest, siis kas võib öelda, et ehitad neid sama loogika järgi nagu märgisüsteemide puhul, mida oled uurinud? Või käib see siiski teisel tasandil, mitte niivõrd üks ühele?

Need kaks tasandit toimivad pigem eraldi. Ma ise ütleksin, et olen kogu aeg proovinud teha hoonetest oma piltidel elusobjektid. Mul on meesmajad ja naismajad ning nende suhted, selline elutute esemete või arhitektuuri teater. Mõned majad on mul otseste naistunnustega, meesmaju on vähem, näiteks tuletornid ja teised kaudsemad sümbolid.

Kas saab tõmmata paralleeli tantristlike kompositsioonidega, kus kujutatakse universumi energiat kosmilise nais- ja meesalge erootilise tantsuna?

Pigem taoistliku kunsti ning yin-yang’i kosmilise sümboolikaga. Ma olen kogu aeg tundnud huvi universumi probleemide vastu: mu töödes esinevad majad ei ole kujutatud konkreetses situatsioonis, vaid nagu kosmilisele tasandile tõstetuna. Seal toimub mingi teiselaadne protsess.

Ja sinu töödes peegeldub ka mitme reaalsuse võimalus?

Jah, siinkohal on mind mõjutanud Jorge Luis Borgese „Hargnevate teede aia” mitmese universumi mudel.

Sinu tööd on ikka positiivse sõnumiga?

Üldiselt väldin võimalust, et mu tööd võiksid mõjuda psüühiliselt negatiivselt.

Aga kas võiks öelda, et kõik su pildid, sõltumata kujutatud maailma reaalsuse astmest, toimivad mediteerimispildi ehk mandalana?

Minu tegevus ei ole otseselt mandalate loomine, pigem toimivad mu tööd kaudselt mandalana. Vaataja ei pruugi suhestuda teadlikult psühhogeomeetrilise kompositsiooniga kui mandalaga. Enne tantra kunsti ja mandalaid huvitas mind Põhja-India miniatuurmaalide sümmeetria: ei pea teadma lugu pildi taga, aga sõnumi saab kätte sugestiivselt, vahel üsna tugevalt. Minu geomeetriliste arhitektuurimotiividega kompositsioonid said alguse just tänu Põhja-India kunstile.

Kas saaksid seoses visuaalse kujundi mõjuga, mis ei nõua konteksti tundmist, rääkida visuaalse kujundi rollist oma loomingus?

Visuaalse märgi või kujutise tabad ühe hetkega ja see jääb meelde, säilib mälus. See on su enda asi, palju selle peale pärastpoole veel mõtled, mida selle põhjal edasi arendad, n-ö üle mõtled. Teatud geomeetriline struktuur häälestab sind tegemisel ise: kui oled seda alustanud, ei saa valesti minna.

Mäletan, et ükskord pärast seda, kui tulime koju Silver Vahtre juubeli tähistamiselt, tegin kodus joonistuse, kus oli ka üks inimfiguur. Ene Kull (tollane elukaaslane – toim) ütles selle peale, et see inimene istus ju peol meie vastas. Olin teda automaatselt jälginud ja konstrueerinud pärast oma tahtmist mööda pildi, kus kujutasin ka teda.

Kas seda tuleb mõista, et visuaalne mõtlemine seisab teadvustatud mõtlemisest kohati eraldi?

Jah, visuaalne mõtlemine fikseerib selle, mida teadlikult tähele ei pane.

Kust leiad informatsiooni ja inspiratsiooni oma tööde jaoks?

Olen väga uudishimulik inimene. Ajakirjadest ja raamatutest saadud info on minu jaoks kõige tähtsam – võib öelda, et mu tegelikud õpetajad on raamatud. Ka hea repro järgi võib saada aru, milline on originaal, kuigi kõikide kunstnike kohta see muidugi ei kehti. Ma ei saanud palju külastada kunstimuuseume välismaal, aga olen näinud Moskvas Louvre’i ja Ungari rahvusgalerii hiiglaslikke esindusnäitusi.

Minu puhul mängivad kaasa ka lapsepõlve mõjutused: meie koduraamatukogu oli suur ja seal leidus ebatavalisi raamatuid, ka haruldasi kunstiraamatuid nagu Eesti Kunstnikkude Ryhma „Uue kunsti raamat”. Enne keskkooli veetsin ühe suve Käsmus vana kapteni majas, kus pööningul oli köidetud I maailmasõja eelne Saksa ajakiri Moderne Kunst rohkete reprode ning materjalidega Fernand Khnopffi ja teiste sümbolistideni välja.

