Armastusega Amsterdamist

Uus põlvkond paistab silma eriti võimeka kehakeele poolest. Loobutud on žanrilisusest ja keeldutakse koondumast mis tahes ühisnimetaja alla – tantsitakse iseenda pilli järgi.

URMAS LÜÜS

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Viimastel aastatel on tummisemate välja­astumistega debüteerinud mitmed Amsterdami teatri- ja tantsuakadeemias koreograafiat õppinud eestlased, nagu Johhan Rosenberg („Kõdu“, „Eden Detail“), Jette Loona Hermanis („Torque Vulnerati“, „Eden Detail“), Maria Metsalu („Mademoiselle X“, „The Well“) ja Netti Nüganen („Victoria saladus“). SNDO (School for New Dance Development), kelle käekirja hulka kuuluvad eksperimentaalsus, mängulisus ja uuenduslikkus, tantsumaailmas muidugi tutvustamist ei vaja.

Mis siin salata, alguses ei osanud ma peamiselt Kanuti gildi saalis ja Eesti kunstiakadeemia galeriis etendunud lavastustest suuremal määral vaimustuda. Kas tegu on koolkondliku stiili või ajastu vaimuga, ei oska kindlalt väita, kuid hõredalt seotud mängulisus oma everything-goes-mentaliteediga jättis küllaltki nõutuks. Avatud vormiga dramaturgia oli kui peos palli vormimine materjalist, mis kuidagi koos püsida ei taha. Ikka sõrises osa sõrmede vahelt välja ja lagunes laiali, niipea kui midagigi tihedama vormi võttis. Kuid nagu algul naljana mõjunud mõminaräpp on vallutanud kõik edetabelitipud, on ka mulle esmapilgul haaramatuna mõjunud esteetika ennast kunstiväljal kehtestanud. Kui peaksin üles lugema viimaste aastate lavastused, mille üle olen hiljem kõige rohkem mõtisklenud, siis tuleks just seda sorti lavastuste nimekiri taas üles lugeda. Kuigi järjekordne Ibseni „Nukumaja“ uusversioon võib dramaturgilise ja lavastusliku tervikuga jätta ideaalsoorituse mulje, siis puudub seal soorituspinge, mida aga eelnimetatud laad kõigi oma ootamatuste ja kompromissitustega ohtralt ja valimatult külvab.

Järjepideva jonniga olen kõik need lavastused ära vaadanud ning – fake it till you make it. Paistab, et jõujooned juba joonistuvad. Lavastusest lavastusse korduvad elemendid loovad sideaine, vormitav pall hakkab iga korraga rohkem koos hoidma. Siinse kirjatüki eesmärk pole teha kriitikat, vaid tahan selle mõttekäiguga jõuda lähemale uue esteetika mõistmisele. Olen lähtunud küll peamiselt Johhan Rosenbergi EKA galeriis etendunud „Kõdust“, mis eelmainitud autorite loomingust viimati nähtuna värskeimalt meeles, kuid seatavad teetähised on mõeldud suuremate üldistustena. Need näivad üpris jämedate juurikatena kõigi nimetatud lavastuste loomingulistest valikutest läbi kasvavat.

Internetijärgsus

Maailmavõrgust ei räägita otseselt üheski käsitletavas lavastuses, kuid nii nagu kaasaegne kunst, on ka nüüdistants netikultuurist dramaturgiliselt läbi kasvanud. Internetijärgseks võiks pidada füüsilises ruumis tehtavaid asju, mille esteetika ja vorm ei saaks virtuaalkogemuseta sellisel moel olemas olla. Nii nagu Tiktoki trendides esituvad taas kindlad tantsumotiivid lõpututes variatsioonides, korduvad liikumismustrid ka lavastustes. Kui varem prooviti klassikalises tantsulavastuses 45 minutiga otsad kokku tõmmata, siis uued tulijad alla pooleteise tunni naljalt jampsima ei hakka. See ei tähenda, et suur narratiiv on pikkade prooviperioodide käigus ühtseks tervikuks peenhäälestatud. Pigem jääb mulje, nagu oleks kõik katsetades tekkinud motiivid mängu­kaartidele visandatud ning seejärel huupi ritta laotud. Eklektilisus ootamatute lõppemiste, algamiste, jätkumiste ja kulminatsioonidega on pigem norm kui erand. Surmtõsine asendub marukoomilisega, nii et jääb mulje, nagu keriks oma Facebooki seina, kus sekundi murdosa jooksul vahelduvad pildid rannale uhutud paadipõgenike laipadest naljakate kassivideotega.

Johhan Rosenbergi hübriidne lavastus „Kõdu“ meenutab kestvus-performance’it.

Marta Vaarik

Sedasi sobituski Rosenbergi „Kõdu“ paremini galeriisaali, kus saab vabalt ringi jalutada, mitte publikutribüünilt vaatamiseks. Ühismeedial pole algust ega lõppu. Kerid tunnikese Tiktokis, räägid seejärel sulle helistanud sõbraga juttu ja suundud edasi Snapchatti. Samuti sai „Kõdu“ ajal galeriis vabalt vaatenurka valida, tantsijate sekka minna ja tudengibaaris sõbraga väikese värskenduse teha, et seejärel tagasi etendusele naasta. Seevastu Hermanisega kahasse tehtud „Eden Detail“ mõjus heas mõttes lõputu lõppemisena. Iga kord, kui stseeni lõpuks jäi järele ainult põlenud maapind, läks ikka kusagil midagi veel idanema. Ka Metsalu „Mademoiselle X“ alustas taas oma maailma hävitamist niipea, kui ta selle hävitamisega lõpule oli jõudnud, ning sama stseen roteerus läbi lavastuse peaaegu muutumatuna.

Hüpersotsiaalsus

Suure erinevusena varasemast on pildistamine ja filmimine pigem soovitatav ning enne etendust tuletatakse publikule meelde laval olijate Instagrami kontod, et need postituste juures ära täägitaks. On mõistetud, et müstiline autorimüüt enam ei tõmba ning, nagu õpetas Hitchcock, ei tekita niivõrd õudu teadmatus, kes saab olema salapärase varjatud teo autor, vaid see, millal potentsiaalne roimar kõigile teada sündmuse teoks teeb.

Kui ma pole just esietendusele sattunud, on mul lavale tulev tavaliselt ühismeediast fragmenditi üpris hästi teada. Paljud stseenid ei ole komponeeritud vaataja, vaid kaamera rakursist lähtuvalt. Sedasi on peaaegu võimatu vastu panna soovile haarata oma elektrooniline sõber, kui Metsalu laval mannekeeni suust suitsu tõmbab, punases lögas aeleb või põlev küünal vagiinasse torgatult tiritammi teeb.

Interdistsiplinaarsus

Interdistsiplinaarsus ajal, mil ühe meediumi kesksest meisterlikkusest on saanud radikaalsus, ei vääri muidugi suuremat sorti kella külge panemist. Siin on internetiesteetika ühinenud tegevuskunstidega. Hübriidsed lavastused meenutavad tihtipeale kestvus-performance’eid, sealhulgas Metsalu „Mademoiselle X“, Hermanise „Torque Vulnerati“ ja Rosenbergi „Kõdu“. Kaks viimast toimusidki valges kunstisaalis ja ka Metsalu väisab galeriiruume oma aktsioonidega küllalt tihti. Kui kümmekond aastat tagasi, mil minust sai aktiivne tantsuvaataja, keeldus enamik tantsijaid tantsimast (nad vaid istusid keset lava ja rääkisid rahvale lugusid), siis pealekasvanud põlvkond paistab silma just eriti võimeka kehakeele poolest. Loobutud on aga igasugusest žanrilisusest ja keeldutakse koondumast mis tahes ühisnimetaja alla – tantsitakse iseenda pilli järgi.

Seksuaalsus

Tiit Ojasoo mainis kunagi loengul, et teatritundides on pea võimatu teha vabaimprovisatsiooni – ikka jõutakse esimese kümne minutiga üksteisele püksi. See on paratamatu, sest millest muust kui parasjagu oma eluetapis olulisest peakski kõnelema. Seksuaalsus on tugevalt seotud enese aktsepteerima/tundma õppimise, sotsiaalsete sidemete loomise ja tabude-piiride kompamisega. Oleks silmakirjalik küünitada metafüüsiliste universaalide vahendamise poole, kui lapsed sünnitamata, vanemad matmata, unistused purunemata, maailmapilt kõikuma löömata, keskiga mööda saatmata. Seetõttu ongi vaja laval paljastuda, kehakarvu õilistada, masturbeerida, ahvatleda – kehanormide, soorollide ja enesuse brändistamise vastu võidelda. Kui kaasaegseid tantsu­kunstnikke on sõimatud oma naba uurijateks, siis SNDO taustaga tegijad on selleks lausa mikroskoobi appi võtnud, ning just võõristavalt lähedaselt tajutav kehalisus need lavastused nii kütkestavaks muudabki.

Nostalgiahorror

Õõv ja grotesk on noortekultuuri lahutamatu osa. Viimastel EKA magistriõppe katsetel soovis peaaegu pool kandideerijaist uurida õudust, hirmu ja võõristust. Kapitalistliku edumüüdi vaimus vanaviisi edasi minna ei saa. Taamal seisavad neli ratsanikku horisondil terendava häviva looduse, sõdadesse paisatud kaubastatud inimkonna ja õhtumaa kultuuri loojangu valguses. Ollakse aga ära lõigatud oma juurtest, sest singulaarsusesse suunduvas tehnoloogiajões vastuvoolu ujuda ei jaksa ning rahvusliku ja traditsioonilise, mis võiks olla ühele noorele inimesele eneseleidmise lätteks, on konservatiivsed rahvusromantikud anastanud, labastanud, ära solkinud.

Uusspirituaalsus

Esoteerika, new age, kristallimaagia, mütoloogilisus, spirituaalsus. Kui side juurtega on lõhutud, on siiski mingit ankrut vaja. Uus vaimsus murrab sisse uksest ja aknast: kristallihaldjad, igat sorti eneseabikoolitus, selgeltnägijate tuleproovid, šamaanilaagrid, ennustajad, posijad, kurjade teadlaste ja orjastavate arstide vandenõud. Kui varem usuti, et pime usk on vähese informatsiooni ja hariduse tulemus, siis nüüd tuleb tõdeda eksimust. Ühes intervjuus nendib (:)kivisildnik, et on juba tükimat aega eelistanud vandenõuteooriaid fantaasiakirjandusele, kuna ühegi romaani autor pole võtnud vaevaks pühendada oma maailma loomisse samavõrd üüratult energiat, kui üks eesrindlik lamemaalane. Uusspirituaalsus on teadusliku maailmapildi ekvivalendina lõputu inspiratsiooniallikas, kus reaalsus ja fantaasiamaailmad lahustuvad ning ajastu vaim kandub ka lavale.

Lõpetuseks

Minu ees seisab „Teatrikassa“-nimeline Morpheus, ühes peos punane kapsel, teises sinine. Ta vaatab mulle läbi ovaalsete päikseprillide otsa, hingab enne kandvat pausi sügavalt sisse ja sõnab: „Sa võtad sinise kapsli … lool lõpp, ärkad oma voodis ja usud, mida tahes sa soovid uskuda. Võtad punase kapsli … jääd Imedemaale ja ma näitan, kui sügavale jäneseurg ulatub.“ Taas avastan end rahulolevalt plaksutamas etendusele, mille puhul mul pole aimugi, mis just laval juhtus, kummastavaid mõtteid aga jagub kauemaks.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht