Poola ooperi kuu kuninglik algus

Mõlemal Eesti Kontserdi korraldataval juulikuisel suurüritusel, Pärnu ja Saaremaa ooperipäevadel, võõrustatakse tänavu Poola teatrit.

ANNE AAVIK

XIV Pärnu ooperipäevad 7. – 9. VII Pärnu kontserdimajas. Wolfgang Amadeus Mozarti „Don Giovanni“ ja Stanisław Moniuszko „Õudne mõis“ Poola Kuningliku Ooperi trupi esituses.

Viimati võõrustas suvepealinn traditsioonilisi ooperipäevi 2018. aastal – nii pikka vahet polegi sisse jäänud selle festivali algusest, 2003. aastast saadik. Publik oli aga truult kohal, istus tihedalt kõrvuti, suviselt jumekana siidis ja linases. Seda, et kuskil maailmas kantakse parajasti maski, meenutas vaid konditsioneeritud saalis hõljuv ekstravagantse parfüümiga (Gucci Rush!) segunev mõrkjas desohõng.

Mõlemal Eesti Kontserdi korraldataval juulikuisel suurüritusel, Pärnu ja Saaremaa ooperipäevadel, võõrustatakse tänavu Poola teatrit. Varssavist pärit Poola Kuningliku Ooperi (Polska Opera Królewska) kõrval tuleb kuu lõpus Kuressaarde Sileesia Ooper Bytomi linnast (Opera Śląska). Meie publik on varemgi Poola teatrit degusteerinud. Hõrk Varssavi kammerteater külastas Pärnu ooperi­päevi 2014. aastal, külakostiks kaasas Händeli harva esitatav ooper „Imeneo“. 2018. aastal kõlas rahvus­ooperi laval Poola Vabariigi 100. aastapäeva puhul sama trupi ettekandes Michał Dobr­zyński groteskne nüüdisooper „Tango“, mis põhineb Poola ühe XX sajandi olulisema näitekirjaniku Sławomir Mrożeki kultusteosel.

Saaremaa ooperipäevade ajaloos on ühe kõige peenema elamusena jäänud meelde Wrocławi ooperiteatri gastroll 2016. aasta suvel. Selle vaieldamatu tipphetk oli Karol Szymanowski ooperi „Kuningas Roger“ erakordne lavastus (Mariusz Treliński) ja maailmatasemel esitus.

Poola rahvaarvu võib muidugi võrrelda pigem Ukraina kui Eesti omaga ja ka ooperiteatreid on seal palju rohkem – kahe teatri põhjal üldistusi teha oleks ennatlik. Minu ootused kruvis kõrgele eeskätt kohtumine Eestis esimest korda kõlava teosega heliloojalt, kes omamaises ooperikultuuris on vähemalt sama oluline kui Verdi itaallaste omas. Kui maailmas on tuntuim poola helilooja Chopin, siis poolakatele on vist veelgi südamelähedasem rahvusliku ooperi isaks tituleeritud XIX sajandi helilooja Stanisław Moniuszko.

Helilooja kogus ja pani kirja rahvaviise, andis välja üle 300 laulu sisaldava „Koduse lauluraamatu“ tosinas köites. Moniuszko pärandi tipu moodustavad aga tema ooperid, märkimisväärsemad neist on rahvuslike karakteritega „Õudne mõis“ ja „Halka“. Viimane kannab esimese poola rahvusliku ooperi tiitlit: selle tarvis orkestreeris helilooja meisterlikult nii poloneese kui ka masurkasid. „Halka“ kuulub samasse ritta näiteks Mihhail Glinka „Ivan Sussanini“ või Bedřich Smetana „Müüdud mõrsjaga“. Samuti oli see esimene poola ooper, mis jõudis 2019. aastal lavale prestiižses Viini teatris (Theater an der Wien) – suuresti tänu maailmalavade ühe tipptenori, poolaka Piotr Beczała lobitööle.

„Õudne mõis“ sündis 1863. aastal pärast mahasurutud jaanuariülestõusu Vene ülemvõimu vastu. Toona venestati kogu haridus ja tsensuur tugevnes maksimumini – paraku keelati ka ooper pärast kolme etendust Varssavis. Siit leiame ka toreda seose: eesti verd Venemaa suurim noodikirjastaja Peeter Jürgenson andis 1898. aastal Moskvas välja „parandatud“ tekstiga ooperi, kahjuks pole teada, kas seda ka Venemaal ette kanti.

Pärnu festivali formaat on viimase kolme korraga kujunenud selliseks, et ühel õhtul mängitakse ooperit, mida tunnevad kõik, ja teisel midagi vähetuntut või Eestis senikuulmatut. (Viimast on kindlasti raskem publikule söödavaks teha. Au korraldajatele, need etendused on leidnud hulga tänulikke austajaid!) Kolmandat õhtut võib käsitleda kui vastu­mürki tundmatu looma kohtamisel saadud šoki leevendamiseks: pakutakse kõige kaasalauldavamaid aariaid ja maitsvat toitu galaõhtusöögi formaadis. Uute maitsete jahil ooperigurmaanile pole viimane hõrgutistest hoolimata nii ahvatlev ja seega piirdun ses arvustuses kahe ooperietendusega.

Niisiis, enne rahvuslikku maiuspala oli menüüs Mozarti kuulsa naisteõgija kurjast saatusest rääkiv ooper. Kokkusattumusena esietendus „Don Giovanni“ möödunud sügisel ka Vanemuises ja seega tekkis paratamatult võrdlus­momente, kuigi Elmo Nüganeni lavastuses on kindlasti rohkem režiiteatrit.

Poola Kuninglik Ooper on lausa verivärske teater: praegune trupp alustas tegutsemist 2017. aasta augustis. Ometi teeb nende kodusaali väärikas ajalugu neist ka omamoodi ajalooga teatri: Poola Kuninglik Ooper annab etendusi samas kohas, kus tegutses 1788. aastal kuningas Stanisław August Poniatowski rajatud õukonnaooper, mis jäi küll Poola kolmanda jagamise poliitiliste hammasrataste vahele.

Hea akustikaga 200 kohaga puidust saalis kõlab ooper kindlasti hoopis teisiti kui tänapäevases teatrimajas. Õnneks ei kujutanud „Don Giovanni“ lavastus endast absoluutsele ajastutruudusele pretendeerivat tolmulõhnalist konservi. Lavakujunduses ja kostüümides (Marlena Skoneczko ja Maksym Kohyt) põimub ajalugu tänapäevaste ooperiklišeedega: kõrguvad fontange-soengud ja rokokoosiluetid, aga ei mingeid kaunistusi ega pastelltoone, vaid minimalistlikult kontrastsed värvid: peategelane muidugi must, tema truu teener Leporello punane. Mustades rüüdes koori näod on kaetud sädelevate kividega ehitud burkadega – kas see on vihje naistevastase vägivalla nähtamatusele?

Mozarti-spetsialistist lavastaja, multitalent Ryszard Peryti (1947–2019) lähenemisviis teosele laseb tegevusel segamatult kulgeda ega püüa end uudse nägemusega ooperilukku kirjutada.

Lauljate ansambel oli mustlaslikult kirev ja sisaldas nii elu näinud soliste kui ka värskeid algajaid. Nimiosalise, kogenud poola bassbaritoni Robert Gierlachi kõrval mängis end peategelaseks tema õpilane Paweł Michalczuk Leporello osas. Gierlachi klassist on tulnud ka toreda nurgelise maapoisina mõjuva Masetto rollis Krzysztof Łazicki. Nii Donna Anna (Gabriela Kamińska) kui ka Donna Elvira (Tatiana Hempel-Gierlach) osutusid rikkalikult kauni häälega sopraniteks – pärast mõningast saaliga harjumist.

Etendust juhatas Poola Kuningliku Ooperi peadirigent, noor ja andekas kuue aasta eest debüteerinud Dawid Runtz, kes on ühtlasi ka Zagrebi Filharmoonikute kunstiline juht. Tema senises ooperirepertuaaris domineerivadki just Mozarti teosed. Chopini akadeemia kiitusega lõpetanud muusik juhtis orkestrit nõtkelt ja vabalt, ehk liigagi kergelt – eriti kui võrrelda näiteks Vanemuise „Don Giovannit“ juhatanud Risto Joosti pingestatult särtsaka tõlgendusega. Kui tavaliselt on mure, et orkester kipub lauljaid katma, siis seekord oli vastupidi.

Parema mulje jätsid muusikud järgmisel, patriootlikus meeleolus alanud õhtul. Ooperi „Õudne mõis“ („Straszny dwór“, 1865) peategelased, husaaridest vennad Stefan ja Zbigniew koos ustava teenri Maciejga, tulevad XVIII sajandi keskpaigas sõjast. Avastseen mõjus kui tuttav foto Evald Aava „Vikerlaste“ esmalavastusest: kamp rahvarõivastes kuraasikaid mehepoegi, piigid püsti pihus. Ooperi sisu on kerge jälgida. Kuigi pealkirjast võis oodata õudusooperit, põimub intriig ikka armastuse ümber, täpsemalt vennakeste otsuse ümber jääda igavesti poissmeesteks – muidugi eeskätt selleks, et kodumaad kaitsta. „Naistest tuleb majapidamises ainult tüli,“ laulsid Stefan ja Zbigniew üksmeelselt. Pole muidugi raske ära arvata, et peagi armuvad nad lootusetult ja on sunnitud oma sõnu sööma. Edasi läheb teos tüüpilise opera buffa vaimus: õudne mõis osutub ohutuks, kuna selgub, et kummitusjutte levitavad kadedad emad, kel ei ole õnnestunud oma tütreid nii edukalt mehele panna nagu „õudse“ mõisa peremehel oma üheksa tütart (ka heliloojal endal oli kümme last).

Õnnelikus finaalis – vennakeste topeltpulmas – kuuleme energilist koori­krakovjakki. Ooper lõpeb särava orkestrimasurkaga, aga lavastaja Ryszard Peryt on selle asendanud „Agnus Deiga“ Moniuszko „Ostra Brama litaaniatest“. Tema soov oli kroonida oma töö alandliku põlvitamisega Looja ees – ja vaevalt oleks sügavalt katoliiklikul heliloojal selle vastu ka midagi olnud. „Dona nobis pacem“ koomilise ooperi viimaste sõnadena pole muidugi päris tavapärane lahendus, aga too Moniuszko aastal loodud lavastus jäi ka Peryti luigelauluks.

Kuna lavastusmeeskond oli sama, mis eelmisel õhtul, mõjusid kostüümid kohati kui „Don Giovannist“ laenatud, ilmselt samasuguse värvigamma tõttu: eelmise õhtu Leporellost oli nüüd saanud Zbigniew ja Donna Annast Hanna. Algul see isegi veidi segas etenduse jälgimist, kuigi mõlemad esinesid küllaltki heal tasemel. Sümpaatsena jäi meelde Jacek Szponarski teise venna Stefani rollis. Toreda joviaalse mõisahärra karakteri on loonud Adam Kruszewski (Miecznik).

Ooper põhineb suuresti poloneesi uhketel punkteeritud rütmidel – nii ka viimase showstopper’ina üles ehitatud aaria. Sisuliselt peaks sellele vastama IV vaatuse pikk Donizetti vaimus, vabade kadentside ja cabaletta’ga Hanna aaria, obligato viiuliga – aga muusikaliselt on siin virtuoossus võitnud patriotismi.

Peale selle, et teoses on tähtsal kohal rahvuslikud tantsud, kujutab ooper endast Poola bel canto õpikunäidet, aga kuulda võib ka mozartlikke ja verdilikke võtteid. Arvestades, et helilooja õppis Berliinis, elas nii Varssavis kui ka Vilniuses ja käis korduvalt Peterburis, pole see kuidagi kummaline. Juba 1840ndatel korraldas ta Vilniuse vaese muusikaelu elavdamiseks kontserte, kus juhatas ise näiteks Mozarti „Reekviemi“, osi Haydni „Loomisest“ ja Mendelssohni „Paulusest“.

Vaevama jäi vaid see, et Pärnu kontserdimaja (Eesti oludes tähelepanuväärselt hea akustikaga) saalis ei jõudnud kindlasti paljud muusikalised ja lavastuslikud nüansid tagumistesse ridadesse. Ka eespool istudes oli vahel tunne, et oleks tahtnud orkestrit paremini kuulda. Kas publik, kes pärast „Don Giovannit“ püstigi ei tõusnud – Eesti publiku tavapärast käitumist teades võib seda käsitleda lausa solvanguna – andis endale aru, et meile esines kammer­teater?

Retooriliseks küsimuseks jääb, kas külalised peaksid kõrge laega ruumis seljad rohkem sirgu ajama või on hoopis võõrustaja kohus külaliste pikkusele vastav söögilaud hankida.

Kokkuvõtteks: minu seni kuuldud Poola ooperitruppide pingereas jääb Poola Kuninglik Ooper austusväärsele kolmandale kohale.