ANKi grupiga käisime Ermitaaži raamatukogus. Seal kulus alati esimene päev selle peale, et tutvuda uute ajakirjade ja raamatutega, mis olid pandud kuuks ajaks välja ühes eraldi saalis. ERKI esimestel kursustel sain teada Olav Marani juures, et on võimalik tellida ka Ida-Euroopa ajakirju. Tollal olid need pööraselt odavad, sest valuutakurss oli Nõukogude Liidule väga soodne. Tuhnisin peapostkontori kataloogi läbi ja tellisin pisteliselt. See oli tõepoolest massiline tellimine, sest lisaks kunstiajakirjadele leidus kvaliteetseid kunstireprosid teiste valdkondade ajakirjades: Tšehhoslovakkia kirjandusajakirjades, näiteks Světová literaturas. Tšehhoslovakkia ajakirja Květy müüdi kioskis Nõmme turu juures, seal oli peale kunstireprode ka erootilisi fotosid, mis olid Nõukogude Liidus keelatud. Pärast 1968. aasta Praha sündmusi hakati neid enne ajakirja müükisaatmist välja lõikama, kuni Květy toomine Nõukogude Liitu lõpuks keelati.

Olulisemaid kunstiajakirju oli Przegląd Artystyczny, kõige tähtsam kujutava kunsti ajakiri Poolas. Põnevad olid ka ajalehed, näiteks Výtvarné práce – kaheksaleheküljeline ajaleht, mis oli kunstireprosid täis. Tahtsin vahepeal teha meie ajalehele Sirp ja Vasar samasugust visuaalselt rikkalikku sisu, nagu oli selle Poola sugulasel, see oli kõrgetasemelise kujunduse ja väga kvaliteetsete reprodega, aga see ei läinud läbi. Poola Projekt oli luksusajakiri, terve aastakäigu sai mõne rubla eest. Sain tellida ka mõned aastakäigud hiina kunstiajakirju, seal ei olnud üldse teksti, ainult reprod: Hiina, Kaug-Ida ja India, aga ka Euroopa kunst kuni sotsrealismini välja.

Iga kord, kui käisin Moskvas, ostsin ka raamatuid. Gorki tänaval, mis on praegu Tveri tänav, oli hiiglaslik pood, kus olid kõikide sotsialistlike maade raamatud ja kunstikirjandus. Ja üle tee asus üks paremaid antikvariaate. Nõnda sai ostetud raamatuid nii vanemast kui uuemast kunstist. Samuti otsisin huvitavaid raamatuid Leningradis käies. 1970. aastatel hakati mulle tooma või saatma välismaiseid raamatuid.

Millised kunstiajaloo perioodid või stiilid on sulle erilist huvi pakkunud?

Olav Marani grupis huvitusime sürrealismist, aga ka Itaalia vararenessanssist. Maranil oli paks vanahiina maalide raamat, võiks öelda, et mu huvi vanahiina kunsti vastu sai just sealt alguse. 1960. aastatel oli minu jaoks tähtsam siiski jaapani esteetika; ühes Poola kultuurilehes olid ära toodud jaapani tippmeistrite tööde reprod. Kõik see asi hakkas mõnes mõttes India kunsti raamatutest, mis olid antikvariaatides müügil, vahepeal avaldasid ka Tšehhoslovakkia ajakirjad väga korralikke artikleid ja reprosid vanaindia kunstist. Riisiteradest maagiliste kujutiste ehk alpanadega, mis on omamoodi talismanid, puutusin kokku ühes väikeses india poeesia tõlkeväljaandes, mis ilmus Ida-Saksamaal. Huvi tantristliku kunsti vastu tuli pärast suurt näitust Londonis 1971. aastal, Eda Sepp tõi mulle selle kataloogi. Tantra rituaalid võivad eurooplasele olla üsna šokeerivad, kuigi Muhu ja Pärnu kandi kaheksakannad on tantristlike meditatsioonikujutiste (yantra’te) sugulased.

