Rahvamuusika galakontserdist ja hetkeseisust

Leanne Barbo, vabakutseline rahvamuusik

August Pulsti 120. sünniaastat lõpetav kontsert Estonia kontserdisaalis oli austusavaldus mitme muuseumi loojana ning suure rahvamuusika, etnograafiliste esemete ja Eesti vabariigi aegse kunstmuusika kogujana tuntud August Pulsti aastatel 1922–1936 korraldatud tolleaegse muusikamuuseumi ringreisidele, millega kogutigi raha praeguste kunsti-, vabaõhuning teatri- ja muusikamuuseumi asustamise tarbeks. Pulsti korraldatud kontserdireisidel  olid esinejateks vaid rahvamuusikud ja pillimehed küladest – pärimuskandjad, kes veel mäletasid laule ja lugusid, millest enamik toimis tolleks ajaks juba vanapärases külaühiskonnas, aga mitte kaasajas.

Suured külapillimeeste ja laulikute kontserdid said tollal teoks ka Estonia laval. Siiski, kui Pulst esimest korda sellise eeskava välja käis, ei tahtnud kunstiline nõukogu madalat ja moest maas muusikat esialgu Estonia kontserdisaali  lasta, aga pärast paaripäevast reklaamimist oli juba kolmveerand piletitest müüdud ja lõpuks anti samal päeval ka korduskontsert. Samuti olid väga populaarsed muusikamuuseumi ringreisid igale poole üle Eesti, eriliseks publikumagnetiks Torupilli Juss ehk Juhan Maaker Hiiumaalt. Seekordsel külapillimeeste kontserdi tuules plaanitud galakontserdil oli külameeste endi ettenäitamine pigem teisejärguline ja  rõhk oli pandud rahvamuusika eriilmelisusele läbi aegade.

Peale selle oli kontsert hea märk ajas, mil praegused rahvamuusikud paistavad oma erinevates žanrides ja tõlgendamisvõimalustes üksteisele järjest lähemale jõudvat. Ja seda mitte stiilide sulandumise mõttes, vaid hoopis vaatenurkade paljususe ja paljunemise tõttu, justkui oleks lähenemisvõimaluste rohkenedes stiilide vastandumine üksteisele üha lahjem ja sallivus suurem. Rahvamuusika uuestisünni  eelmistel etappidel oli vastandumist rohkem tunda, meie ajale lähemad näited on muidugi nõukogudeaegne folklooriaineline lavaestraad, millele vastandumine ei nõudnud suurt mõttejõudu, kuid mille varjust väljasaamine on kohati veel siiamaani päevakorral. Kontserdi jooksul ei kadunud saaliõhust kordagi tunne, et kõik seisavad, hoolimata põhjalikest kõlaerinevustest, ühe ja sama asja eest, sellesama, mille eest August Pulstki omal  ajal: „häviva muinsuse” säilitamise eest muuseumides ja veel enam – elushoidmise eest kaasajal. Õhtu erilisimad esinejad olid muidugi „häviva muinsuse” ehtsaimad kandjad, need, kes sidusid ürituse kunagiste Pulsti ringreisidega.

Kontserti alustas Setomaa sootska ja, nagu lavalt öeldud, ka leelosootska – laulik ja seto leelo hoidja Õie Sarv oma kaaskonnaga. Seto leelo muidugi ei ole veel kuhugi kadumas, selles võis veenduda igaüks, nähes laval  laulmas korraga kolme põlvkonda Õiõ setosid (siinkohal veel kord õnnitlused setodele nende leelo UNE SCO vaimse pärandi nimekirja kandmise puhul). Samuti ei saa hääbumises kahtlustada Teppo tüüpi eesti lõõtsa mängutraditsiooni viie muheda külamehe kõrval lõõtsutas laval ka Heino Tartese õpilane, noor ja andekas mängija Toomas Ojasaar. Peale külameeste ja setu leelokoori sai kuulda ka nüüdseid rahvamuusikuid, kes  mängivad vanu lugusid umbes nii, nagu need võisid kõlada ajal, kui olid õitsvas kasutuses, nende hulgas torupillimeister Ants Taul perekonnaga, Krista ja Raivo Sildoja viiulitel ja hiiu kanneldel ning Cätlin Jaago parmupillil. Väikekannelde suur sõpruskond Kannelkond mängis koos Tuule Kanni ja Jaak Sooäärega lugusid, mida August Pulst ja Herbert Tampere olid lindistanud Kirblast pärit kandlemängijalt Jaan Rannalt, kandlemeister Rait Pihlap  helistas väikekandlel aga tänapäevasemaid kõlasid. Sofia Joons laulis paralleelselt eesti ja rootsi keeles Ruhnu rootslaste koraali ja lõbustraagilist ballaadi, ansambel Ro:toro aga hoolitses etnodžässi esindatuse eest. Hoopis uue mõõtme andsid kontserdile koori- ja oreliseadeid; populaarseim rahvapärase koraali „Mu süda ärka üles” seade selle viisi kogujalt Cyrillus Kreegilt ning Ene Salumäe mängitud ühe uuema rahvalaulu Edgar Arro seade.

Mööda  külge ei jooksnud maha ka väike kontsertloeng Igor Tõnuristilt rahvapäraste puhkpillide imitatsioonidest, mis lõppes vabariigiaegse kohustusliku n-ö suitsuanduri, udupasunaga. Kõike seda ühendas suurepäraselt vendade Süggude sõbralik-irooniline jauramine ja paar tantsulist või laululist etteastet. Kas midagi jäi ka puudu? Kõik paistis olevat justkui olemas, selline elegantne läbilõige eesti rahvamuusikast, miinimumprogramm. 

Sellele oleks tahtmise ja ajaga väljatuleku puhul võinud lisada vahest ka hevirokkfolki ning lüürilist kampsunirahvamuusikat viljeleva ansambli ja külakapelli. Veelgi enam oleks igatsenud peale Õiõ setode imelise laulu veel mõnd rahvalaululist momenti mujalt Eestist, sest omal ajal esinesid kontsertidel suurte pillimeeste kõrval ka suured laulikud üle Eesti. Muidugi ei oleks saanud näidata kõikvõimalikke pilte, niigi venis rahvamuusikapeole  tüüpiliselt pooleteisttunnisena kavandatud kontsert kolmele tunnile. Pikk kontsert mõjus halvasti siiski pelgalt tagumikukondile, kõrvadele ja mõtterakkudele seevastu ülimalt meeldivalt. Seekord oleks mahtunud kontserdisaali kindlasti veel teist sama palju inimesi. Ehk pole rahvamuusika kontserdisaalis tänapäeval enam nii intrigeeriv ja publikumagnetiks ei olnud välja pakkuda ka Torupilli Jussi, keda eeskava käigus palju mainiti. Torupillgi on juba  nähtud asi, mida ei pea enam kui habemega naist või eksootilist imet vaatama tulema.

Publikukesisuse tumeda poole kõrval seisab siinkohal ka heledam: rahvamuusika on üha enam loomulik ja kättesaadav, üritus iseenesest ei ole selles mõttes harukordne, et neidsamu esinejaid või vähemalt midagi sarnast näeb siin-seal veel ja kui mitte enne, siis vähemalt Viljandi pärimusmuusika festivalil. Publikunappus oli siiski suhteline, kuna võtsin  võrdluseks omaaegsed täismajale läinud Pulsti kontserdid – üle poole saalist oli siiski huvilisi, sõpru ja sugulasi täis (ka August Pulsti enese sugulased olid kohal). Kontsert lõppes kõigi laval ja saalis olnute ühislauluga, mida võttis eest folgiajastu legend Jaak Johanson, ja seejärel ühispilditegemisega, nagu on meie päevini jõudnud ja kontserdi reklaamiski kasutatud Pulsti korraldatud kontsertidel üles võetud laulikute ja  pillimängijate ühispildid. Kui rahvas publiku ja esinejate ametist vabastatud, oli ette nähtud väike oleng fuajees, kus külapillimehed, kes kontserdil veidi pika näoga mõtlema olid jäänud, kas siis selle ühe loo pärast tasus Võrumaalt kaugele pealinna sõita, said veel väheke tantsuks ja vabas vormis kõrvailuks mängida. Õhku jäi siiski rippuma mõte teha kord teoks ka algselt plaanitud külapillimeeste kontsert, kus Estonia lavalt saaks kuulata tõesti nüüdseid kandle-, lõõtsa- ja viiulimängijaid üle Eesti ja kindlasti ka mõnd vanamoodsa lähenemisega laulikut.