RAM afroameerika rütmides

Heili Vaus-Tamm

EESTI RAHVUSMEESKOORI kontsert  “Mehed mustas” KASPARS PUTNIŅŠI dirigeerimisel Estonia kontserdisaalis 10. V,  kavas afroameerika spirituaalid.  

Hooaja lõppkontsertidega püüavad nii ERSO, Eesti Kontsert kui ka Tallinna Filharmoonia tuua välja oma tugevuse – uhke kava või sidemed eredate interpreetidega. Eesti Rahvusmeeskoor astub siia ritta küll mitteametliku lõppkontserdi, aga siiski samasse aega langeva erilise kavaga.

Kui EK ja ERSO löövad mastaapsusega (Mahleri VIII sümfoonia) ning Tallinna Filharmoonia karismaatiliste esinejatega (Frölich, Jaffe, Mustonen), siis RAM tõi publiku ette jazzi ja maailmamuusika. Lisaväärtuseks veel peadirigent Kaspars Putniņši käe all omandatud iga liikme privaatne musitseerimisvabadus ja ansamblitunnetus. Just neile sihtidele on Puntniņš oma RAMi aastatel rõhku pannud, ja see kava laseb ka tulemust näha.

Afroameerika rütmid, juba muusika spontaansus ja mitteakadeemilisus loovad hea pinna enese vabalt tundmiseks ja suure ühtse koori mentaliteedist vabanemiseks. See paistis olevat taotlus omaette, sest ka koori füüsilisest liikumisest paistis jazziklubi frivoolset õhkkonda ja pretensioonitut rütmirõõmu. See polnud ammugi enam endine Riiklik Akadeemiline Meeskoor, vaid võimekate ja stiilitundlike lauljate ansambel. Muusikaelu seisukohalt on vägagi rõõmustav, kui “harkisjalu raua needmise” asemel ka afroameerika rütmides svingida suudetakse. Ja koor näitas nii solistlikku võimekust (jagatud tenorirühma kirevad soolod loos “Marry a woman uglier than you”) kui ka tihedalt kaunist kõla (“Sinner man”).

Publikut oli ka rohkesti, sest spirituaalid on ju teada-tuntud ilusad lood. Ansambliks oli palutud Taavo Remmeli (kontrabass) juhitud nooremate pillimeeste koosseis, seaded on teinud Virgo Sillamaa (kitarr). Ega ole lihtne suurt hulka meeshääli jazzkvartetiga ühele kõlalisele nivoole saada. Seda rõõmustavamad olid hetked, kui kahe ebavõrdse vahel tõeliselt sulanduv ansambel tekkis (näiteks läbinisti hea tasakaal laulus “No Need to Knock”). Koor tahab ju laulda, nii et kuulda oleks, et hääle ilu esile tuleks. Aga üksik klaver (Jorma Toots) lihtsalt ei kosta, üksik trummikomplekt (Eno Kollom) samuti mitte.

Energia tuli pillide ja koori koosmusitseerimisse, kui mängima hakkas eesti jazzis üks aktiivsemaid, stiilides vaimustavalt orienteeruv pillimees Taavo Remmel. Juba tema lavaline olek andis hulga ansamblipoolset intensiivust, mis kippus muidu ehk kõlaliselt alla ja vaimselt eraldi jääma. Kõik need väikesed probleemid ja puudujäägid on aga tähtsusetud selle innovatiivse kava ja värske õhustiku kõrval, mis kontserdist lähtus. Kui teha midagi uut, on risk alati määratult suurem. Aga suurem on ka võit! Publiku ees eksperimenteerida on ikka suhteliselt karm asi, kuid igal juhul on ka vähem kordaläinud katse rohkem väärt kui läbiproovitud kava kindla peale tegemine. Sest kontserdikülastaja tuleb ju emotsioone saama ja elab seetõttu siiralt ning heatahtlikult kaasa muusikute “turnimisele” ka veidi tundmatutes kõrgustes.

Omaette elamus on Putniņši kätekeel: plastiline ja tundlik, delikaatne, kuid inspireeriv. Ta ei juhata raudselt määrates ja ees marssides, vaid kutsub, ärgitab, äratab initsiatiivi.

Üllatuslik oli neegerluule ja selle lugemine laulude vahele (Alo Rammo). Iseenesest vajalik, sest valdkond on päris tundmatu. Muidu ju laulude sõnum eriti saali ei jõuakski. Kui natuke veel norida, siis RAMi inglise keele hääldus ja tämber võiks ka veel areneda. Tekstidest jäi meelde see, kus hulk kohanimesid üles loetud, toreda sisulise kujundiga “täidab veelähkri ääreni”, ja põhjamaa inimesele veidi võõra musta huumorina tunduv “neiu pealesöömise” luuletus.

Dirigendi hea stiilitunnetuse kõrval vaimustasid ka solistid. Eriti suurimat rolli laulnud William A. Vesilind, kel vokaalselt läks küll kohati raskeks, aga sisuliselt ja stiililiselt kandis ta alati. Mõnus lava ja publiku valitsemine annab talle ka hea muusikalilaulja potentsiaali. Tore võte oli ühe ploki lugude liitmine ilma aplausi vahele laskmata, samas plaanis tujutõstev pianist Jorma Tootsi emotsionaalne väljaelamine loos “Sinner Man”.

Jazzi ja akadeemilise koosseisu liitmises on tegelikult peidus suur potentsiaal.