Tallinna Filharmoonia vallandas palaviku

Nele-Eva Steinfeld

„Klaveripalaviku” solist oli seekord soome klaverivirtuoos Henri Sigfridsson. Sarja „Klaveripalavik” hooaja avakontsert: Tallinna Kammerorkester ja Henri Sigfridsson (klaver, Soome) Juha KangasE dirigeerimisel Mustpeade majas 9. X, kavas Wolfgang Amadeus Mozarti, Einojuhani Rautavaara ja Pehr Henrik Nordgreni looming.

Mustpeade majas alustas 9. X uut hooaega eelmisel aastal alguse saanud Tallinna Filharmoonia kontserdisari „Klaveripalavik”, mille eesmärk on tutvustada Tallinna Kammerorkestri (TKO) paistel erineva väljenduslaadi ja maitsega pianiste nii meilt kui mujalt. Sel korral oli solistiks soome klaverivirtuoos Henri Sigfridsson (1974), keda on pärjatud erinevate auhindadega: Beethoveni konkursilt Bonnis I preemia ja kammermuusika auhind (2005), Maria Callas Grand Prix’ konkursilt Ateenas II preemia (2004) ning Géza Anda nimeliselt konkursilt Zürichis II preemia ja publikuauhind (2000). Tee tunnustuseni on sillutanud talle teiste õpetajate hulgas Erik Tawaststjerna Sibeliuse akadeemiast, Pavel Gililov Kölni muusikakõrgkoolist ning Lazar Berman Weimari muusikakõrgkoolist. Sigfridsson on sage külaline paljudel muusikafestivalidel ning solistikarjääri kõrval on ta tegev ka kammermuusikuna.

9. oktoober oli soome muusikaringkondades pidulik päev, mitmel pool tähistati kontsertidega Einojuhani Rautavaara (1928) 80. sünnipäeva. „Klaveripalaviku” kontserdi kava silmas pidades tuleb tõdeda, et sündmuse haare ulatus põhjanaabrite rõõmuks helilooja kodumaa piiridest ka väljapoole. Kontserdi sissejuhatava teosena kõlanud Rautavaara teose „Adagio celeste” (1997/2000), mis mõjub dodekafoonilisele helikoele vaatamata õrna ja pisut romantilisena, esitas TKO kõrgetasemeliselt. Üle poole sajandi kestnud loometeel on Einojuhani Rautavaara teinud mitmeid stiililisi kannapöördeid ning võib öelda, et Jean Sibeliuse järel on tegu suurima kuulsuse saavutanud soome heliloojaga terves muusikamaailmas.

Kavas oli veel teisegi soome autori Pher Henrik Nordgreni (1944–2008) helitöö „Transe-choral” op. 67 (1985). Ajalugu räägib, et just seda oopust dirigeeris Juha Kangas (1945) esimest korda Tallinna Kammerorkestri ees seistes. Tegemist on keelpilliteosega, millesse seguneb tugevalt idamaade muusika. Viimasega tutvus helilooja 1970. aastatel Tōkyō ülikoolis ning sellest tulenevalt toetuvad mitmed Nordgreni teosed jaapani rahvamuusikale. „Transe-choral” võimaldas osa saada erilistest kõlavärvimängudest, ent kompositsiooniline areng ja vorm jäid teose puhul mõnevõrra ebamääraseks. Mis puudutab orientaalse muusika mõju, siis suure kultuurierinevuse tõttu jääb küsitavaks selliste tsitaatide kasutamise ja töötlemise tegelik kunstiline tulemus. „Transe-chorali” süvenenud esitus ja eriliselt pingestatud vaikushetked andsid aga tunnistust, et tegemist oli Juha Kangase ja TKO austusavaldusega käesoleva aasta augustis siit ilmast lahkunud Nordgrenile. Märkimisväärsed olid kontsertmeistri Olga Voronova kõlalised leiud soolorepliikides.

Põigates viivuks minevikku, meenub „Klaveripalaviku” eelmise hooaja avakontsert, kui Tallinna Kammerorkestrit juhatas samuti Juha Kangas ning kavas oli ka soome muusikat (Sibelius). Tol õhtul eesti tunnustatuima pianisti Irina Zahharenkova (1976) esitatud Mozarti A-duur klaverikontserti on raske unustada. Esituses domineerisid väline rahu ning sisene seosepinge, mis olid kooskõlas muusikalise mõtte ja selle arenguga. Tulemuseks oli avar ning haarav kõlapilt.

Seekordsel avakontserdil soleeris Henri Sigfridsson Wolfgang Amadeus Mozarti (1756–1791) Klaverikontserdis Es-duur KV 449 (1784), mille Mozart pühendas oma väljapaistvale õpilasele preili Barbara Ployerile. Muide, Sigfridssonil on repertuaaris ligemale viiskümmend kontserti klaverile ja orkestrile, nende hulgas kuusteist Wolfgang Amadeus Mozarti kontserti. Võib vahest järeldada, et tegemist on pianistiga, kes on märkimisväärselt õppimisvõimeline ja tahtekindel. Lisaks traditsioonilistele klassikalistele ja romantilistele teostele on Sigfridssonil kavas sellised üliharva esitatavad teosed nagu Wolfgang Amadeus Mozarti poja Franz Xaver Mozarti (1791–1844) ning Johann Nepomuk Hummeli (1778–1837) klaverikontserdid.

Henri Sigfridsson esitas Mozarti ooperlike kujunditega kontserdi suure bravuuri, elavate kontrastide ja virtuoossusega, sekkumine Mozarti mõtetesse oli aktiivne ning sama võib öelda pianisti mängumaneeri kohta. Esitus oli üles ehitatud ergilistele ja kiiretele tempodele, mis tingisid kohati muusika sisulise kokkusurutuse. Küsitavamaks jäi ülikiire kolmanda osa tempo (partituur ütleb siiski Allegro ma non troppo), mis ei jätnud muusikale hingamisruumi. Viimast vähendasid omakorda keelpillide raskepärased strihhid ja dirigendi kujundatud massiivsed kulminatsioonid, mille haakumine Mozarti muusikaga on küsitav.

Heites pilgu „Klaveripalaviku” tulevikule, on sel kalendriaastal võimalus kuulda veel Taiwani pianisti Yu-Fen Changi esinemist, kavas George Gershwini „Rhapsody in Blue” ja Nikolai Rimski-Korsakovi Klaverikontsert. Kevadhooajal esinevad sarjas Rein Rannap ja Kristjan Randalu. Jääb üle oodata, millistele radadele nimetatud artistid kuulajad siis juhatavad.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht