Stiilne Mozartite kontsert barokses lossis

Virve Normet

TALLINNA KAMMERORKESTER Kadrioru lossis 27. I, kavas W. A. Mozart ja Leopold Mozart.  

See oli üks kummaliselt tähendusrikas muusikaõhtu. Esmapilgul kontsert nagu sajad sellelaadsed: väike saal kusagil linnaääre talviselt pimeda pargi serval, väike orkester, vähetuntud teosed. Ootamatult tundsin aga esinduslike, pompoossete saalide ja prestiižsete esitajate tunde kestvate kontsertide kõrval, et see oli nagu pisike kalliskivi, mis ootamatus ilus sädelema hakkas ja veel hiljemgi südant soojendas. Kipun arvama, et W. A. Mozarti hing oli tol sünnipäeval koos Euterpega just sellistes stiilsetes väikesaalides…

Võiksime alustada ehk nii: kui isa Leopold Mozart 1719. aastal ilmavalgust nägi, olid Peeter I ja tema õuearhitekt Niccolo Michetti Kadrioru lossi ja pargi just hiljaaegu maha märkida jõudnud. Lossiansamblit ehitati aastaid – sellest sai kunstiteos. Kui Wolfgang Amadeus aastal 1756 sündis, parandati juba Kadrioru lossil esimese tulekahju (1754) haavu. Loss Kadriorus on tänapäevani üks Põhjamaade pärleid, küll mitmeid kordi ajaloo karmi kätt tunda saanud, kuid ometi ühtaegu suursugune ja intiimne, ülev ja inimlik. Milline võikski olla veel kaunim ja õigem koht W. A. Mozarti 250. sünniaastapäeva tähistamise kontserdiks?!

Minu esimene kompliment kuulubki Tallinna Kammerorkestrile kohavaliku eest. Mozart oma 250aastase muusikustaažiga on piisavalt igielav helilooja, et lubada geeniuse sünnipäevapeole, oma võimetekohast austust avaldama igas žanris kunstnikke: heliloojaid, dirigente, pillimehi, lauljaid, tantsijaid jpt. Võisime seda kõike kuulda ja näha kümnete tundide kaupa arvukates teleprogrammides.

Minu teine kompliment kuulub Tallinna Kammerorkestrile kava stiilse koostamise eest: isa Leopold Mozartilt tänutäheks üks sümfoonia, poeg Wolfgang Amadeuselt kaks sümfooniat ja serenaad.

Leopold Mozartilt oli kavasse valitud tema 34. eluaastal loodud G-duur sümfoonia. Kolmeosalisena on see nagu poja noorusaja teosedki, kauni ja leidliku teemamaterjaliga, mis valatud mängleva osavusega tolleaegsesse väljakujunenud vormi. Esitajad saavad end hoogsalt ja vabalt avada, olenevalt interpreteerimisjulgusest ka dünaamikanüansside osas mängelda. Võib uskuda, et isa Leopoldi professionaalne baas andis väikesele Amadeole soliidse vundamendi, millele rajada tõeliselt suur ja uhke looming. Poja V sümfoonia B-duur “Haager” ja VIIa sümfoonia G-duur “Lambacher”, mida kontserdil kuulsime, on ju vaid 9aastase poisikese kirjutatud! Muide, selle sümfoonia III osa teemat on Mozart hiljem kasutanud oma “Figaro pulma” II vaatuse lõpus. Kui isa Leopold söandab kirjutada: “Mu kaheksa-aastane poeg tunnetab muusikat samamoodi, kui seda võiks eeldada neljakümneaastaselt mehelt,” siis nendib ta tõtt.

Noore Mozarti sümfooniad justkui tõestaksid, et geeniuse loovad ideed on algselt valmis, sünnipäraselt kaasa antud: siin on paigas kõik põhijooned, nagu teemade ilu oma kujundite lihtsuses, julgus, hoog ja valmisolek olla alati ise, mitte karta seda hilisemate aegade kurikuulsat mõistet “iseenese kordamine”. Mozart kordab ennast teosest teosesse läbi kogu elu! Julgelt, eneseusaldusega. Ta teab, et tal on oma, aegumatu ja kulumatu sõnum. Ja kui ka nende lapseeasümfooniate kiirete osade motoo­rika meenutab kohati veel Bachi ajastut, on igas teoses ometi Mozarti käekiri ja Mozarti vaim.

Tallinna Kammerorkester näeb välja nagu noorteorkester. Sellel kontserdil mängiti dirigendita, kontsertmeistri Harry Traksmanni nagu kapellmeistri käe järgi. Väga sooviksin noorele kollektiivile paremaid pille. Just viiulite kõla jääb ikka kohati kiledapoolseks. Etteheitena pole mõeldud ka mõte, et vabam ja julgem mänglemine nüanssidega nii dünaamika kui tämbri osas lisab mängulusti nii enesele kui kuulajaile. Võrdluseks võiks näiteks mõelda, kuidas mõned head dirigendid käivad ringi menuettide, rondode ja ka andante-osadega. Seda võiks julgelt rakendada ka kontsertmeister.

Orkestri ettekanne oli aga tulvil Wolfgangi noorust, rõõmu ja hoogu, head koosmängu ning kena fraseerimist. Selle kõige kui tervikmulje eest minu kolmas kompliment ja tänu!