Saksofonid akadeemilises Kadriorus

Toomas Velmet

  Kontserdisarjas “Akadeemiline kammermuusika”: KÄDY PLAAS (sopran) ja TALLINNA SAKSOFONIKVARTETT Kadrioru lossis 31. III, kavas W. A. Mozart, Debussy, Villa-Lobos ja Kõrvits (esiettekanne).

Tallinna Saksofonikvartett on koos eksisteerinud pea veerand sajandit ja seda tähelepanuväärse eduga. Objektiivne edunäitaja on esinemisgeograafia, mis haarab kümmekond välisriiki, korduvalt on osaletud saksofonide maailmakongressidel nii Euroopas kui Kanadas ning “EuroCass’il”, s.o Euroopa klarnetite ja saksofonide ühingu kongressil. Veelgi olulisem on, et 25 eesti heliloojat on kirjutanud Tallinna Saksofonikvartetile üle 40 teose, nende hulgas oopused koos orkestri, meeskoori ja löökpillidega ning isegi üks kammerooper.

Ansambli repertuaar (nagu teistelgi analoogilistel) sisaldab hulganisti transkriptsioone varajasest muusikast kaasajani ja loomulikult ei põlata ära ka jazzi. 1985. aastast viimase ajani on mängitud pea muutumatus koosseisus, s.o Olavi Kasemaa (sopransaksofon), Villu Veski (alt), Valter Neumann (tenor) ja Hendrik Nagla (bariton). Tundub, et tänaseks on Villu Veski välja vahetanud päris nooruke, aga seda uhkemate konkursivõitudega Uku Kudu (altsaksofon). Tallinna Saksofonikvartett on läbi aegade teinud koostööd eesti lauljannadega: Tiiu Levaldi ja Pille Lillega ning nüüdses kavas oli valik langenud tõusvale tähele – sopran Kädy Plaasile.

Niisiis saksofonikvartett Kadrioru lossi barokses saalikeses 31. III, kavas kaks W. A. Mozarti suurteost ning veel Claude Debussy, Heitor Villa-Lobosi ja esiettekandena Tõnu Kõrvitsa uudisteos. Avateos, nagu öeldud, Mozarti Kvartett F-duur KV 370 ja selle arranžeerija J. T. West. Mõte oli iseenesest päris põnev, kuna juba originaalis on esimene hääl tämbriliselt eriti alla kriipsutatud, sest tegemist on nn oboekvartetiga. Ma ei pretendeeri informeeritusele saksikvartettide valdkonnas, aga üldiselt olen päris uudishimulik inimene ega pea ennast ka akadeemiliseks puritaaniks, kuid pean ikkagi tunnistama, et selle saali akustikasse saksofonidega Mozart lihtsalt ei mahu. Nad on lihtsalt pisut suuremad kui too saal.

Debussy klaveripala “Reverie” (1890) on nagu paljud sama autori miniatuurid läbi teinud hulgaliselt arranžeeringuid – professor Johan van der Linden ehk Aurelia Saxophone Quartet on siis teose seadnud saksofonide kvartetile. See oli Mozartiga võrreldes päris talutav, kuna niisuguste värvidega kaetud saksitämber passib Debussyle küll.

Ja edasine toimus juba koos sopran Kädy Plaasiga. Kõigepealt siis Tõnu Kõrvitsa teose “Unede värav” (tekst Bernard Kangro) esiettekanne. Originaal on alati parem kui ükskõik millise superteose arranžeering. Ma ei pea vist lisama, et Kõrvitsa “Unede värav” mõjus ettekandeliselt kontserdi parimana. Helilooja on suurepärase tämbritajuga ning kolossaalse kammerliku mõtlemisega – seega väga hea teos ülimalt heas ettekandes. Otsisin kodust seda Bernard Kangro luuletust, aga kahjuks ei leidnud, seega tuleb tekstiga tutvuda raamatukogus. Et sõeluda Kadrioru lossi saali kajast välja tekstilist sõnumit – see käis tõtt-öelda üle jõu.

Mozarti motett “Exultate, jubilate” KV 165 kõlas ootamatult isegi paremini kui avateos ja oli eriti sümpaatne ning Kädy Plaasi poolt hästi karakteriseeritud. Päris põnevad olid Recitativo ja Andante, millega tahan öelda, et aeglane muusika on ka dünaamiliselt talutavam kui nobedamad liikumised.

Heitor Villa-Lobosi “Bachianas Brasileiras” nr 5 võiks ju saksofonidega päris sümpaatselt kõlada, kui teda mitte liiga kiiresti mängida. Seekordse esituse tempo oli selgelt rutakas ning seega ka üsna kaotusterohke partituuris. Teiseks veel niipalju, et teos koosneb kahest osast, Aria (Cantilena) ja Dansa (Martelo), aga esitati ainult esimene osa. Kuna Mozarti moteti arranžeerijat polnud nimetatud ja “Bachiana” tegijaks oli märgitud Olavi Kasemaa, siis tuleb ehk ka Mozart professori loomingusse arvata. Kui nii, siis võib ta vastu võtta õnnitlusi, kuna see oli arranžeeringutest parim.