Triigi sadama elluäratamine

Suviti on Triigi Filharmoonias eksperimentaalne teatri- ja kontserdilava, talvel saab uuest hoonest paadikuur.

MARIA MÖLDER

Saaremaa üks värskemaid vaatamisväärsusi on Triigi Filharmoonia hoone, mis kaunistab Triigi sadamat ning on loodud eksperimentaalse lavana täiendama seal juba neli aastat kohalikke ja kaugelt tulnuid rõõmustanud kultuurikohvikut Agar-Agar. Kohvikust kultuurimajaks kasvanud ettevõtmise taga on sõbrannad Teele Vares ja Hannaliisa Uusma.

Triigi Filharmoonia on vist selline sõpruskonnaprojekt?

Teele Vares: Praegu tundub see tõesti hästi loomulik asi, aga kui alustasime, siis ei osanud keegi arvata, kuhu me nelja aasta pärast jõuame. Alguse sai see sellest, et Hannaliisal on Saaremaal Leisis suvila, kuhu mina olen vähemalt viimased viisteist aastat jaanipäevaks sisse sadanud. Umbes neli või viis aastat tagasi rääkisime, et võiks midagi kultuuri­kohviku-taolist teha, ja siis Hannaliisa avastas selle pärli Triigi sadamas: selline vana baarimaja, kus juba pikemat aega midagi ei toimunud. Alustasime seal väikese pop-up-kohvikuga, tahtsime sellist väikest oma asja. Meile mõlemale meeldib hea söök ja jook – sellest see kohviku plaan tõukus. Samal suvel mõtlesime, et peale söögi tahaks pakkuda midagi ka hingele. Korraldasimegi seal mõne kontserdi ja filmiõhtuid. Vähese reklaami peale tuli kohale üllatavalt palju rahvast ja teisel suvel olid juba natuke julgemad plaanid. Kahe suve jooksul ei juhtunud kordagi, et ürituse ajal ei oleks hakanud vihma sadama. Sellepärast katsetasimegi suurte sõjaväetelkidega ja sellest omakorda kasvas välja mõte, et paluks sõpradel arhitektidel Riin Kersalul ja Mihkel Meristel joonestada väikese varjualuse. Nemad tulid muidugi juba välja päris uhke eskiisprojektiga – ei saa öelda, et see on varjualune. See inspireeris meid siis veel enam leidma vahendeid, et need plaanid tõesti teoks teha.

Sellist plaani, et tegevus hooajaks laiendada, te vist praegu ei sepista?

Leisi valla inimesed on Triigi Filharmoonia kenasti vastu võtnud. Uue hoone arhitektid on Riin Kersalu ja Mihkel Meriste (Kersalu Projektbüroo) ning ehitaja Arens Ehitustööd.

Eero Vabamägi / Postimees / Scanpix Baltics

See sadam ja üldse Saaremaa elavneb suvel: inimesed ärkavad talveunest ja hakkavad tegutsema. Talvisel ajal on plaan kasutada filharmooniat väikejahtide ja kalapaatide kuurina.

Hoone ise, selle arhitektuur, on juba väga palju positiivset tähelepanu saanud, aga mida tähendab Triigi Filharmoonia tegevus kohalikele?

See, et asi on nii suureks kasvanud, on suuresti tänu sellele, et kohalikud – kes tahes need Saaremaal suvel ka ei ole – on meid nii hästi vastu võtnud. Kui meil oleks esimesel aastal kohvik olnud pooltühi, siis me ei oleks ilmselgelt nii julgelt edasi toimetanud. Positiivselt häälestatud kohalik publik on meid palju julgustanud, samamoodi on vald alati väga toetav olnud. Ega sellist asja ainult kahekesi ei tee.

Ehitust on toetanud Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus, aga kui midagi nii suurt juba ette võtta, siis on valda ja sealsete inimeste tuge ka kindlasti vaja. Ja meid on väga palju aidanud ka Saaremaaga seotud eratoetajad.

Milline on Leisi valla kultuurielu ilma Triigi Filharmooniata? Leisis oli kunagi üks tohutu suur õllefestival …

Õllefestivali vist enam ei ole, aga seal on päris palju toimekaid inimesi. Käsitööd tehakse palju. Eelmisel aastal hakati nädalavahetuseti pidama väikest taluturgu. Leisi koolis näidatakse aasta ringi filme – suvel vist küll vähem. Seal on vana kinotehnika veel täitsa alles. Leisi alevikus on mitu söögikohta, mis korraldavad ka üritusi. Tegelikult toimub päris palju, eriti suviti. Meie tegevus on sinna kindlasti lisanud teistsugust hingamist. Ei tahaks öelda, et inimesed vaevlevad kultuuripuuduse küüsis, pealegi on Kuressaare ka ju kiviga visata.

Kuidas koostate programmi?

Triigi Filharmooniaga oleme seotud ainult mina ja Hannaliisa, sellest aastast on meil ka multifunktsionaalne projektijuht Lisete Velt.

Algusest peale olemegi mõelnud, et kavas võiks olla mingi algupärand: selle aasta algupärandi „Kuplee“ teevad Jarek Kasar ja Olavi Ruitlane. See on teatraalne ja elegantne, praeguseks veidi tolmunud žanr. Seda pole viljeletud, kuna selliseid kapriisse, ainult pealtnäha lihtsa žanri jaoks vajalikul tasemel tekstikirjutajaid nagu endisaegsed kupleetipud Olaf Kopvillem või Juhan Viiding ei ole kusagilt võtta. Nüüd saab see paigalseis lõpuks murtud ja valmimas on pooleteise tunni jagu täiesti pöörast ja värsket kraami.

Peale selle on meil väga hea meel, et sellel suvel toimub filharmoonias ka „Raadio ööülikooli“ avalik salvestus, kus lektorid on Ene-Liis Semper ja Kristjan Lepik. Siis on meil veel mõned kontserdid ja oleme ikka mõelnud, et väike ühenduslüli Saaremaaga võiks ka olla. Juuli lõpus tulebki meile esinema Maria Faust, kes on Saaremaalt pärit. Juuni lõpus esineb Kristjan Randalu. Muide, lähim korralik kontsertklaver asub Hiiumaal, seega toome klaveri Triigi Filharmooniasse selleks kontserdiks sealt.

Programmis võiks olla kohalik omaalgatusnüanss, võib-olla seetõttu, et elimineerida filharmoonia võimalikku võõrkehalisust. Sel aastal ongi meil kohalik tantsulavastus, millele kirjutab muusika Ardo Ran Varres. Mõned asjad lihtsalt juhtuvad, aga me oleme midagi sellist ka mõelnud, ja eelmise suve lõpus tuligi meie juurde Saaremaale tagasi kolinud kohalik noor ettevõtja Juhan Kanemägi, kes on ka tantsija. Ta ütles, et tal on mõte teha selline tantsulavastus – „Saare äratus“ – ja meile tundus, et selline asi võiks seal täitsa olla.

Meil on oma nägemus, millist kultuuri me soovime siia tuua, aga me ei hakka ütlema, kes on meie publik. Me oleme siin näinud päris huvitavat läbilõiget Saaremaa inimestest. See programm saab kokku ideevahetuse ja õnnelike juhuste kokkusattumisel, aga eeldus on see, et need asjad panevad meil mõlemal silma särama. Tegelikult on see ikkagi suvepuhkuseprojekt, mis peab sütitama eelkõige meid ennast. Algupärandid võiksid olla läbiv teema ja kohalik algatus ka, aga muid väga jäiku piiranguid me endale ei sea. See on ikkagi eksperimentaalne teatri- ja kontserdilava.

Nii et te ei mõtle programmi koostades üldse sellele, mis rahvale meeldib?

Kindlasti tuleb sellele ka mõelda, aga lähtekoht peaks ikka olema see, mis meeldib meile endale. Toon sellise näite, et tegime Triigis paar nädalat tagasi toitlustust – kohalikel mõttetalgutel, kuuekümnele inimesele. Mõned vanemad ja kogenumad abikäed soovitasid teha kapsasuppi ja midagi sellist, sest see on kindla peale minek. Aga kui me menüü peale mõtleme, siis see peab meile endale ka olema huvitav ja maitsev, väike väljakutse ja visuaalselt hästi kaunis. Sel toidul peab olema mingi lugu taga. Just see paneb mind nädal aega asju läbi mõtlema ja katsetama. Isegi kui olen seda kõike tehes väsinud, siis ma tean, miks ma seda teen ja enda proovile panen. Kui seda sööki nägin, siis mõtlesin tõesti, et ei tea, kuidas nad selle vastu võtavad. Võib-olla nad oleksidki tahtnud midagi tuttavat. Ega ma pakkunudki midagi hirmus võõrast … Aga siis inimesed tulid ja ütlesid, et oh, see on nii lahe, see on nii maitsev, midagi teistsugust. Ma võin ju arvata, et mõni inimene küsib kindlasti, kus liha on. Vahel soovitan, et peedipesto ja kitsejuustu võileiva kõrval on ka väga maitsev lihavõileib. Kui siis mõni vastab, et tegelikult tahan ma just seda peedipestoga võileiba, sest seda ma iga päev ei saa, siis ongi see vaevatasu selle eest, et olen kolmandat ööd ainult paar tundi maganud. Ei tasu külastajaid alahinnata või eeldada nende eelistusi, ei kohvikus ega ka filharmoonias. Siiani on sünergia paigas olnud – eks peagi ole näha, kuidas kulgeb eelseisev hooaeg.

Kas sul on meeles mõni varasem asi, kus x-faktor on vedanud inimesed metsa või vähemalt linnast kaugele?

Kui alustasime, siis vaatasime, et väikseid disainiettevõtteid tekib järjest juurde. Paljud julgesid ja tahtsid ise rutiini rajalt maha hüpata, n-ö oma asja proovida. Sellisest mõttest tõukus ka meie ettevõtmine. Kindlasti on see ka koha võlu, mis inimesed siia, ja ka tagasi toob. Siit saab positiivse emotsiooni. Koht ise on võrratult kaunis ja eriline.

Ainult koht vist ikka ise kõike ära ei tee. See, kuidas ja mida seal tehakse, on peamine. Mul tulid võrdlusmaterjalina pähe Viinistu kunstimuuseum ja Omari küün Naissaarel. Mõlemas kohas alustati inimesi kõnetava kultuuritegevusega enne ehitiste valmimist. Vajadus ruumide järele kasvas tegevusest välja väga loomulikult ja seetõttu on ka mitmesse valdkonda laienetud.

Mina ei ole meie ettevõtmist kunagi ühegi teisega võrrelnud, aga sageli juhtub nii, et asjad saavad alguse millestki väiksemast, loomingulise seltskonna ja publiku koosmõjul need kasvavad ja muutuvad. Meie esimene ettevõtmine oli see, et näitasime sadamahoone seinal valgel linal vanu Tallinnfilmi filme. Kohale tuli mõnus seltskond, kes nautis seda kauni päikeseloojangu taustal. Kui nüüd neile õhtutele tagasi vaadata, siis ka meie tegevus on muutunud, aga muutused ei ole ehk liiga teadlikud, pigem orgaanilised. Sisu on vastastikmõju füüsilise ruumiga, mis on seal praeguseks omakorda muutunud. Selle pealt, mis nüüd suvel juhtuma hakkab, saab vaadata, kuhu me edasi liigume. Seda ei tea kunagi, kauaks me ise või kõik need teised sinna tee leiavad.

Kas teid üle vee ka tullakse vaatama? Triigi sadam on vist ju ka jahisadam?

Jaa! Kuigi enne iga üritust on tohutu rahmeldamine, ei saa maha istuda ja kogu melu lihtsalt nautida, siis on hästi huvitav näha, kuidas kaugelt merepiirilt paistavad mõned jahid, mis spetsiaalselt Triigi Filharmoonia külastamiseks sadamasse saabuvad. Oleme selle sadama igas mõttes ellu äratanud.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht