Tormis ja Tüür

URVE LIPPUS

Sarja „Eesti Heliloojate Liit 90“ kontsert „Questions …“: Eesti Rahvus­meeskoor (RAM) ja Tallinna Kammerorkester Mikk Üleoja juhatusel 28. III Estonia kontserdisaalis.

Heliloojate liidu tähtpäevasarja kolmanda kontserdi esimeses pooles kõlasid Veljo Tormise 1960. aastatel kirjutatud teosed, teises aga Erkki-Sven Tüüri algselt Hilliardi ansamblile ja Müncheni kammerorkestrile kirjutatud „Questions” ehk „Küsimused“, ligi pooletunnine suurvorm.

RAMi kõla ja laulmise täpsuse põhimõttelisest muutusest Mikk Üleoja käe all on viimasel ajal olnud nii palju juttu, et keskendun seekord muusikale. Mäletan „Hamleti lauludega“ seoses jutte, et praeguse RAMiga ei saa neid enam laulda – need on ju kirjutatud kahele meeskoorile (1960ndatel oli mees­kooris 80 lauljat). Omal ajal jällegi oli probleem, et need on lauldamatult keerulised. Kui Kuno Areng laulud siiski kavva võttis, olevat vastuseis paljudelt lauljatelt olnud suur, publikuedu aga tohutu. Kunagises intervjuus ütles ta, et esiettekande järel jäid paljud siiski skeptiliseks: et Eestis küll, inimesed mõistavad Paul-Eerik Rummo luulet, aga ega need mujal lähe. Ometi olevat Siberi ringreisil publik lausa nõudnud „Hamleti laule“ lisapalaks, kui mõnel kontserdil seda kavas polnud. Praeguse RAMiga saab neid jälle laulda, kuid mulje on niivõrd teistsugune, nagu oleks tegemist samuti uue seadega.

Tormise-poole keskel kõlasidki seaded – „Sügismaastike“ ja „Jaanilaulude“ kammerorkestriversioon seeriast „Reminiscentiae“. Raadioülekandes kommenteerides ütles Mikk Üleoja, et instrumendilt saab teinekord kätte pinge ja kõla, mida laulja ei suuda. Muide, kui 2000. aasta millenniumi-kontsertide sarjas oli Tormise „Sünnisõnade” esiettekanne, mõtlesin kahetsusega, miks ta ei kirjutanud oma parimail aastail rohkem koori-orkestri suurvorme. „Reminiscentiae“ sarjade kuulamine toob kaasa alati selle mälestuse. Praegu tahavad instrumentalistid väga Tormist mängida ja ta ongi teinud paljudele seadeid. Lõpuks kõlas varem, 1962. aastal kirjutatud „Kolm mul oli kaunist sõna” flöödile (Oksana Sinkova) ja meeskoorile. Seal särab flööt, kuid koorifaktuuris pole veel seda ruumilisust ja pinget, mis tuli just 1964. ja 1965. aasta paiku (muide, 1962. aasta lõpus oli sõit Kodály 80. sünnipäeva festivalile, mida Tormis peab oma elus epifaaniliseks elamuseks).

Erkki-Sven Tüüri teost „Küsimused“ peaksin sellises kooriversioonis täismõõduliseks oratooriumiks, arvestades aastaaega seostus elamus isegi ülestõusmispühade passiooniga. Siin oli rahvas (koraalid, fuugad ehk siis suured ja erineva karakteriga kõlamassid) ja tegelased (solistid Ka Bo Chan, Ott Indermitte ja Valter Soosalu). Tüüri oskust pöörlevate helimassidega dramaatilist ja katkematut suurvormi luua olen imetlenud viimase kümmekonna aasta teoste puhul. Helilooja on ise rõhutanud, et seekord ei tahtnud ta kasutada sakraalset teksti. Siiski, XX sajandi teisel poolel on teadlased võtnud üle kunagi preestritele kuulunud autoriteedi ühiskonnas, nende käes oleks nagu nupp, et maailma õhku lasta, päästa või vähemalt seletada. Maailmakuulsa füüsiku David Bohmi intervjuust võetud tekst on täiesti võrreldav liturgiliste tekstidega, mida Tüür on oma muusikas palju kasutanud: mateeria ja teadvuse vahekord, inimese võimetus omaenda mõtteid (tahet) lõpuni valitseda. Pärast 1950. aastate vaimustust teaduse ja tehnoloogia üle tulid 1960. aastatel päevakorda ressursside piiratuse tunnetamine, inimkonna enesehävitamise hirm. Kontserdi reklaamist ei saanud ma hästi aru, mida mõeldakse 1960. aastate mainimisega – kas see käib ainult Tormise kohta (tol kümnendil oli Tüür alles poisike)? Bohmi mõtete kaudu tekkis sild. Kokku sobisid pooled väga hästi, tänu selle eest dirigendile ja kõigile kaasamõtlejatele.