Pärimuskultuur ja -muusika tänapäeval

Kairi Leivo

Rahvusvahelise folkloorifestivali „Baltica” ajal koguneti mõtteõue, et arutada pärimuskultuuri ja -muusika rolli üle tänapäeval. Vestlusringis osalesid Ando Kiviberg, Ingid Rüütel, Taive Särg, Ene Lukka-Jegikjan, Siim Sarv, Timo Kalmu, Reet Suurkask, Alar Ojalo, Anne Ojalo, Kairi Leivo, Laura Liinat, Piret Suurväli, Rein Lang, Krista Sildoja, Raivo Sildoja, Maarja Nuut, Karoliina Kreintaal jt.

Pärandkultuuri aastal on esil lugematu hulk meie pärandiga seotud teemasid ja üle Eesti kõikjal selleteemalisi ettevõtmisi. Mõtteõu kutsuti kokku selleks, et arutada mõistete üle, mis on selles valdkonnas käibel, aga kipuvad tihtilugu segamini minema. Mis on pärand ja mis pärimus, mis rahvakultuur ja mis omakultuur? Milliseid valdkondi peetakse silmas? Ando Kivibergi juhtimise all veerenud juturingis jõuti selle lühikese aja kestel mõtiskleda peamiselt pärimusmuusika olukorra üle. Põgusalt oli juttu ka rahvarõivastest kui eredamast paikkondliku eripära tunnusest.

Vestluselt ilmnes suur vajadus laiapõhjalisema arutelu järele, mis tooks kokku pärandkultuuri valdkonnas tegutsevad inimesed ja selgitaks asjaosalistele, millised on institutsioonide arengusuunad ja kuidas teha koostööd, et koos ühte asja ajada. Ühiselt tõdeti, et pärandkultuuril on oluline roll meie rahvusliku eneseväärikuse hoidmisel ja kasvatamisel. Eneseväärikusele ja identiteedile annab tuge ka see osa pärandkultuurist, muusikast, arhitektuurist, kommetest ja paljust muust, mis on iseloomulik Eesti eri piirkondadele. „Baltica” folkloorifestival ongi algusest peale olnud orienteeritud paikkondlikele traditsioonidele ja nende säilitamisele. Festivali saavutuseks võib pidada seda, et väga paljud inimesed on hakanud oma kodukandi pärimust süvitsi uurima. Ingrid Rüütel tõi välja näiteks, et kuigi väga palju räägitakse euroopa kultuurist, millega võiks eestlane samastuda, pole ühtset euroopa kultuuri olemas: igal väiksemalgi paigal Euroopas on oma nägu ja pärimus, millest me kahjuks teame väga vähe. Rahvusvaheliste folkloorifestivalide eesmärk on näidata maailma eri nurkade värvikirevat pärimuskultuuri ja õpetada seeläbi väärtustama omaenda eripära.

Vestlusringis tõdeti, et pärimuskultuurist on saanud omaette kunstiliik, kus on olemas nii professionaalne suund kui ka teine, isiklik suund – iga inimese oma pärimus ehk see, kuidas ennast väljendada ja mida edasi anda, olgu selleks muusika, toit või mõni muu emadelt-isadelt õpitud kogemus või elutarkus.

Kuna enamiku mõtteõues osalenute südameasjaks on pärimusmuusika ning selle roll tänapäeval, siis peeti nõu, kuidas tagada pärimuse jõudmine uue põlvkonnani ehk kuidas innustada noori muu muusika kõrval harrastama ja õppima pärimusmuusikat. Tegelikult ei ole vahet, kuidas noori pärimusmuusika juurde meelitada, selleks võib olla isiklik eeskuju perekonnas või hoopis mõnel suuremal festivalil või peol osalemisest saadud impulss. Pärimusmuusika festivalidelt nii meil kui mujal saadud impulsid võivad suunata noori oma ehedat pärimust avastama ja sellega süvitsi minema. Eheda allikani jõudmine on igaühe isiklik tee, pärimuskultuuris olemine ja osalemine võiks olla ideaalis aga iga eesti inimese elustiil.

Oluline on siinjuures nii üldhariduskooli kui ka muusikakoolide ja huvihariduse roll. Selleks et seda täita, on vaja ka vastavat õpetajakoolitust. Näiteks ei ole kooli muusikaõpetaja haridus siiani piisav, et õpetada lastele pärimusmuusikat. Seega on veel palju teha, et koolide muusikaõpetajad hakkaksid end kindlamalt tundma ka pärimusmuusikas ja suudaksid seda lastele laiapõhjaliselt õpetada. Ja olgugi et pärimusmuusikaõpe on nii TÜ Viljandi kultuuriakadeemia kui ka EMTA eriala ja õpetajaid justkui juba oleks, on pärimusmuusika õppekava suudetud rakendada vähestes Eesti muusikakoolides.

Samuti on oluline, et kooli ja huvikooli muusikaõpetus oleks laiema otstarbega, mitte ainult esinemiskultuuri ja lavalt esinemise kasvatamiseks. Kõik inimesed ei ole loodud esinejateks, mis ometi ei välista ju näiteks seda, et ta võiks olla pärimuse kandja oma peres või kogukonnas. Samuti ei maksa arvata, et kui laps ei pea viisi, siis ei suuda ta laulda regilaulu või mängida pilli. Folklooriõpetus ja pärimusmuusika peaksid olema osa muusikaõpetajate ja huvijuhtide akadeemilisest haridusest.

Paljud traditsioonid on hääbumas, rahvakalendri tähtpäevade kommetest on alles vaid riismed ja funktsionaalsus on kadumas ka vana regilaulu laulmisest. Kuidas ja kas on vaja taastada seda funktsiooni? Lauri Õunapuu on öelnud, et kui nähtavas kultuuris ei osale noored mehed, on kultuur hääbumas, kui osalevad ainult lapsed, siis on see kultuur juba üksnes mälestusfunktsioonis.

Omaette küsimus on seegi, kas laulame regilaulu ainult mälestuse pärast ehk korrates seda, kuidas kunagi ammu on öeldud, või saame selle traditsiooniga ka edasi minna? Kas regilaul kõnetab ja aitab meid ka tänapäeval? Kas tal kohta on tänases tehno- ja infomaailmas?

Maarja Nuut tõi välja asjaolu, et repertuaari kiputakse sageli tõstma kõige tähtsamale kohale. Tema silmis on pärimusmuusika puhul kõige olulisem, kuidas seda esitatakse ehk missuguste kaunistuste ja rõhkudega pilli mängitakse ja lauldakse. Professionaalsete pärimusmuusikute õpe VKAs ja EMTAs on kohati viinud selleni, et repertuaar on hakanud ühtlustuma. Paljud ansamblid mängivad samu lugusid, minnes lihtsama vastupanu teed ja võttes lood, mis on juba „omandatud”. Ideaalis võiks iga pärimusmuusik mängida oma kandi lugusid ja esile tuua paikkondlikud eripärad, seda ka paikkondlikus stiilis.

Meie pärimuskultuuri lipulaev on vaieldamatult pärimusmuusika, need helid ei jää kõrvale kuulmata ei kodus ega väljaspool. Ometi on see ainult väike osa meie rikkalikust pärandist, mida järgmisele põlvele edasi anda.