Orkestrimuusika paremik mereäärses linnas
Pärnu muusikafestivalil oli sel aastal aukohal Eesti heliloojate looming. Orkestrite kõlavärv ning muusikute energia ja mängulaad andsid tunnistust sellest, et ükski kontsert pole korduv.
Pärnu muusikafestival 16. – 23. VII. Kunstiline juht Paavo Järvi. Laval Eesti Festivaliorkester, Tallinna Kammerorkester, Pärnu Linnaorkester, dirigendid Paavo Järvi, Kristjan Järvi ja Kaspar Mänd, solistid Triin Ruubel viiulil, Maarika Järvi ja Monika Mattiesen flöödil, Theodor Sink ja Allar Kaasik tšellol, Kalle Randalu, Kristjan Randalu ja Kadri-Ann Sumera klaveril, Arete Kerge (sopran), külalisesinejad Alena Bajeva viiulil, Stefan Dohr metsasarvel, Olli Mustonen klaveril jt.
Pärnu muusikafestivali keskmes on orkestri kõlavärvid. Sel suvel esitleti lisaks kammermuusika kontsertidele viite omanäolist orkestrit: Järvi Akadeemia Sinfonietta, Tallinna Kammerorkester, Pärnu Linnaorkester, Järvi Akadeemia Noorte Sümfooniaorkester ja Eesti Festivaliorkester. Festivali ametlikul ava- ja lõppkontserdil esines Eesti Festivaliorkester, mille kontsertmeister on meie publikule juba varasemalt tuttav Florian Donderer, dirigendipuldis festivali kunstiline juht Paavo Järvi. Ametlikke lõppkontserte oli seekord kaks. Kava poolest mõneti erinevate kontsertide variatiivsus andis õhtutele eri ilme ning muusikute energia ja mängulaad andis tunnistust sellest, et ükski kontsert pole korduv, olgugi et kavas on osaliselt samad teosed.
Sel aastal tõstis festival aukohale Eesti heliloojate orkestriloomingu, mis oli osaliselt inspireeritud Lepo Sumera 70. sünniaastapäeva tähistamisest. Esitati teoseid alates 1927. aastast, aastanumbrit 2020 kandis Tõnu Kõrvitsa teose esiettekanne. Lisaks oli kavas meie heliloojate krestomaatiline paremik, helinäited erinevatelt põlvkondadelt ja esteetilistest suundumustest: teiste seas kõlas nii Juhan Aaviku, Veljo Tormise, Arvo Pärdi kui ka Jüri Reinvere looming.
Sumera looming
Lõppkontsertide fookuses oli Lepo Sumera sümfooniline looming: kahel järjestikusel õhtul võis publik kuulata 1988. aastal valminud kolmandat sümfooniat, mille loomisajastu vaimu kannavad tollased muusikalised suundumused Steve Reichi, Philip Glassi ja John Adamsi teoste näol. Sumera teoses on ohtralt rütmirõõmu ja renessansile omast vaskpillimuusika käsitlust, mis võimaldab maalida ambientlikke kõlasfääre. Kõige selle haaramiseks, kogemiseks ja kirjeldamiseks võib leida eri rakursse. Siit leiab Eesti loodust, Läänemere kõrgeid laineid, sügavaid hoovusi ja sillerdavaid pinnavirvendusi. Mõneti võib tuua paralleeli Debussy sümfoonilise poeemiga „Meri“, teisalt õhkub sellest Sibeliuse ja Mahleri loomingu kuma. Läbikomponeeritud mõttelaadiga sümfoonilises teoses saavad oma võimekust näidata erinevad pilligrupid.
Võimas ja jõuline energiavoog haaras oma haardesse esimestest vaskpilliakordidest ning avateose meeleolud jäid värvima kogu esimest õhtut. Kuna teos tuli ettekandele kahel järjestikusel õhtul, sai võrrelda erinevaid käsitlusi. Ära võib märkida avangu mõnevõrra süvendatumat ja majesteetlikumat esitamist esimesel õhtul ning eriliselt väljapeetud mängulaadi teose neljandas osas festivali viimasel kontserdil. Sumera loomingus tõuseb teos esile omamoodi rahuliku spirituaalse oaasina. Paavo Järvil dirigendina on Sumera sümfooniatega pikaajaline side ja sellegi teose on ta salvestanud juba 1994. aastal BISi plaadimärgi all oma tollase koduorkestri Malmö Sümfooniaorkestriga. Kontserdil kõlas ka Sumera filmimuusika näide „Kärbes“, mis on saanud festivalidel omamoodi meelislisalooks. Seekord sai lisaloona kuulda muusikat 1980. aasta „Olümpiamuusikalt“, mille värvikas ja täpne esitus jõudis mõjusa tulemuseni festivali viimasel õhtul.
Lepo Sumera loomingule pöörati tähelepanu ka 19. juuli kontserdil: Theodor Sinki soleerimisel tuli ettekandele 1999. aastal valminud ekspressiivne ja intensiivse kõlapildiga tšellokontsert. Õhtu avas Tõnu Kõrvitsa märksa mahedamas tonaalsuses teose „Kuuvalgusele“ esiettekanne, milles võis kuulda debussylikke kõlavärve, Kõrvitsale omast bluusilikku mõtlemist ning armsalt tuttavaid orkestreerimisvõtteid triangli ja harfi rohkel kasutamisel. Kõrvitsalik kindlameelsus kirjutada vaid talle ainuomaseid poeetilisi partituure pälvib kiidusõnu. Kuulajale saab osaks soe ja tihedalt endasse mähkiv muusikaline atmosfäär, pehmed ja õrnad tundetoonid, mis loovad kujutluspildi kuuvalguses tantsivatest varjudest. See oli müstiline dagerrotüüpia ajastu muusika võrratus ettekandes. Samal kontserdil esindas orkestrimuusika klassikalist varamut Mendelssohni sümfoonia nr 1. Festivali avakontserdil tuli Kalle Randalu säraval soleerimisel ja talle omase kõlakäsitluse ning tundetooniga interpretatsioonis esitusele Beethoveni klaverikontsert nr 1 C-duur, ning õhtu teises pooles Beethoveni sümfoonia nr 1. Paavo Järvi koostöö Tallinna Kammerorkestriga oli nauditav.
Lõpp, algus ja sissevaated
Festivali lõppkontserdid tegid kummarduse Beethovenile, kelle sünnist möödub tänavu 250 aastat. Lisaks tuli viimasel õhtul esitusele Richard Straussi varasel loominguperioodil valminud väljapeetud tundetoonis viiulikontsert d-moll (1882), mille hõrk viiulipartii kõlas Alena Bajeva tundlikus käsitluses. Bajeva on õppinud Eduard Grachi ja Boris Garlitsky juures ning plaadistanud Šostakovitši, Bruchi ja Szymanowski teoseid. Tema toonikäsitlus on õhuline ja kerge ning muusikalist mõtlemist iseloomustab intelligentsus ja poeetilisus. Straussi viiulikontserti on Eestis vähe esitatud ning see pakkus festivali kavas meeldivat vaheldust.
Lõppkontsertide esimesel õhtul kõlas huvitava leiuna ka viiulikontsert D-duur, sedapuhku Beethoveni enda seade klaverile (1806), mida esitas omal mõtestatud ja haaraval moel Soome pianist Olli Mustonen. Õhtu lõpetuseks oli valitud Mozarti 39. sümfoonia, mille pöörased muusikalised kurvid orkestri ülitäpses fraseeringus nauditavalt publikuni kandusid. Florian Dondereri juhitud keelpillirühma poognatehnika jälgimine oli tõeline nauding: kammermuusikaline südamik funktsioneeris konkreetselt ja nõtkelt.
Festivali avakontsert seevastu algas Eesti heliloojatega. Tallinna Kammerorkestri esituses kõlas Arvo Pärdi „Cantus“ (1977/80), mida Pärnu publik on kuulnud ka varem, näiteks kunagises suurimas kontserdisaalis – Vanalinna põhikooli Kuninga tänaval asuvas ajaloolises saalis. Tagasivaateid Pärnu muusikaelule tegi oma kontsertide jooksul ka kümnendat tegevusaastat tähistav festival ning ühtlasi andis Pärnu linn välja raamatu, milles meenutatakse, et Beethoveni looming on siinse kontserdielu loomulik repertuaar olnud juba aastakümneid.
Eesti muusika sissevaadete olulisemate ettekannete sekka tuleb kindlasti lisada Triin Ruubeli soleerimine Tüüri viiulikontserdis nr 2 „Angel’s Share“ (2018). Esitus rõõmustas kõrva tehniliselt säravas esituses, aga ka aeglasemates osades avalduva julgusega võtta ette tõsisemaid ja poeetilisemaid tundetoone. Teos kõlas kahel kontserdil, Tallinnas ja Pärnus. Eesti Festivaliorkester Paavo Järvi dirigeerimisel (solistid Maarika Järvi ja Monika Mattiesen) esitas ka Jüri Reinvere 2016. aastal valminud kontserdi kahele flöödile ja orkestrile.
Festivalikava oli valitud huvitava rakursiga ja eriolukorrast tingitud isolatsiooni painet ei olnud sugugi tunda. Tänu eriolukorrale sai festival ka uue väljundi veebi-TV ülekannete näol, millest võiks kujuneda kena harjumus edaspidigi. Pärnu muusikafestival tõestas ennast taas Eesti muusikaelu olulise osana, väärtustades Eesti heliloojate loomingulist pärandit ning näidates suutlikkust tuua kvaliteetselt ettekandele orkestrimuusika varamu imelisi pärleid. Tegemist on toimiva ja arenguhoos festivaliga, mis suudab end fookustada muusika interpretatsioonikunstile ka erakordsel ajal. Festivali tegijad küllap nõustuvad Artur Alliksaarega: „Ei ole paremaid, halvemaid aegu. On ainult hetk, milles viibime praegu.“