Samuti on olnud oluline ka hilisrokokoo, selle kaunid daamid. Huvi on pakkunud ka XIX sajandi salongimaal: Ermitaaži raamatukogus oli näiteks suur Hans Makarti monograafia. Samuti manerism. Kui seda käsitleti varem renessansskunsti allakäiguna, siis õigem on seda vaadata selles valguses, et kõrgrenessanss jõudis ummikusse, kuna taandas olematuks kõik fantaasiatasandid. Ja manerism oli tegelikult see, mis andis suure vabaduse. Ei ole juhuslik, et paralleelselt Itaaliaga tekkisid Põhja-Euroopas sellised nähtused nagu Pieter Bruegel vanem või Hieronymos Bosch. Neis on sümbolismi pisik igatepidi sees.

Aga sümbolismi lähedal on ka sellised stiilid nagu juugend või art déco, mille puhul on oluline n-ö totaalne esteetika, totaalse keskkonna loomise soov?

Siis, kui ma juba ERKI ajal teooriat lugema hakkasin, tuli huvi juugendi ja art déco vastu. Mitte ainult minul, ka Marju Mutsu oli sellest keskkonnast välja kasvanud: tema vanaisa kodu oli täis ajakirju Jugend, kus olid vahel ka originaalsed graafilised lehed.

Ma üritan jutuga juugendist ja art déco’st tüürida Kumu näituse juurde. Kas oled nõus, et kunstivormid nagu vabagraafika, plakat, raamatu-, lava- või ruumikujundus on eksponeeritud ühes füüsilises ja ka mõttelises ruumis? Kas näed nende puhul tervikut?

Jah, nii võib öelda. Looming moodustabki ühtse terviku, eri valdkondadeks tükeldamine oleks vägivaldne.

Kui palju praegusel näitusel eksponeeritud töödest on väljas esimest korda? Mis perioodidest need on ja mis on selle põhjus?

Vähemalt kolmandik. Osa varastest töödest lihtsalt ei võetud näitustele, osa tsenseeriti kui erootilised tööd. Aga ka näiteks Catherine Deneuve’i portree puhul öeldi mulle otseselt, et nõukogude inimesel ei sobi lääne kinotähte reklaamida. Olin sellises nimekirjas, mille põhjal kirjutati žüriile ette, et mida vähem Vinti, seda parem. Peale erootiliste tööde sattusid põlu alla ka tööd, kus võis leida religioosseid vihjeid, näiteks kompositsioonid risti motiiviga. 1990. aastal Hollandis näitusel „11 linna, 11 rahvust” eksponeeritud sarjast olid Eestis lühikeseks ajaks väljas vaid üksikud tööd Maaema messil. Aga muidugi on ka selliseid töid, millega algul ise ei olnud rahul, kuid mis on aja jooksul paremaks läinud.

Mida arvad praegusest kunstipildist Eestis ja/või maailmas? Mitte tingimata poliitilises mõttes, lähtudes kunsti spetsiifilistest probleemidest?

Kunsti on ja tekib juurde hästi palju. On huvitavaid ilminguid, mis üllatavad ja rõõmustavad. Kuid paljudel juhtudel on väärtushinnangud täiesti sassis, puudub kindel aluspõhi edasiminekuks.

Oled aastaid pidanud oma kodus loenguid, jaganud kogutud informatsiooni. Kõige järjepidevamalt oled töötanud Studio 22 grupi noortega: rühmitusse on mitme aastakümne jooksul kuulunud mitme põlvkonna esindajaid. Kui kaua Studio 22 tegevus on kestnud ja kui palju inimesi on olnud sellega seotud (püsiliikmed, järjepidevalt kuulajad)? Iseloomusta rühmituse tegevust.

Studio 22 kroonikat pole peetud, me ei pidanud seda oluliseks. Nõukogude ajal oleks registripidamine olnud liikmetele ka ohtlik. Studio 22 alguseks võib pidada aastat 1972, kui regulaarsemalt hakkas kokku saama väike rühm. 1980ndate keskelt 1990ndate keskpaigani oli põhiliikmeid kõige rohkem, vahel isegi üle 20. Viimastel aastatel on pidevalt kooskäijaid vähem, varasemad liikmed ilmuvad mõnikord üllatuskülalistena. Loengutes on läbi käinud üle paarisaja inimese. Aktiivsem periood kestis aastani 2002, kuid ikkagi on Studio 22 üks väheseid nii pikalt tegutsenud kunstiteoreetilisi rühmitusi Euroopas.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht