Omad liistud: Tintinnabuli sinu peas II

KAUR GARŠNEK

2011. aastal pussitas 52aastane britt Robert McIndoe end surnuks, kuna ei suutnud enam taluda pidevat vilinat oma kõrvades. Soovimatu heli oli sisenenud tema teadvusesse pärast rokkbändi Them Crooked Vultures valju kontserti, saanud tema saatjaks nii ööl kui päeval ning jätnud õnnetu muusikasõbra ilma meelerahust ja unest. Kuigi see on äärmuslik näide, tekib tinnitus tõesti pahatihti kuulmiskahjustusest (vt ka Sirp 26. IX, nr 38, lk 14) ning põhjustab subjektile kannatusi. Ja sellegipoolest pole need seosed kivisse raiutud. Teisisõnu, tinnituse ja kuulmishäire vahel ei ole võrdusmärki ning tinnitus ei pruugi ka elukvaliteeti märgatavalt mõjutada. 1953. aastal tegid teadlased Heller ja Bergman oma kuulsa eksperimendi, mille käigus 80 normaalse kuulmisega ja tinnitusevaba katsealust paigutati viieks minutiks peaaegu täieliku heliisolatsiooniga kambrisse. Tuli välja, et lausa 93 protsendil katseisikutest tekkisid tinnituselaadsed tajufenomenid. Kui panna siia kõrvale tänapäeva neuroloogia andmed, võib väita, et objektiivselt võttes on tinnitus aju kuulmiskeskuse loomulik kompensatsioonimehhanism, mis reageerib ebaharilikult vaiksele keskkonnale ning muutustele sise-, kesk- või väliskõrvas, kuid toitub ka stressist ja kõrgendatud tähelepanust. Ei kõla justkui väga traagiliselt, või kuidas? Seda, et tinnitus ei ole mingi iseseisev substants, on 1980ndatest saadik püüdnud näidata neuroloog Pawel Jastreboff, kellel on tänapäevaks tekkinud oma toetajaskond. Seda tüüpi käsitluste järgi on asi selles, et kuulmiskeskuse pidurid „tulevad maha” (mis tahes põhjusel) ning tekib teatud neuraalse piirkonna hüperaktiivsus (või hüpersünkroonsus). Piltlikult öeldes on tegu olukorraga, kus meie sisemine „helivaljuse nupp” on põhja keeratud, nii et teadvusesse jõuab lisaks signaalile ka juba sidekanali närvimüra, mis normaaljuhul filtreeritakse välja koos kõikvõimalike muude tähendusetute helidega (kella tiksumine, liiklusmüra, hingetõmbed jms). Aga miks peaks selline helifoon viima inimese meeleheitele? Ei peagi ja paljudele ongi tinnitus neutraalne nähtus. Helide suhtes vähegi tundlikumale inimesele aga kujutab see endast väljakutset (Robert McIndoe oli muide harrastusmuusik). Nimelt on meie kuulmissüsteemil evolutsiooniliselt välja kujunenud kalduvus liigitada helid neutraalseks, meeldivaks ja ebameeldivaks (ohtlikuks) juba allpool teadvuse lävendit. Sellest liigitusest võtab osa ürgne limbiline süsteem, mis toimib vastastikmõjus autonoomse närvisüsteemi reaktsioonidega (seedimine-puhkamine vs. võitlemine-põgenemine). Näiteks ei pane me isegi ärkvel olles tähele mõnda möödasõitvat autot, kuid virgume isegi sügavast uneseisundist ja oleme kohe tegutsemisvalmis, kui keegi sosistab läbitungivalt meie nime. Teiselt poolt on sellised automatismid seotud ka teadlike uskumuste ja hoiakutega. Näiteks ebameeldiva naabri korterist kostuv televiisorikõmin häirib rohkem kui sõbra korteri peomelu. Nii saab ka tinnitus külge negatiivse märgi: iga arusaamatut päritolu pealetükkiv heli kipub ju vaikimisi tekitama nii ärevust kui ka uudishimu. Hirmu, süütunnet ja viha esile kutsuvad mõtted („kaotatud vaikusest”, süvenevast kuulmiskahjustusest, ebaõiglusest karistusest jne) süvendavad aga negatiivset tõlgendust ning tekitavad juba iseenesest füüsilist ja vaimset stressi, mis moodustab lõviosa kannatustest. Lisaks tõstab stressikeemia ka kuulmissüsteemi valmisolekut (et tuvastada võimalikku ohtu), mille tagajärjel selle hüperaktiivsus tõuseb veelgi ja helifoon läheb valjemaks. Tekib suletud ring. Sellest ringist väljamurdmisele ongi suunatud tänapäevane tinnituseravi, kus on ühendatud kognitiiv- ja heliteraapia võimalused, et muuta emotsionaalset reaktsiooni tinnitusele. Kui see peaks õnnestuma, taandub fenomen tihtilugu iseenesest. Selles mõttes asub tinnitus huvitaval kombel subjektiivse ja objektiivse sfääri piiril. Kui usutakse, et tinnitus on tühiasi, siis seda ei tajuta. Kui ei tajuta, siis pole seda ka olemas. Kui aga sellesse usutakse ja seda kardetakse, siis on selle olemasolu nii subjektiivselt tajutav kui ka objektiivselt mõõdetav.