Neljal käel, uuel klaveril

MARTTI RAIDE

„Eliitkontserdid”: klaveriduo Kai Ratassepp – Mati Mikalai 23. IX Estonia kontserdisaalis.

Kui muusikarahvas ja kõrged külalised autoparklasse püstitatud telgis Eesti muusika- ja teatriakadeemia 95. aastapäeva tähistas, andis klaveriduo Kai Ratassepp – Mati Mikalai Estonia kontserdisaalis hooaja esimese „Eliitkontserdi”. On siin tegu sündmuste kahetsusväärse kokkulangemise või meie kultuurielu möödapääsmatult lopsaka rikkusega, jäägu lugeja enda otsustada. Igatahes avati 23. septembril nii kontserdisari kui laiema publiku jaoks ka uue Steinway kontsertklaveri kaas. Tuleb tunnistada, et EMTA juubeliga kaasnes avangardne, innovaatiline ja raame kompav-nihutav paradigma, esindussaali õhkkond ning seal loodud kunst aga rõhus traditsioonilistele väärtustele. Põhiliselt ikka neile, mille toel meie muusikakõrgkool võib ka oma
100. sünnipäevale sirge seljaga vastu astuda.

Klaveriduo oli kontserdi avalooks valinud Felix Mendelssohn Bartholdy neljale käele loodud „Avamängu” Shakespeare’i näidendile „Suveöö unenägu” op. 21. Teose on küll loonud 16aastane varaküps helilooja 1826. aastal, kuid selle fantaasiamaailma unenäoline pildirikkus on igati veenva meisterlikkusega muusikasse valatud. Samu epiteete saab kasutada ka duo esitust kommenteerides: kõik nii kõlalt, faktuurilt kui vormilt komplitseeritud ülesanded lahendati nauditava pianistliku ja artistliku tarkusega.

Järgnev kava (Brahmsi variatsioonid ja Prokofjevi-Pletnjovi süit) oli komponeeritud kahele klaverile, mis tingis Mikalai ümberkolimise vana esinduspilli taha. Vastupidiselt kartusele, et instrumentide erinevast potentsiaalist tulenev olukord mõjub kuidagi dissoneerivalt või häirivalt, saavutati koos musitseerides meeldiv kõlaline ühtsus. Seda paljuski ka tänu Mikalai meisterlikule klaverikäsitlusele. Taas leidis kinnitust, et lõppkokkuvõttes määrab mängija, mitte pill! Küll aga võis tunda, et meie „veterani” väljenduslikud ressursid on piiratud. Tema kõla sulab kergesti kokku ning tänu „letargilisse unne” vajunud ülemhelide resonantsile ka sumbub. Uue pilli juures rõõmustas instrumendi kõlaline värskus ja rikkus, milles tõusis esile üheaegselt läbipaistev ja kandev toon. Tunda oli suursugust üllust ja ülemises registris ka kellukesi meenutavat helinat. Kõik kujutlusvõimes sündinu saab võimalikuks, ahistavaid piiri ei tundu olevat ning see kahtlemata tiivustab, annab erilise vabaduse tunde. Ka kuulajale.

Johannes Brahmsi „Variatsioonid Haydni teemale” op. 56b on loodud 1873. aastal ning see tugineb Viini Filharmooniaühingu raamatukogust leitud käsikirjalise B-duur divertismendi II osale, mis kandis pealkirja „Püha Antoniuse koraal” (hilisema uurimuse kohaselt on siiski tegemist Haydni õpilase Ignaz Joseph Pleyeli helitööga). Brahmsi oopusest kostub väljapeetud suurejoonelisust ja hillitsetud tulevärki. Haruldase leidlikkusega on helilooja ühendanud nii Haydni ajastu kui talle omase muusikalise stiili elemendid. Esitajad tabasid teose stilistilist kahekihilisust hästi ning sobitasid klassikalise mõtteökonoomsuse maitsekalt Brahmsi „rüüsse”, pakkudes publikul kuulata nauditavad kõlamaastikud. Ratassepa ja Mikalai esitus oli orkestraalselt rikas, kuid seejuures õhuline. Tundus, et nende lavaline potentsiaal avanes tõeliselt V variatsioonis (Poco presto), kui pääses täiel määral maksvusele duo pianistlik ja ansambliline kvaliteet, ning sealt edasi läks kõik üksnes tõusvas joones. Eraldi väärib esiletõstmist veel VI variatsioon (Vivace), mis hurmas tähelepanuväärse kõlabalansi ja mängulise elegantsiga.

Kontserdi teist poolt täitis Sergei Prokofjevi süit balletist „Tuhkatriinu” op. 87 Mihhail Pletnjovi seades kahele klaverile. Teise maailmasõja lõpul (1944) komponeeritud ballett on lüürilise põhinoodiga ja selles peaaegu puudub Prokofjevile tunnuslik irooniline sarkasm. Teose muinasjutumaailm on fantaasia- ja värviküllane ning sellisena mõjub ka Pletnjovi klaveriseade, mis on tehtud äärmiselt peene instrumenditajuga ja Ratassepa-Mikalai esituses ka kuulajani jõudis. Süidi muusika on võluv ja kujundlik, läbivalt helges tonaalsuses. Juba avaosa (I Sissejuhatus: Andante dolce) esimestes taktides rullus kõlapanoraami rikkus pildiliku eredusega saalis viibijate ees lahti. Duo esitus oli igati teosega samast klassist: tehniliselt särav ja nõtke ning kantud vahetu musitseerimise vaimust. Eriliselt sööbis mällu tsükli V osa „Tuhkatriinu valss” hõrk ja sädelev karakter.

Ratassepa ja Mikalai mängu läbiv tunnusjoon on sisemiselt läbi tunnetatud mõtteselgus, mis toetub meisterlikule pillivaldamisele. Nende interpretatsiooni iseloomustavad reljeefne karakteritaju, täpselt viimistletud detailid ning laitmatu koosmäng. Kõik kulgeb justkui iseenesest – loomulikult ja orgaaniliselt, miski pole liialdatud ega ülepakutud. Tänu uuele klaverile sai see tol õhtul veelgi selgemaks.