Tere, talv!

Veljo Tormise muusikaga on tehtud palju lavastusi, mis on ühtlasi hingematvalt kaunid ja hirmus koledad.

MARIA MÖLDER

Muusikalavastus „Ringlemisi“ 24. IX Estonia kontserdisaalis. Muusikaline juht ja dirigent Kaspar Putniņš, lavastaja ja koreograaf Teet Kask, seadete ja laiendatud kõlaruumi autorid Sander Mölder ja Ülo Krigul, visuaali autor Taavi Varm, lavakujunduse autorid Anu Kadri Uustalu (animatsioon), Katharina Kuusemets (stsenograafia), Katariina Kivi (tootedisain), Kadri Vahar (kujunduskunst) ja Sander Haugas (juhendaja, disain), valguskunstnik Margus Vaigur, helirežissöör Tammo Sumera. Laval Liisi Koikson, Eesti Filharmoonia Kammerkoor ja koorisolistid.

Veljo Tormise juubeliaasta kestab, kuid loodan, et Tormise pärandi ikka ja jälle esitamiseks ning kontserdikavadesse lisamiseks ei pea otsima mingit ettekäänet ega vabandust. See muusika kõlab ajatult ja on piisavalt isikupärane. Iseäranis vabalt ja isetult võiks Tormise muusika pidevalt olla Eesti Filharmoonia Kammerkoori repertuaaris: see on ometi üks koori tugevaid külgi ja vaevalt võib publik selle Tormise esitustest kunagi päriselt tüdineda. Ühtlasi usun, et eestlased hoomavad üsna hästi, kui oluline on Tormis välismaailmale, aga ka meile endile. Ma ei kujuta hästi ette siinset koori, mille repertuaaris ei ole kunagi olnud midagi Tormise loomingust. See ei ole küll sugugi kerge laulda, aga on lugusid, millega saavad maha ka nõrgema tasemega koorid. Niisiis võib arvata, et Eestis on vähe koorilauljaid, keda Tormis poleks puudutanud, ja loodetavasti ka vähe muusikahuvilisi, kes tema loominguga pole kokku puutunud.

„Ringlemisi“ tõi ringlusse nii Tormise koorimuusikat kui ka soololaule, viimased üsna uutmoodi seades ja laiendatud kõlaruumiga. Ka koorimuusika puhul oli midagi veidi lisatud, kuid puhanguid sai arusaadavatel põhjustel olla hoopis vähem kui soololauludes, mille faktuur ei ole nii täidetud. Muu hulgas oli palju lisandunud just loodushääli, nagu veevulinat ja lindude häälitsusi, sest eks seostu Tormis ikka looduse ja looduslähedusega. Ettevalmistatud klaveri ja elektroonika kõlajõudu oli algul, päris avahelide aegu, kuulda kõvasti – see oli justkui häälestamine –, kuid siis jäi Ülo Kriguli ja Sander Möldri roll mõneks ajaks tagaplaanile ja võis tähelepanematul kuulajal sootuks ununeda. Enamasti läkski elektrooniline taust sujuvalt koorimuusika sisse peitu ja avaldas end rohkem soololauludes.

Kena on see, et publiku sekka toodi ringlema teoseid, mida kuuleb tänapäeval üsna harva: „liilee ja lailee, allalee ja lailee“ on ju ilmselt kõigile tuttav motiiv, aga paljud Tormise 1950. ja 1960. aastatest pärit soololaulud nii sageli lavale ei jõua. Nende värskendamine on eriti hea mõte.

Soolominiatuurid olid pikitud koori­tsüklite vahepaladeks ja oli muljet­avaldav, et neist kunagi klassikalisele sopranile loodud lauludest olid uue kõlapildiga saanud väga tänapäevased lood. Näiteks võib tuua tsükli „Neli kildu“ (1955) Juhan Liivi tekstile kirjutatud laulu „Kevad“, mille vulisev maastik tõi tõepoolest kevadeigatsuse, nagu oleks pikk talv juba seljataga. Ka „Sügislaul“ romansitsüklist „Nukrad viivud“ (1958) Minni Nurme tekstile ja „Kingin sulle kimbukese“ vokaalminiatuuride tsüklist „Kimbuke tähti“ (1963) Aleksander Suumani tekstile haarasid just sel põhjusel, et kujutan ette Liisi Koiksonit neid esitamas ka teistsuguses konteksis.

Hiljem fotosid vaadates on selgunud, et ilmselt on lavastuses „Ringlemisi“ liiga palju panustatud laval tekkivatele mustritele, mis näevad küll pildil kohati täitsa kenad välja, aga Estonia kontserdisaalis toimivad vaid rõdult vaadates.

Gunnar Laak / Eesti Kontsert

On ääretult sümpaatne, et Juhan Liivi ajatutele tekstidele loodud miniatuursete soololaulude tsükkel „Kolm lille“ (kullerkupp, pääsusilm ja meelespea), mis tähistab lillede kasvuperioodist sõltuvalt kevadsuvist aega, tuli ettekandele klaveriga, täitsa originaalis, laienduseks vaid pisut linnulaulu lõpus. Võrdluseks oli see asjakohane, kuna muutus oli teiste laulude puhul nõnda märgatav.

Suurema osa ajast kõlas aga koorilooming: laulud tuntud regilaulupõhistest kooritsüklitest „Ingerimaa õhtud“, „Jaani­laulud“, „Vastlalaulud“ (viimase puhul Ülo Kriguli segakooriseade) ja viimasel ajal hoopis vähem esitatud Viivi Luige tekstile loodud „Sügismaastikud“. Suurematest solistidega kooriteostest sai kuulda Ain Kaalepi koostatud tekstiga „Pikse litaaniat“ (1973), kus solistid olid tenor Joosep Trumm ja bass Olari Viikholm. Kuna vähemalt Estonia kontserdi­saalis sai kava kuulata septembri lõpu kohta tohutult soojal vananaistesuve päeval, siis olid just talveteemalised karged lood kuidagi ootamatud: eriti üllatas, et kava lõppes äärmiselt pidulikult kõlama pandud lauluga „Talv“ vokaalminiatuuride tsüklist „Neli kildu“. Vahest on jõuluks plaati oodata? Muusikaliselt on tegu äärmiselt tempoka ja sisuliseltki toimiva põimikuga. Miks mitte see kõlamaailm ka salvestada?

Lavastus kui karuteene

Kavaraamatut lugedes selgus, et „Ringlemisi“ on muusikalavastus ja räägib Tormise muusika kaudu looduses vahelduvatest aastaaegadest, mis kujutavad metafoorselt ka inimese eluringi. Kui nüüd niiviisi tagantjärele mõelda, siis võib-olla tõesti.

Põnevalt seotud muusikavaliku ja professionaalsete seadete kõrval hakkab mul küllastumus tekkima koorilavastuse žanrist üleüldse ja täiesti villand on saanud sellistest koorilavastustest, kus ei leita koorile mingit asjalikku tegevust, küll aga paigutatakse lauljad teatud mustris istuma, igatseva ja justkui eemaloleva pilguga kaugusse vaatama või ringiratast liikuma ja seisma. (Selles lavastuses sümboliseeris ringis liikumine, seismine ja laulmine jaanilõket ja selle tõttu oli koor saali päris halvasti kuulda.) Kõige aktiivsemad oldi siis, kui naised meestega sõitlesid – klassika, mida ei saa ometi külaelu kujutades ühest lavastusest kuidagi välja jätta, sest eided jäävad eitedeks. Ajal, mil umbes igal kolmandal koorikontserdil on kaasatud mõned lavastuslikud elemendid, väheke koreograafiat, valguskujundus või visuaalne lahendus, on minu arust pisut kummastav nimetada nii vähese läbimõeldusastmega tulemust muusika­lavastuseks, kuigi kõik need elemendid (ja üht-teist veel) seal koos ju tõesti esinevad. Vähem võib olla rohkem, aga rohkem võib olla ka vähem. „Lavastatud koorikontsert“ oleks ehk olnud kohasem määratlus, sest poleks ootusi liialt õhku paisanud. Siin on vahest mõtte­ainest edaspidiseks, kui jälle tuleb kokku mõni „unelmate meeskond“ ja hakkab koos kunsti tegema. Ei tasu turundusega puusse panna, sest see mõjutab märkamatult ja samal ajal märgatavalt retseptsiooni.

Peab mainima, et kontserdi (vabandust, see ta tegelikult oli) mõju erines üksjagu kontserdisaalis ja raadiost järele kuulates. Vokaalmuusikale lisatud kõlamaastikel tundus raadiost kuulates olevat hoopis suurem roll, mistõttu moodustas kogu helivaip ka terviklikuma pildi. Estonia kontserdisaalis lihtsalt kadusid põnevad detailid kuhugi taustale ära, rääkimata sellest, et kuulaja tähelepanu oli liiga hõivatud lavastusega, mis ei andnud muusikapõimikule suurt midagi juurde. Vahest oli soovitud teha lavastus nõnda, et see ei häiriks muusika nautimist, aga just selline lavastus häirib kõige rohkem, kuna selle õigustatus on sedavõrd küsitav.

Hiljem fotosid vaadates on selgunud, et ilmselt on lavastuses liiga palju panustatud laval tekkivatele mustritele, mis näevad küll pildil kohati täitsa kenad välja, aga kohapeal toimivad vaid rõdult vaadates. Tegijatele teadmiseks: Estonia kontserdisaali parteris kontserti kuulates on ükskõik, kuidas koor pikka lina venitab, sest see näeb välja nagu veider sahmerdamine ja erilist ilu selles ei paista. Mustrid ei ole näha.

Võimalik, et tegijate meelest on asi korda läinud, kui publik unustab end saalis kuulama, kuid midagi ootaks lavastuse puhul siiski veel. Tormise pärand, tema intellektuaalne teravus ning hiiglaslik panus eesti ja teiste soome-ugri rahvaste kultuuri kuidagi eeldavad seda. Kas eksin? Kuigi Tormisel oli regilaulu kohtlemisest oma kindel arvamus, oli ta küll ääretult avatud nii oma loomingu kui ka regilaulu töötlemise ja tõlgendamise suhtes – suuresti põhjusel, et regilaul kestaks edasi, et see oleks kasutuses (et regilaul kasutaks kedagi, nagu oli kasutanud teda ennast) –, kuid Tormise kunstiline latt oli siiski ääretult kõrgel. Ma ei ole kindel, kas linadesse mässitud rahvateatrit tegev Eesti Filharmoonia Kammerkoor on tema maitse. Pole küll minu asi Tormise reaktsiooni ette kujutada – minu maitse see ei ole.

Minu maitse on olnud pigem see, kui Tormise loodust selgelt, kuigi kaudselt inspireerituna sünnib midagi täiesti uut ja laval leitakse tegevust ka koorile, nagu oli Märt-Matis Lille õigusega kõrgelt hinnatud „Suidsusannasümfoonias“, mis oli samuti Eesti Filharmoonia Kammerkoori ja Kaspar Putniņši töö. Ent sealjuures on õnnestumises muusika kõrval siiski osutunud tähtsaks nii suurem rõhk läbimõeldud lavastusel kui ka asjaolul, et peab olema ka mõni professionaalne näitleja, kes lavastuse käima tõmbab ja välja kannab. Ainult laulude pehmest illustreerimisest kipub jääma väheks. Võrreldamatult elamuslikumad kui praegune tükk olid ka kunagised Tõnu Kaljuste ja Peeter Jalaka koostöös sündinud lavastused, mille alusena kasutati samuti Tormise tsükleid. (Näiteks „Eesti meeste laulud“ meenusid eredalt seoses sellega, et ka too lavastus lõppes Tormise teoste seadetega. Need mõjusid kirgastavalt „Eesti meeste laulude“ lavastuse lõpetusena, kuid neid mängitakse eraldiseisvalt siiamaani – nood pääsesid koguni Tõnu Kõrvitsa esimesele, ECMi välja antud plaadile.)

Ka hiljutine Vox Populi varahommikune „Lindude äratamine“ (lavastajad Anne Türnpu ja Eva Koldits) Veljo Tormise sünnitalu raiesmikul oli kontseptuaalselt õnnestunum, sest esiteks avardas tohutult publiku teadmisi soome-ugri rahvaste traditsiooni kohta ning teiseks oli seal ilu ja valu kuidagi paremini tasakaalus. Tõsi on, et Tormise muusikaga on tehtud palju lavastusi, mis on ühtlasi hingematvalt kaunid ja hirmus koledad. Tema muusikas ja juba regilaulus algmaterjalina on see vastuolu olemas ning seda annab paremini välja mängida.

Mulle tundub, et nii suure aukartusega, nagu „Ringlemisi“ tegijatel ja eelkõige lavastaja-koreograafil Teet Kasel on ilmselt Tormise vastu olnud, ei olegi mõtet lavastama hakata. Kui ei ole midagi lisada, siis milleks sekkuda? Tormis ei ole Pärt, kelle pea ümber tuleks ette kujutada nimbust, mis tema loomingut kurjade töötlejate eest kaitseb. Tormis ise võttis seda vabamalt – ja põhjusega. Võimalik, et lavastuse eest vastutanud Teet Kase loominguliste vahendite hulgas ei olegi sellist jõulist, isegi brutaalset joont, mis Tormise loominguga minu ettekujutuses haakuks.

Taavi Varmi visuaal mõjus Estonia kontserdisaalis kenasti: loomulikult oli seal palju esile toodud Eesti loodust, aga muu lavakujundus minuga eriti ei rääkinud ja võib-olla ei pidanudki seda tegema. Dekoratsioonid pidid ilmselgelt olema kerged ja lihtsasti ümber tõstetavad, sest kava tuli ettekandele kolmes Eesti Kontserdi saalis ja pidi igal pool ühtviisi mõjule pääsema. Aga mis oli see pisut risti meenutav (arvatavasti paberirullidest valmistatud) värgindus keset lava? Vahest kask, mis ühendab sümbolina soome-ugri rahvaid?

Lõpetuseks tahan natuke moraali lugeda. „Ringlemisi“ oli Eesti Kontserdi ja Eesti Filharmoonia Kammerkoori ühine hooaja avakontsert. Märtsist saadik on kultuurielus valitsenud suur teadmatus. Kui nüüd oleme nakatunute arvuga jõudnud sinnamaale, et Eesti Kontsert (nagu paljud teisedki korraldajad) on palunud publikul maski kanda ja need publikule tasuta kättesaadavaks teinud, siis see ei ole niisama, vaid selleks, et kontserdielu saaks jätkuda – et ei määrataks taas selliseid piiranguid, mis teevad kontsertide korraldamise rahaliselt ebamõistlikuks, ega keelataks avalikke üritusi üldse. Kontsertide ja teiste kultuuriürituste toimumisest sõltub väga paljude inimeste töö ja sisse­tulek. Ometi võivad kontserdikorraldajad kas või pükstest välja hüpata, aga nad ei saa publiku turvalisust tagada, kui inimesed keelduvad käsi puhastamast ja maski ette panemast. Seetõttu oleks kena, kui püüame nüüd vähemalt üksteise kõrval tihedalt koos istudes kanda maski ja mitte oodata, kuni seda hakatakse kõikjal seaduse jõul peale suruma. Mask takistab viiruse levikut päris kindlasti, ehkki päris sada protsenti ära ei hoia.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht