Rahvakultuur tänapäeval

Mis on tänapäeva rahvakultuur ja kas see vajab eestkõnelejat? Sel teemal on vaja kooskõnelemist ja üksteisest arusaamist – ühist keelt.

EPP TAMM

Eesti rahvakultuuri keskuse koostööseminar „Mis on rahvakultuur tänapäeval ja kas see vajab eestkõnelemist?“ 20. X Erinevate Tubade klubis.1

„Rahvakultuur“ on üks sellistest mõistetest, mille üle arvatavasti väga palju ei mõelda, kuna selle sisu on justkui selge. Rahvakultuur on lihtne ja kodune, mitte midagi keerulist, mille üle peaks pead murdma. Kui aga üritada seda tuttavat tunnet sõnadesse panna, võib avastada, et ei oskagi defineerida. Ja kui hakkame oma määratlusi veel võrdlema …

Mõiste „rahvakultuur“ juured on sügaval, need on küll kasvanud tugevaks, kuid jändrikuks. Vastandumisele tugineva mõiste avaldumisvorme on ilmselt ka raske päästa stereotüüpsetest ja meelevaldsetest järeldustest. Kas vastandame rahvakultuuri kõrgkultuurile, professionaalsele kultuurile ja materiaalsele kultuurile ning surume sellega rahvakultuuri mingisse staatilisse ja jäika sfääri, seostades seda tänapäeval ka hobiettevõtmistega? Veel võib juhtuda, et kõrvutame seda rahvuskultuuriga ja seame rahvakultuuri oma traditsioonilisuses rahvusromantilisi ootusi täitma, paneme talle raske ülesande anda meile identiteet.

Eesti rahvakultuuri keskus (ERK) kutsus valdkondlike keskseltside ja teiste katusorganisatsioonide esindajad kokku, et üheskoos süveneda, arutada, küsida ja määratleda rahvakultuuri põhimõistete tähendusvälju ning sõnastada ootused rahvakultuuri valdkonna eestkõnelejatele.

Mõttetalgute korraldamise üks ajend oli keskseltside paar aastat tagasi väljendatud soov näha ERKi rahvakultuuri puudutavates ja suunavates küsimustes tugevama eestkõnelejana. Samuti tegi ERK 2019. aastal nii organisatsiooni enda kui ka partnerite ja kohalike omavalitsuste kultuurivaldkonna töötajate seas küsitluse, kus muu hulgas oli palutud oma sõnadega määratleda mõisted „rahvakultuur“ ja „vaimne kultuuripärand“. Terminite mitmekülgne tõlgendamine andis märku, et on vaja kooskõnelemist ja üksteisest arusaamist – ühist keelt. Midagi lõplikult defineerida ja ette kirjutada ei ole otstarbekas, kuna pidev mõtestamine ja ümbermõtestamine käib praktiseerimise juurde ning võimaldab elujõulisena püsimiseks vaja minevat paindlikkust. Kultuuriministeeriumi rahvakultuurinõunik Eino Pedanik tõi seminaripäeva avasõnades välja ajas muutumise ja prioriteetide vahetumise loomulikkuse. Aeg-ajalt ongi vaja võtta aega, et vaadata, kas varem sobinud tee on õige ka edaspidi. Pedanik paiskas õhku idee, et rahvakultuuri defineerimise asemel võiksime sellest rääkida kui ühiskondlikust kokkuleppest, ühisest arusaamast. ERKi direktor Kalle Vister kinnitas, et seminaripäeva lõpuks ei valmigi lõplik mudel, vaid eesmärk on rääkida ühises keeles.

Seminaripäev oli jaotatud neljaks osaks. Päev algas kultuuriministeeriumi rahvakultuuri nõuniku Eino Pedaniku ja ERKi direktori Kalle Visteri tervitussõnadega. Sissejuhatavad ettekanded pidasid Leelo Viita (ERK), Elo-Hanna Seljamaa (TÜ), Eva Truuverk (Teeme Ära SA) ja Annela Laaneots (SA Tartu 2024). Ettekannetele järgnes kolm seminari. Mõttetalgute metoodilist osa viisid läbi OÜ Teravik arenguabistajad Mari Kaisel ja Meel Valk. Seitse rahvakultuuri valdkonda oli jaotatud kaheksasse lauda, mis jagunesid järgnevalt: rahvuslik käsitöö, kultuurikorraldus (kaks laudkonda), vaimne kultuuripärand ja pärimuskultuur, rahva- ja pärimusmuusika, koori- ja puhkpillimuusika, rahva- ja pärimustants ning harrastusteater. Kokku osales umbes poolsada inimest. Iga laudkonda juhtis vastava valdkonna (katus)organisatsiooni esindaja, kelle ülesanne oli enne seminari sõnastada oma valdkonna põhimõisted ja suuremad probleemid, millega omakeskis töötama hakata. Teises seminariosas asusid töörühmad otsima oma valdkonna eestkõnelejaid – nii organisatsioone kui ka üksikisikuid – ja määratlema ideaalset eestkõnelejat. Kolmandaks tegeleti lahtiste küsimustega ning tehti ettepanekuid edasiseks koostööks mõningate hingel olevate probleemide lahendamiseks. Päeva võttis lühidalt kokku Elo-Hanna Seljamaa, kes oli olnud ka ühe sissejuhatava ettekande pidaja.

Millal saab tegevusest rahvakultuur ja mida sellena tajutakse? Kas näiteks rahvamajade flamenko- või kõhutantsutrennid on juba osa rahvakultuurist? Fotol seminari seinasildid.

Kaja Liivak / Eesti Rahvakultuuri Keskus

Mõistete määratlemine

Esimeses seminariplokis alustati küsimusega „kuidas määratleme rahvakultuuri tänapäeva kontekstis?“. Spetsiifilisemalt vaadeldi iga valdkonna tähendust. Mis on rahvakunst ja rahvuslik käsitöö? Mis on kultuurikorraldus? Kes on kultuurikorraldaja? Mis on koorimuusika (harrastus või professionaalne kunst)? Mis on vaimne kultuuripärand ja pärimuskultuur? Mis on pärimusmuusika ja rahvamuusika?

Mis on lavatants ja pärimustants? Aga mis on harrastusteatri roll? Selleks et neile küsimustele vastata, asuti igas töörühmas ajurünnakule, mille tulemusel oli vaja saada Venni diagrammi meenutav mõistete ja tunnuste kaart. Otsida umbes kaheksa inimesega erisusi ja ühisosi või hoopis hägusalasid oleks ju lihtne, kuid sellegipoolest läksid arutelud tuliseks ja nii mõnigi laudkond leidis, et kätte antud mõistepaare polegi võimalik võrrelda. Väga hästi tuli esile, et isegi oma ala tundjad saavad põhimõistetest erinevalt aru. Näiteks „pärimuskultuur“, „pärimusmuusika“ ja „lavatants“ oma kõikvõimalike avaldumisvormidega on võtnud inimpeas erineva kuju. Harrastusteatri laudkond leidis, et neil ongi kergem liikuda häguses alas. Siin pole midagi imestada: tegu ongi väga muutlike, kõike võimalikku lubavate, kuid siiski traditsioonidega looritatud nähtustega.

Eestis saadakse aru, et rahvas ei võrdu rahvusega. Ka seminaril ilmnes, et senistes ametlikes rahvakultuuri definitsioonides2 esinev kirjeldus „rahvuslikel traditsioonidel põhinev“ on väljajätva iseloomuga määratlus, mis kindlasti pole kaasav. „Meie kõik oleme rahvas, hoolimata meie etnilisest taustast,“ võttis kokku rahvusliku käsitöö laudkonna arutelu esitlenud Marja-Leena Jaanus.

Samuti kerkis ootuspäraselt küsimus tänapäevaste avaldumisvormide ja ajalise määratluse kohta. Millal saab tegevusest rahvakultuur ja mida sellena tajutakse? Kas näiteks rahvamajade flamenko- või kõhutantsutrennid on juba rahvakultuuri osa ? Kas räpil on potentsiaali saada pärimusmuusikaks? Kui palju võib meile kandunud traditsiooniline kultuurivorm muutuda ja säilitada siiski oma väärtuse pärandina?

Nagu näha, oli küsimusi esialgu rohkem kui vastuseid. Mõningate täpsemate definitsioonideni siiski jõuti, kuid tähtsamgi oli arutada oma mõtte­suundi motiveeritud seltskonnaga. Kõik töörühmad tunnistasid mõistete määratlemisel ajalise konteksti osa. Selle kohta on ehe näide rahvusliku käsitöö laudkonnale läbitöötamiseks sattunud termin „rahvakunst“, mis iseenesest on kaunis sõna, kuid paratamatult on Nõukogude aeg ja toonane kultuuripoliitika jätnud sellele jälje. Elo-Hanna Seljamaa küsis kõigilt, mis juhtuks, kui terminit „rahvakunst“ enam ei kasutataks. Esimesena tuli vastus rahvusliku käsitöö töörühmast, kus Marja-Leena Jaanus pakkus, et küllap kasutaksime muid keelendeid, mis on võib-olla isegi täpsemad. Ometi leiti ka, et „rahvakunst“ võiks võtta kokku rahva loomingulise tegevuse. Taive Särg rahva- ja pärimusmuusika laudkonnast käis välja ka ajarea moodustamise idee: pärimusmuusikas võiks rääkida ühe suure pärimusmuusika asemel selle eri ajastutest.

Valdkondlike arutelude tulemustest käis läbi oskuste ja teadmiste edasiandmine vahetu suhtlemise kaudu. Rahva- ja pärimusmuusika laudkond viskas jälle õhku ka küsimuse edasikandumisviiside kohta – kas sotsiaalmeedia on vahetu edasiandmise viis? Traditsioonilisus on selge kuvandiga ja suhtlusviisid on väga kiiresti muutunud. Kui saame juba rääkida virtuaalsest kultuuripärandist, siis ei peaks ka virtuaalne kultuurikandja enam väga üllatama. Üldise nõusoleku pälvis oma sõnumiga pärimusmuusik Tuulikki Bartosik: „Ühtegi traditsiooni ei saa selle säilitamise nimel isoleerida, sest see sureb lihtsalt ära. Me peame sellega leppima.“

Aruteludest ilmnes ka, et enamiku rahvakultuuri valdkondade ja esinemisvormide juures on tähtis protsess. Teatud tegevuse harrastajad näevad ja ootavad küll tulemust, kuid teekond selleni on vähemalt sama otsustav. Rahva­kultuuri olemuse määrabki sellega tegeleja, harrastajatel on võim midagi oma kultuuri sisse või välja arvata. Kui autoriloomingu puhul on see võim autoril, siis rahvakultuur on kogukondlik ja mitmesuunaline ühisloome.

Laudkondade leitud oma valdkonna n-ö hägusad alad pakuvad edasist mõtte­ainest kõigile kohaletulnutele, kuna selliste nähtuste avaldumisvormid võivad olla erinevad, kuid neil on ka ühisosi. Näiteks esines professionaalsuse küsimus kõigi esitamise ja etendamise valdkondade mõttekaartidel. Kultuurikorralduse eriala esindajad tõi esile, et ka üksikisiku loometegevus jääb nähtusena kultuurikorralduse alalt enamasti välja, ning küsimus autori ja publiku suhtest käis läbi ka teiste mõttekäikudest.

Ehkki muidu arutati olemasolevate mõistete ja nähtuste üle, kerkis seminaril esile ka paar selgemat tulemust. Rahva- ja pärimustantsu töörühm leidis liiga laia tõlgendamisvõimalusega mõistele „lavatants“ täpsustava asenduse „lava-rahvatants“. Pärimus- ja rahva­muusika laudkond jõudis aga järeldusele, et edaspidi peaks kasutatama „pärimusmuusika“ ja „rahvamuusika“ mõisteid sünonüümidena.

Ootused rahvakultuuri eestkõnelejatele

Sissejuhatavates ettekannetes kirjeldasid nii Eva Truuverk (Teeme Ära SA) kui ka Annela Laaneots (Tartu 2024) eestkõneleja rolliga kaasnevaid moraalseid kohustusi, mõlemad tunnetasid eestkõnelemist kui pikaaegset kutsumust, millega kaasneb siirus ja pühendumus, samuti kõrged nõudmised.

Kahtlemata on koostööseminarile kutsutud inimesed institutsionaliseeritud rahvakultuuri esindajad, kellel on mitu rolli. Nad on ühest küljest praktikud, kuid ka vahendajad, kultuuri­poliitika käepikendus ja tihti palga­lised – seega professionaalid, kes suunavad harrastajaid. Kuna rahvakul­tuurile loovad sisu just inimesed – harrastajad ja pärandikandjad –, siis ei ole tegu pelgalt tarbimiseks loodud kultuuriga. Seega peaks eestkõneleja olema põhjalik valdkonna tundja.

Eestkõnelejate teemat lahkavas seminariosas mõtlesid laudkonnaliikmed oma valdkonna inimeste ja organisatsioonide peale ning juurdlesid, kas ja kes neist on eestkõneleja. Seejärel sõnastati, milline peaks olema hea eestkõneleja. Mõnes valdkonnas osati oma eestkõnelejaid paremini välja tuua: pakuti konkreetseid isikuid ja asutusi, kirjeldati nii neid kui ka nende senist tegevust. Mõni laudkond loetles palju oma valdkonna isikuid-asutusi, kuid nende hulgast eestkõnelejaid valida oli juba raskem. Ehk ongi vastus selline, et kui inimest või asutust eestkõnelejana ei teata, siis ei olegi ta tugev eestkõneleja. Nähtavuse vajalikkuse tõid esile ka Eva Truuverk ja Annela Laaneots – see oligi kõige suurem ootus seminari tulemusel konstrueeritud heale eestkõnelejale.

Kerkis ka küsimus, kas eestkõneleja on just see asutus või isik, kelle poole pöördub meedia ise, kui on vaja mõne parajasti aktuaalse rahvakultuuri valdkonna esindajalt kommentaari. Siin­kohal on suhtluse initsiatiiv väljastpoolt valdkonda, ehkki eestkõnelemisest rääkides mõeldakse enamasti suhtlust seest väljapoole.

Eestkõnelemise teemaline seminar oli ehk üks päeva otsesema tulemusega osi, kuna paljud organisatsioonid, kellelt oodatakse tugevamat initsiatiivi oma valdkonna propageerimisel, olid saalis esindatud ja nii kuulsid nad otsest meeldetuletust teha rohkem kommunikatsioonitööd.

Hägune on ka hea

Kokku võttes tuletas Elo-Hanna Seljamaa meelde, et rahvakultuuri valdkondade määratluste ja avaldumisvormide hägused alad selgitati seminaril välja, kuid kõike polegi vaja täpsustada ja segadus näitab mõttepotentsiaali. Loodetavasti ei jää ühised kokkusaamised ja mõttetalgud liiga sügavasse talveunne ning mõttetööd jätkatakse.

Epp Tamm on Eesti Rahvakultuuri Keskuse vaimse kultuuripärandi peaspetsialist.

1 Ettekandeid saab vaadata Eesti Rahvakultuuri Keskuse veebisaidilt: https://rahvakultuur.ee/ oppematerjalid/ettekanded

2 Kultuuriministeerium. https://www.kul.ee/et/tegevused/rahvakultuur

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht