RAMi tuleproov prantsuse nüüdismuusikaga

Anne Prommik

Prantsuse muusika: Eesti Rahvusmeeskoor, dirigent Charles Barbier (Prantsusmaa). 14. II Mustpeade maja valges saalis. Multitalendist dirigendi Charles Barbier’ kava esitas RAMi meestele julge väljakutse nii artikulatsiooni täpsust nõudvate prantsuskeelsete tekstide kui omanäolise helikeele ja nõudliku rütmiga nüüdismuusikaga. Kava raami kujundasid Francis Poulenci tsüklid, helilooja surmast möödub tänavu 50 aastat. Vaimulikule muusikale pühendatud esimese poole käivitasid „Püha Assisi Frantsiskuse neli väikest palvet” („Quatre petites prières de Saint François d’Assise”), soleerimas sümpaatse puhta tenoriga Ragnar Jõesaar. Samuti tervikliku ja kauni mulje jättis „Padua Püha Antoniuse ülistuslaul”(„Laudes de Saint Antoine de Padoue”). Järgnesid uuemad, otsapidi XXI sajandi heliloojate teosed. Thierry Machueli „Tervitus” („Salutation”, 2004) tsüklist „Annonciation” kujutas endast kolmehäälset ootamatute helistikuvahetustega kaanonit. Luuka evangeeliumi tekstiga alanud loo lõpplahendusse on põimitud Paul Éluard’i Maarja kui naiseliku arhetüübi ülistus „Celle qui s’est donnée”. Oma askeetlikus lihtsuses ja puhtuses mõjus kava kõrghetkena Caroline Marçot’ (s 1974) „Ave Maria”, mille neiu oli komponeerinud juba 16aastaselt (!). Järgnes kahele kolmehäälsele koorile loodud „Agnus”, mille pisukese rütmilise ebakindluse kompenseeris lummavana helisenud lõpuakord. Kohal viibinud noore autori jume värvus küll kuulajate ovatsioonide mõjul talle kingitud roosi karva! Spektraalse helikeelega Marçot’ga haakus hästi esimese poole lõpetanud Frédérique Lory (s 1970) peaaegu täiesti modaalne „Messe Basse”. Teose kolmanda osa ajal liikus dirigent saali keskele, samal ajal moodustasid lauljad ringi mööda ruumi seinu. Ühe muusikalise motiivi kordumine liikumise ajal ühest lauljagrupist teise oli leid, mis mõjus saali akustika kaasabil äärmiselt sugestiivsena – aeg oleks kui peatunud.

Teises pooles esitatud Machueli „Kui keegi” („Si quelqu’un”) torkas silma eriti täpse artikulatsiooniga. Ülejäänud kava koosnes enamjaolt eelmise sajandi alguse monumentaalsest koorimuusikast ja sellises helikeeles tundsid mehed end ilmselgelt koduselt. Camille Saint-Saënsi muidu veidi raskepäraselt mõjunud „Hommiku” („Le Matin”) lõpp sundis mehi senisest intensiivsemalt oma pearegistrit avastama. Publikust käis igatahes kahin läbi!

Prantsuse XX sajandi meeskoorimuusikast oli Barbier välja valinud ühed keerukamad, Guy Ropartzi (1864–1955) lüürilised kooripoeemid. Romantilised laiad fraasid kõlasid üllatavalt „ebaprantsusepärasena”. Küllap bretooni kalamehelauludest inspireeritud Ropartzi lood tundusid nii tuttavlikud osalt nende merel ja loodusel põhineva sisu tõttu.

Kontsert lõppes Poulenci rahvaluuletekstidele kirjutatud lugudega. „Klipp-klopp, tantsivad puukingad” („Clic, clac dansez sabots”) koos Olari Viikholmi jõulise ja kauni soologa tuli vaimustatud publiku rõõmuks esitusele koguni kaks korda.

Kokkuvõttes sisaldas kava vaimulik pool keerukamaid teoseid, kuid mõjus oma värskuses põnevamana. Soome Rahvusooperis abidirigendina tegutseval Barbier’l näis kogemusi jaguvat, kuidas teha soomeugri keelte rääkijaile prantsuse keel suupäraseks. Foneetiliste vaevade kõrval polnud kindlasti lihtne välja töötada äärmuslikult erinevat tundevarjundite gammat. Hea oli kuulda, et kooril õnnestus jõuliste põhivärvide kõrval esile tuua ka õrnemaid pooltoone.

Tehniliselt kippus kaunist tervikut varjutama vaid mõni ebatäpne, vähese aktiivsusega atakk. Väikeste gruppide kaupa tundus baritonirühm olevat kõige ühtlasema kõlaga. Mis pole muidugi ime, arvestades, et seda hääleliiki leidub meie meeslauljate hulgas kõige rohkem. Vokaaltehniliselt liigub RAM täies purjes edasi.

Kontserdiõhustikus oli tunda, et noor prantsuse dirigent ja laulja Charles Barbier (s 1979) sai kooriga väsitavast kavast hoolimata väga hea kontakti. Barbier on laia ampluaaga muusik, kes lisaks Gregoriuse koraali ja akustika õpingutele Pariisi konservatooriumis on end täiendanud Sibeliuse akadeemias orkestridirigeerimise alal Leif Segerstami juures. Tema repertuaar ulatab keskajast nüüdismuusikani, ka armastab Barbier väga ooperit. Samuti on ta Bettoni ja Brocéliande’i muusikakooli lauluosakonna juhataja ja õpetab nii soolo- kui koorilaulu. Viiendat aastat juhatab ta autentsetel baroki- ja klassitsismiajastu pillidel mängivat Les Lumières Orchestrat. Eestis on ta varem esinenud Nyyd-festivalil tenori ja sopranilauljana Reval Ensemble’i ees (2007), samuti teinud koostööd Vox Clamantisega.