Auhind – Küpsete meistrite igihaljas autasu

REET VARBLANE

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Eesti kunsti kõige vanem ja ka järje­pidevam autasu, Kristjan Raua nimeline kunstipreemia anti tänavu välja kunstniku 156. sünniaastapäeval, ­22. oktoobril.

Skulptor Elo Liiv on pälvinud tunnustuse aktiivse loomingulise tegevuse ja valguskunsti arendamise eest. Viis päeva hiljem, 27. oktoobril avati Tartus järjekordne valguskunsti festival ja selgi korral on selle peakorraldaja Elo Liiv. Valguse kõrval on Liivi väga pikalt huvitanud looduskeskkond ja -hoid. Tema puhul ei ole see moega kaasajooksmine, vaid midagi, mis orgaaniliselt kuulub nii tema kunsti kui ka olemuse juurde.

Kristjan Raua preemia laureaadid Rein Raamat, Tiit Pääsuke, Elo Liiv ja Jaan Pärn

Roman-Sten Tõnissoo

Kui 1990ndate keskpaigas murti piike kunstimudelite ja esteetika kategooriate, kunsti mõiste ja piiride üle, siis nüüdsed tulised arutelud on haaranud tarbekunsti: kas, millal ja miks tuleb kasutada rakendus- või tarbekunsti mõistet, aga vahel hoopiski disaini mõistet? Või tuletada ingliskeelses maailmas levinud contemporary craft’i põhjal sootuks midagi muud? Need ei ole pelgalt skolastilised klaaspärlimängud, seal taga on kunstist endast kasvanud vajadus. Aga terminiarutelu kõrval ei ole mingit põhjust ja ka õigust unustada klassikaline, traditsiooniline tarbekunst, kus meistri vilumus ja oskus, kunstiline meisterlikkus on kõige tähtsam. Jaan Pärn esindab kõige paremas mõttes klassikalist ehtekunsti.

Tiit Pääsuke pälvis Kristjan Raua preemia juba kolmandat korda. Pääsukest on imetletud kui suurepärast ja väga intelligentset koloristi. Tema loomingu puhul on analüüsitud maaliruumi; võtteid, kuidas ta on pindu ja ruume sünteesinud; kõneldud on tema erilisest portretisti pilgust jne. Aga iga uus kirjutaja on tõdenud, et ikka on midagi jäetud tähele panemata, et Pääsukese kunstis on veel midagi, millele ei ole pihta saadud. Hoolimata viimase aja auhinnasajust ei ole Tiit Pääsuke pjedestaalile tõstetud klassik, vaid elav kunstnik.

Rein Raamatuta ei oleks meil nii edukat joonisfilmi, tema „Suur Tõll“ ja „Põrgu“ on kunsti ja joonisfilmi sünteesi ideaalsed näited. Wiiralti graafilisest lehest tõukunud „Põrgut“ võib aga mõista ka kunstiteadusliku tõlgendusena, kus tõlgenduseks on kasutatud ehtsat postmodernistlikku animatsioonikeelt. Tema kunstnike portreefilmideta oleks tulevaste uurijate olukord märksa raskem.

Kristjan Raua preemia on laiapõhjaliselt, kõige demokraatlikumalt valitud auhind, kusjuures laureaate ei vali väikesearvuline komisjon, vaid valimisprotsessi on kaasatud kogu kunstnike liidu volikogu. Kuid viimase kümne, isegi viieteistkümne aasta jooksul on pärjatud, paari erandiga, oma valdkonnas aastakümneid ennast tõestanud küpseid tegijaid. Kas mõista seda omamoodi vastuhakuna praegusele nooruse- ja ettevõtlikkuse kultusele? Või demokraatia allakäiguna? Igal juhul on laureaadid tunnustuse kõigiti ära teeninud.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht