Muusikateater Eestis: mida, kellele, kus ja kelle raha eest?

Kerri Kotta: „Teatud kultuuriruumis tehakse ooperis teatrimaailma kõige uuemaid ja põnevamaid asju. Ooper ei ole nähtusena mingilgi moel ajale jalgu jäänud.“

MARIA MÖLDER

Eesti muusikateater pääses kohalikus meediaruumis suurelt – ehkki küll mitte eriti positiivselt – pilti eelmisel nädalal, kui ERRi kultuuriportaalis ilmus Meelis Oidsalu artikkel „Puhka rahus, Vana Baskin!“ (ERR 27. II 2019). Juhtumisi just järgmisel päeval arutlesid Eesti muusika­teatri hetkeseisu üle Eesti muusika- ja teatriakadeemia muusikateaduse professorid Kristel Pappel ja Kerri Kotta, heliloojast Tallinna muusikakeskkooli direktor Timo Steiner, muusikateatri lavastaja ja EMTA ooperistuudio kaasaegse muusikateatri õppejõud Liis Kolle ning Postimehe kultuuritoimetaja Alvar Loog.

Maria Mölder: Oidsalu valutab oma mõneti eksitava pealkirjaga artiklis südant eelkõige selle pärast, et balleti- ja muusika(li)teater – mida ta nimetab üldistatult etableerunud kõrgkultuuri nähtuseks – naudib Eesti Vabariigis mõne teise kultuurivaldkonnaga võrreldes üüratut eelisrahastust, kuid ei panusta võrreldes teiste žanritega eriti algupärase Eesti kultuuri arengusse. Oidsalu osutab, et Estonia teater ning Vanemuise muusikateatri trupp ei loo ega esita eriti algupärandeid, kuid samal ajal on riigipalgalistest välismaa baleriinidest ja lavastajatest ning riigi doteeritud piletiga balletti külastavatest soomlastest kujunenud meie riigis mainimist mittevääriv normaalsus. See sõnavõtt lõpeb tõdemusega, et balleti-, ooperi- ja muusikalikultuur on valdavas enamuses kommertsialiseerunud (kõrg)kultuur ja rahvusvaheline äri, mille riigipoolne toetamine tuleks senises mahus lõpetada. Mida teie arvate?

Alvar Loog: Need eesti muusikateatri probleemid, millele Oidsalu oma artiklis tabavalt osutab – etableerumine, (uute) algupärandite vähesus ning välistööjõu ebaproportsionaalselt suur osakaal – ei ole ilmselt üllatus kellelegi, kes valdkonda natukenegi tunneb. Neist ongi vaja pidevalt rääkida lootuses, et ehk sünnivad jutu käigus toimivad ideed, mis aitavad osutatud probleeme lahendada. Kuid muusikateatrile riigi eelarveraha vähendamine, mida Oidsalu otsesõnu soovitab, ei ole kindlasti lahendus. Pigem on raha hoopis juurde vaja.

Ja enne kui hakata rääkima sellest, miks seda raha juurde on vaja, tuleb ilmselt korrata vana tõde: muusikateater ongi väga kulukas kunst ja sinna pole midagi parata. Seega ei tohiks Estonia ja Vanemuise riiklik toetus, mis on pealtnäha ebaproportsionaalselt suur just sõnateatri väiketruppidega võrreldes, kellegi õiglustunnet riivata. Suurte ooperi-, balleti-, opereti- ja muusikali­lavastusega on sageli seotud ligemale sada inimest alates solistidest, orkestrist ja koorist ning lõpetades loomingulise ja tehnilise meeskonnaga. Samahästi võiks küsida, miks saab bridži- või kabekoondis riigilt ettevalmistuseks kordades vähem raha kui hoki- või jalgpallikoondis. Neid asju ei saa niiviisi võrrelda.

Kerri Kotta: Ma võtaksin alustuseks süüdistuse selle kohta, et muusikateater on liiga etableerunud ning kujutab enesest kõrgkultuuri. Samasugusel moel oli etableerunud ja justkui teatava eliidi siseringi asi ka näiteks teater NO99, mille puhul tekkis paljudel nn keskmistel inimestel pealtnäha õigustatud küsimus, miks sellist asja riigi raha eest ülal peetakse. Aga ooper ja ballett ongi elitaarsed kunstivormid ning õnneks on meil seni olnud teatav ühiskondlik kokkulepe, mis on taganud neile riigi tegevustoetuse.

Timo Steiner: Kusjuures klassikalise muusika valdkonnas on ooper ainus žanr, mis laiema publiku jaoks üldse uudisekünnise ületab. Sümfooniatest ja kammermuusikateostest ei räägita avalikus meediaruumis peaaegu üldse.

Kotta: Oidsalu tekstist jäi mulje, et muusikateater on nähtusena justkui natuke ajast ja arust; et ta justkui ei suuda enam midagi uut pakkuda. Eesti kontekstis võib selle väitega peaaegu nõustuda, kuid vaadates seda, mis maailmas toimub, tahaksin Oidsalule vastu vaielda. Viimastel aegadel on toimunud režii­ooperi kaudu väga suur ooperirenessanss ning paljudel puhkudel on ooperid ja/või ooperilavastused olnud teatud kultuuriruumides just see cutting edge – koht, kus tehakse teatrimaailma kõige uuemaid ja põnevamaid asju. Ooper ei ole nähtusena mingilgi moel ajale jalgu jäänud.

Kristel Pappel: Ooper ei ole ammu enam üksnes elitaarne nauding vokaalifetišistidele – mida muidugi võib ka ette tulla – või ilus vaatemäng, vaid suudab sekkuda ühiskonda ja inimesi puudutavatesse küsimustesse, kasutades kõige moodsamaid teatrivahendeid. Eesmärk on ju tegelikult see, et ooperi lõppedes ei arutataks ainult soorituse ilu üle, vaid hoopis lavastuses tõstatatud probleeme. Võib tuua ridamisi näiteid paljudest ooperilavastustest, mis ajendavad tänapäeva maailma lahti mõtestama. Või Eesti ühiskonda üle kandes: lavastustest, mis näiteks oleksid kunstivahenditega sekkunud valimistel propageeritavatesse väärtustesse, mõistagi ilma primitiivse plakatlikkuseta.

Praegu pole õige aeg teha ooperiteatritele etteheiteid, aga siiski kritiseeriksin kontseptsiooni puudumise tõttu eriti Estoniat. Milline on Estonia koht tänapäeva ooperimaastikul? Kas sellele on mõeldud, on seda sõnastatud? Kas ollakse kursis rahvusvaheliste tendentsidega, parimate lavastustega? Provintslikkusest rääkides on raske unustada fakti, et kui üks meie aja kuulsamaid ooperilavastajaid avaldas ise soovi lavastada Estonias, siis talle öeldi ära, sest teater polnud nõus tema esteetilise nõudega – ooper ilma vaheajata. Teine näide uskumatust piiratusest on see, et Estonia teatris puudub (vana nimetusega) kirjandusala juhataja ehk (levinud nimetusega) dramaturg. Euroopa teatrites on see võtmepositsioon teatri arengu ja repertuaari kujundamisel. Estonias on selline koht kaotatud. Euroopa Tallinna-suurustes teatrites on kaks-kolm dramaturgi. Seega tuleks Eesti muusikateatrite eelarvet sisuliseks arenguks veelgi suurendada, mitte vähendada.

Kotta: Ehkki Eestis on ooperi nüüdisaegsusega kahjuks veel probleeme, on algupärane ooper – vastupidiselt Oidsalu väidetule – meil siinkandis viimastel aegadel siiski üsna tugevalt pildil. Vanemuise mängukavas on praegugi Eduard Tubina „Reigi õpetaja“ ja Märt-Matis Lille „Tulleminek“, hiljuti oli seal Tauno Aintsi „Rehepapp“. Estonias mängitakse suure publikumenuga Tubina „Kratti“, läinud hooajal esietendusid Manfred MIMi „Ehmatusest sündinud rahvas“ ning Rasmus Puuri „Pilvede värvid“.

Pappel: Ütleksin sedasama. Pealegi ei saa sõnateatri tekstivaramut kvantiteedilt võrrelda muusikateatri partituurivaramuga.

Liis Kolle: Estonial ja Vanemuisel ning ühtlasi kogu ooperi- ja balletižanril on kahjuks kuvand, mis piirdub üksnes „Traviata“, „Pähklipureja“ ning „Luikede järvega“. See, et samades majades tuuakse välja ka eesti algupäraseid oopereid ja ballette, kipub info mõttes sageli kaotsi minema ka nendel inimestel, kes külastavad Estonia ja Vanemuise teatrit suhteliselt regulaarselt. Sest paraku on nii, et mida uuem ja huvitavam teos on, seda kiiremini ta mängukavast ära kaob, samal ajal kui „Traviata“, „Pähklipureja“ ja „Luikede järv“ on kavas mitte üksnes läbi aastate, vaid läbi aastakümnete. Ma ei süüdista selles Estoniat või Vanemuist – umbes nii on see peaaegu kõigis maailma suurtes ooperimajades. Ja kõik need majad on suures osas turistide teenistuses – sinna pole midagi parata. Nad on ühtlasi linna visiitkaardid. Kusagil pole minu teada ka kaht piletihinda: et oma riigi inimesed saavad riigi dotatsiooniga odavama pileti ning turistid peavad maksma mitmekordse summa.

Pappel: Ooper on paratamatult rahvusvaheline žanr nii külastajate kui ka tegijate mõttes ja on anakronistlik seda meie teatritele ette heita. Ometi on kodupublikule alati olulised oma eesti lauljad ning Estonia on püüdnud seda võimaluste piires silmas pidada. Vanemuine seevastu võiks rohkem oma lauljatega arvestada ja repertuaaris ooperi positsiooni tugevdada.

Loog: Estoniat ja Vanemuist võib soovi korral süüdistada kõiges, mis on meie muusikateatris puudu. Samal ajal on ju selge, et nad ei suudaks ka kõige suurema tahtmise ja rabelemise korral rahuldada oma publiku – või ammugi mitte potentsiaalse publiku – kõiki võimalikke vajadusi.

Olen olnud pikki aastaid veendumusel, et samal moel, nagu meil on Tallinnas Linnateatri ja Draamateatri kõrval Theatrum, VAT Teater, Von Krahli teater, Tallinna kammerteater, Kanuti gildi saal, Vaba Lava, Kelm ja palju teisi, peaks meil olema Estonia kõrval kammerooperiteater – koht, kus saaks muusikateatrit teha väiksemalt, paindlikumalt ja odavamalt, kus oleks võimalik riskida nii loomingulises kui ka majanduslikus mõttes. See lahendaks loodetavasti nii kohaliku muusikateatri vähese algupärasuse ja ajastuväärilisuse kui ka eesti soost tegijate pealekasvu probleemi. Ma ei hakka end siin pikalt kordama, olen sel teemal kirjutanud aastate jooksul mitu artiklit, kõige pikemalt ajalehe KesKus 2010. aasta detsembrinumbris.

Steiner: Jah, suurte institutsioonide kõrval peaks olema vabamatel kooslustel võimalus oma asju teha. „EV 100“ oli selles mõttes väga tänuväärne, et pakkus vahendeid eri projektideks. Nii sündis näiteks „Ehmatusest sündinud rahvas“, aga ka „Keres“. Ka mina olen tõdenud, et meil on muusikateatri vallas puudu selline Vaba Lava tüüpi keskkond, kus oleksid vajalikud tingimused teose välja­toomiseks ja etendamiseks.

Loog: Oma kammersaali kui kindlat kohta on vaja mitte üksnes tegijatele, vaid eelkõige publikule – selleks et nad vastavad teosed üldse üles leiaks. Praegu tuleb näiteks kammerooperite etendumis­kordi kultuuriuudistest ja mängukavadest tikutulega taga otsida. Olen pidanud korduvalt tõdema, et algupärase ja ajastuväärilise muusikateatriga kohtumise üks eeltingimusi on mitte üksnes tegijate, vaid ka publiku entusiasm ja fanatism, sest peale teoste etendumise harjumuspärase koha puudub meil ühtlasi ka vastav infokanal. Kas meie moodne etenduskunst ja alternatiivsem tantsukunst elaksid nii hästi, kui nad parasjagu elavad, kui ei oleks vastavalt Kanuti gildi saali ning Sõltumatu Tantsu Lava koos oma turundusinimeste, listide ja veebisaitidega? Moodsam, alternatiivsem ja kammerlikum muusikateater vajaks hädasti omale Tallinnas samasugust kohta ning infoplatvormi.

Kolle: Meil on tõesti Tallinnas karjuvalt puudu üks väike muusikateater. See on olnud mulle selge üle kümne aasta. Estonia on ja jääb, kuid sellel majal on oma profiil. See väike muusikateater tegeleks siis jõudumööda kõige sellega, millega Estonia ei tegele, ning ideaalis peaks ta püüdma hoolitseda selle eest, et need teosed jõuaksid tõesti oma publikuni.

Loog: Loetlen mõned majad, kus on Tallinnas väljaspool Estonia maja tehtud sel sajandil kammerooperite avalikke ettekandeid, kusjuures enamasti ei ole vastav asutus ise lavastust produtseerinud: Von Krahli teater, Kanuti gildi saal, Bel-Etage, Tallinna linnateater, Eesti Draamateater, Vene teater, vene kultuurikeskus, Kultuurikatel, Vaba Lava, Kadrioru kunstimuuseum, Kumu auditoorium, NO99 suur ja väike saal, Eesti teatri- ja muusikamuuseum, Tallinna raekoda, Eesti ajaloomuuseumi Suurgildi hoone, Vanalinna muusikamaja, Mustpeade maja, Hopneri maja, Hobuveski, Niguliste muuseum-kontserdisaal, Püha Katariina kirik, Jaani kirik, Kaarli kirik, Pirita kloostri varemed, Pirita uus klooster, Noblessneri valukoda, Põhuteater, Telliskivi loomelinnaku roheline saal, Von Glehni teater, Viimsi Black Box Studio, teaduste akadeemia saal, Tallinna muusikakeskkooli saal, Eesti Raadio 1. stuudio, Tallinna loomaaed … Kui palju kokku tuli? Kolmkümmend viis saali väljaspool Estonia kolme saali! Neid kohti on kindlasti veel, kõik ei tule kohe meelde, kõiki ei tea ilmselt keegi.

Pappel: Tahaksin meelde tuletada Nargen Opera tegevust. Tõnu Kaljuste on ju eri ooperivormide edendamisest olnud väga huvitatud ja ka edukas, aga sobiv saal ja pidevus on puudunud.

Loog: Lühidalt: ooperit on etendatud päris palju ja vist peaaegu igal pool, kus see on akustiliselt, logistiliselt ja majanduslikult enam-vähem võimalik. Kuid need on olnud peaaegu kõik ühekordsed projektid, nende turundustöö ja suurem või väiksem kunstiline õnnestumine pole saanud vundamendikiviks järgmistele samalaadsetele ettevõtmistele. Inimene, kes sedasorti kunsti vastu huvi tunneb, ei tea, kuhu ta peaks pöörduma. Alternatiivsemal ja kammerlikumal muusikateatril pole Eestis oma kodu. Seega pole seda tõesti justkui olemas ning kõrvalt vaadates jääb mulje, et kõik, mis üldse tehakse, tuleb Estoniast ja Vanemuisest.

Steiner: Päris suur hulk sedasorti ettevõtmisi leiab aset hoopis väljaspool Tallinna ning sageli vaid ühe või kahe etendusega. Kuna nende etenduste omahind on niivõrd kõrge, siis kordusetenduse majanduslikku mõttekusse väga ei usuta. Ja Tallinnas pole tõesti ühtegi sellist saali, kuhu neid etendusi oodataks. Samal ajal tundub tõesti mõistusevastane piirduda üksnes esiettekandega! Aga kui poleks ka neid geograafiliselt hajutatud ning sageli üksnes ühekordseid projekte, siis ei areneks kuhugi ei žanr, tema tegijad ega ka publik.

Mölder: Timo, võtame näiteks sinu 2011. aastal (esi)etendunud ooperi „2 pead“, mida mängiti samuti kõigest kaks või kolm korda, sedagi kõigest ühel nädalavahetusel. Kas publik leidis selle üles?

Steiner: Ta lõppes ära just sel hetkel, kui see teadmine, et midagi toimub, hakkas vaikselt inimesteni jõudma.

Kolle: Ma olen lavastanud mitu sellist ooperit, mis on etendunud kõigest ühe korra või parimal juhul kaks-kolm korda. Enamasti on selgunud, et publikut jätkuks ka rohkemateks etendusteks. Kui oleme hakanud otsima finantsilisi võimalusi lisaetenduste tegemiseks, oleme jäänud tühjade pihkudega, sest kultuurkapitalist ja muudest fondidest antakse toetust üksnes teose väljatoomiseks ja mitte kordusetendusteks. Kuid muusikateatri tehnilisi eeltingimusi arvesse võttes ei ole võimalik ilma toetuseta neid etendusi kahjuks teha, sest piletihind läheks publikule talumatult kõrgeks.

Mölder: Liis, rääkides muusikateatri värskest ja väärikast panusest meie rahvuskultuuri, võib peale Timo ooperite tuua näiteks sinu lavastatud algupärandid, millest sai suuremat publiku ja meedia tähelepanu nautida üksnes Estonias välja tulnud Mari Vihmandi „Armastuse valem“. Kreutzwaldi tekstile kirjutatud Tõnis Kaumanni „Lopi ja Lapi“ etendus aga vaid ühe korra ning sedagi Oisu rahvamajas. Artur Alliksaare tekstidele seatud Ardo Ran Varrese „Käidi ja külvati varjude seemneid, sest valgus hakkas võrsuma“ jõudis publiku ette kahel korral Viimsis.

Kolle: „Lopi ja Lapiga“ läks nii, et vastavad inimesed otsisid kaua võimalusi, et seda hiljem ka Tallinnas esitada, kuid kahjuks jooksis kõik liiva. Ka Alliksaare-asja ei saanud me kuidagi Tallinna kesklinna toodud, sest lavastuse produtseerinud Eesti muusika päevadel on samuti piiratud ressursid.

Steiner: Jah, ühtpidi tahab festival teost tellides ning välja tuues justkui head, kuid teisalt kukub tõesti välja nii, et need etendused on üsna eksklusiivsed. Festivalil on ikkagi oma ajalised ja rahalised piirid, üle nende ei õnnestu kuidagi minna. Ideaalis võiks mõni teater selle lavastuse pärast festivali endale repertuaari võtta, kuid Eestis selliseid asju kahjuks eriti ei juhtu. Samal ajal peaksid tegijad ilmselt ise oma teoseid luues kohe ühe võimalusena selle peale mõtlema, et ideaalis võiks teos olla hiljem lavastusena kergemini liigutatav; et sellega saaks vajaduse korral suuremate majanduslike kulude ja riskideta ringi sõita.

Mölder: Muusikateatrit kiputakse sageli käsitlema üsna ühese nähtusena, kuigi teame, et see on žanriliselt mitmekesine nähtus. Kuidas on muusikateatri alažanrite ning vastava publiku vajadused Eestis praegu kaetud?

Kotta: Ma ei ole kindel, kas siin on üldse midagi kaetud. Kui rääkida ooperist, siis ei saa väita, et isegi XIX sajandi itaalia ooper oleks kaetud. Meil on olnud aegu, mil on välja tulnud väga palju operette, ning on olnud aastaid, mil ei ühtegi. Meil on olnud muusikalilavastuste lained, millest suuremad jäävad juba kaugemasse minevikku. Kui hakkame vaatama barokkooperi või eksperimentaalse uuema ooperi või kammerooperi seisu, siis selgub, et polegi eriti millestki rääkida …

Loog: Mingid žanrid liiguvad justkui tagasi: üks neist on klassikaline operett, mis kannatab juba üksnes seepärast, et meie kummalgi kutselisel muusikateatril pole enam operetitruppi, vaid seda tööd teevad ooperisolistid. Natuke on edasi liikunud barokkooperi esitustraditsioon, mida aastate eest Eestis sisuliselt ei olnudki. Praegune kümnend on toonud kiiduväärselt palju Wagneri teoste lavastusi ja samal ajal poleks ime, kui järgneva kümnendi jooksul ei tule enam ühtegi.

Pappel: Repertuaar on kindlasti liiga ühekülgne ja peaks laienema. Barokk­ooper ja Wagner, XX ja XXI sajandi ooperid.

Steiner: Nüüdisooperi žanris on välja tulnud peamiselt kohalike autorite teoseid, ent selle žanri klassikateosed on täiesti katmata. Usun, et eesti publik vaataks ja kuulaks hea meelega näiteks Philip Glassi ja John Adamsi teoseid. „Katmise“ indikatsioon võiks olla ühtlasi see, kas mõnel kohaliku autori teosel on võimalik mõne aja pärast uuesti publiku ette pääseda – ja elu on näidanud, et ega üldiselt ei ole. Meil on suurepäraseid kammeroopereid – näiteks Mari Vihmandi 1995. aastal välja tulnud „Lugu klaasist“ –, mida võiks kindlasti uuesti esitada, kuid kahjuks ei paista selleks olevat ühtegi varianti. Keegi ei tegele sellega, sest kellelgi pole käes sellist maja ega ressurssi.

Pappel: Siia peab kindlasti lisama Lepo Sumera „Olivia meistriklassi“, mis võimaldaks põnevaid visuaalseid lahendusi. Üldse, rõhutan eesti uuema ooperi taaslavastamise tähtsust.

Loog: Kahjuks elab kogu see valdkond väljaspool Estonia ja Vanemuise maja eelkõige tegijate entusiasmist ning valmisolekust ise majanduslikult riskida. Üks hea näide, mida loodetavasti ei krooni negatiivne majandustulemus, on Julia Savitskaja eestvõttel ilma märkimisväärse riikliku või omavalitsusliku toeta juba kolmandat aastat toimuvad Narva ooperipäevad, kus tuleb seekord esimest korda ettekandele Raimo Kangro 1998. aastal kirjutatud muusikal „Juku“.

Kolle: „Juku“ tellis Kangrolt Vanemuise teater ning mina oleksin pidanud seda seal lavastama, kuid siis tekkisid Vanemuise juhtkonnal selle teose suhtes kahtlused ning nii ta jäigi toona välja toomata.

Steiner: Kangro on helilooja, kelle muusikateatritööd vääriksid uuele ringile toomist. Kuid „Juku“ on oodanud kaua, et esimesele ringile pääseda …

Loog: Viimastel aastakümnetel kirjutatud eesti algupärastest ooperitest on uuele ringile pääsenud seni vaid kaks teost: Erkki-Sven Tüüri „Wallenberg“, mida on lavastatud koguni kolm korda – neist kaks Saksamaal – ning Helena Tulve „It Is Getting So Dark“. Tinglikult võib siia nimekirja panna ka René Eespere „Gurmaanid“, mis etendus kõigepealt kammerooperina ning seejärel mõned aastad hiljem ümberkirjutatult täispika ooperina. Olen ise väga oodanud, et keegi tooks uuesti välja Eino Tambergi 1983. aastal esietendunud ballett-ooperi „Lend“, mis tundub kohutavalt põnev teos. Gustav Ernesaksa hiljutise sajanda sünniaastapäeva aegu lootsin, et keegi võtaks teha mõne vanameistri omaaegsetest ooperitest, kuid midagi sellist ei juhtunud.

Steiner: Estonia ja Vanemuine on toonud sageli peaaegu ühel ajal välja mõne välisautori ühe ja sama teose. Prokofjevi ballett „Romeo ja Julia“, mis esietendus septembris Vanemuises, tuleb märtsis ka Estonia mängukavasse …

Loog: Neid näiteid kahjuks tõesti leidub. Ooperitest on viimasel kümnel-viieteistkümnel aastal korraga mõlema teatri repertuaari kuulunud „Traviata“, „Carmen“, „Rigoletto“ ja „Aida“.

Mölder: Kas või kuivõrd tundub meie muusikateatri üldpilt ülejäänud Euroopa või isegi üksnes lähiriikidega võrreldes provintslik?

Kolle: Ma väidan natuke utreeritult, et kuni pole lavastatud Alban Bergi oopereid „Wozzeck“ ja „Lulu“, oleme muusikateatri mõttes edasi kultuuriline provints. Millegipärast valitseb arusaam, et need sada aastat vanad teosed on Eesti publikule ikka veel liiga moodsad.

Pappel: Bergi „Wozzeck“ tuleb varsti lavale Helsingis David MacVicari lavastuses. Uusi oopereid käiaksegi vist rohkem vaatamas Helsingi rahvusooperis ja Riias.

Kotta: Arnold Schönbergi teost „Mooses ja Aaron“ oodata oleks vist liig …

Pappel: Tegelikult lavastatakse seda Schönbergi lavateostest kõige rohkem, kuigi Bergi etendamisele jääb see muidugi alla.

Loog: Mis siin Bergist või Schönbergist rääkida, viimased paar inimpõlve pole Eestis lavastatud isegi mitte Šostakovitši ooperit „Mtsenski maakonna leedi Macbeth“. Šostakovitši „Nina“ on siin käinud üksnes gastrollina. Benjamin Britteni nimi on meie ooperimajades kahjuks seni täiesti kodustamata, Glassist ja Adamsist oli juba juttu. Meie kultuuril tuleb korraldada omale kõvasti järele­aitamistunde …

Kolle: … ning selleks oleks vaja kohta ja raha, samuti selgelt tajutud missiooni. Kui meil oleks Tallinnas oma kammermuusikateater, peaks see muu hulgas olema väga pedagoogilise suunitlusega. Kahjuks on meie publik praegu suuresti vajaliku ettevalmistuseta.

Loog: Sõnateatriga olime Eestis umbes-täpselt samas seisus 1990ndate alguses. Kui poleks olnud Peeter Jalakat ja tema Von Krahli, hiljem Tiit Ojasood ja Ene-Liis Semperit ning riigi toel loodud NO99 teatrit, oleks ka see valdkond ilmselt siiani samas seisus ning meie publik peaks purkisittumiseks kõike, mis hälbib psühholoogilise realismi kaanonist. Peeter Jalaka isiklik initsiatiiv, mis puudutas servamisi ka ooperimaastikku, on selles liinis muidugi ülimalt kiiduväärne ning väärib järgimist. Meie muusikateater vajaks hädasti samasuguse visiooni ja teovõimega inimest.

Steiner: Siin annaks hästi palju ära teha asjast huvitatud inimeste ja isikute koostöös.

Pappel: Peaks olema ka kujutelm, kuhu tahetakse jõuda, millised on esteetilised tõekspidamised ja mis nendest sobib Eesti oludega – ning kuidas seda kõike realiseerida. Unistusi Eesti muusikateatri arendamisest on olnud ligi sada aastat, alates 1920ndatest, eesti esimese professionaalse ooperilavastaja Hanno Kompuse kirjutistest ja katsetustest. Aga mida konkreetselt teha?

Loog: Mul käis kümmekond aastat tagasi peast läbi selline hull mõte, et mis oleks, kui teeks kodanikualgatuse korras ühe ringkirja ning kutsuks teatud seltskonna inimesi kuhugi kella alla kohtumisele, et sellise projekti mõttekuse ja võimalikkuse küsimuses natuke koos nõu pidada. Aga ma ikkagi ei julgenud seda kirja kirjutada.

Mölder: Kellele sa oleksid selle kirja saatnud?

Loog: Kusjuures mul oli see nimekiri paberil isegi valmis. Seal olid kindlasti Arne Mikk, Tõnu Kaljuste, Peeter Jalakas, Madis Kolk, Liis Kolle, Olari Elts, Risto Joost, Timo Steiner, Pille Lill, vist ka Mart Sander. Tantsu poolelt oleksin kutsunud eelkõige Mai Murdmaa, Tiina Olleski, Renee Nõmmiku ja Dmitri Hartšenko – sest see tantsuesteetika, mis jääb klassikalise balleti ja etenduskunsti piire kompava nüüdistantsu vahele, on olnud Eestis kõik need aastad tegelikult üsnagi kodutu.

Pappel: Huvitav, et sul pole ühtki kunstnikku … Ooperidramaturge esindaks Madis Kolk. Kas Sander oleks lavastaja, esineja või stsenograaf?

Loog: Kahest Eesti teatriväljal tegutsevast Madis Kolgist pidasin silmas seda Madist, kes on Eesti Kontserdi ja festivali „NYYD“ produtsendina olnud nii algupäraste nüüdisooperite tellimise ja väljatoomise kui ka välismaiste maale­toomise juures (sh Michel van der Aa suurepärane „One“). Mart Sander lavastas neil aastatel, vist ka produtseeris ning dirigeeris või aitas solistina esitada üksikuid kammerlikke muusika­draamasid oma revüüteatris Bel-Etage. Minu soov oli viia kokku inimesed, kes olid aastate jooksul ilmutanud tegudes soovi, suutlikkust ja visiooni tegeleda muusikateatri väiksemate – ning sageli ka nüüdisaegsemate – vormidega. Mul oli lootus, et ehk õnnestub neil oma tegemistes edaspidi seljad kokku panna, miks mitte jõuda üheskoos muusikateatri väikevormidele spetsialiseerunud statsionaarse teatrimaja ja riikliku püsitoetuseni ning selle kaudu ka püsipublikuni. Idee oli aidata muusika­teatril tõestada end Eestis ajastuväärilise ja jätkusuutliku kunstivormina. Üksinda nurga taga tegutsedes pole see igatahes seni õnnestunud. On kurb tõdeda, et eestlastel, kes me peame end uhkusega nii muusika- kui ka teatrirahvaks, puudub suurema avaliku väljundita algupärase ja ajastuväärilise muusikateatri traditsioon.