Muusikaperekondade võimalikkusest

Helide sees üleskasvamine on eluviis, sest vaikus on muusikute peres teatavasti harv nähtus.

NELE-EVA STEINFELD

Eesti professionaalne muusikaharidus ulatub vaid mõne põlvkonna taha ja napilt üle saja aasta on möödas sellest, kui meie esimesed andekad muusikud läksid Peterburi konservatooriumi kõrgharidust saama. Meie seas on praegugi muusikute dünastiate tuntud vanaisad, kes alustasid muusikuteed näiteks Tartu või Tallinna muusikakoolis lihtsa maalapsena teiste omasuguste seas, kõik võrdsena stardipaku taga. Praegu on nad muusikaperede alustalad, kes on osanud ehitada oma elu muusikaarmastusele ning kandnud hoolt, et järeltulijatelgi ei saaks see kergesti külge hakkav nakkushaigus vaktsiiniportsuga ennetatud või rohuga välja ravitud.

Näib, et elus ei ole juhuseid. Selle asemel on pigem ahelotsused, mida inimene üldjuhul ei teadvusta. Kõik algab lapsepõlvest ning suurem osa täiskasvanuna tehtud valikuist tehakse just lähtuvalt mustrist, mis on meisse lapsena sisestatud. Kindlale vundamendile toetumata kipub ehitis paratamatult kujunema õhulossiks, mille keldrikorrusele jäädakse lõpuks nõutult seisma. Klassikaraadios oli sel hooajal vahva saatesari „Dünastia“, kus jagasid lugusid oma muusikalise põlvnemise kohta meie tuntud muusikasuguvõsad Järvid, Sumerad, Kõlarid, Üleojad, Peäsked jt. Sealt jäi kõrvu üks Ene Üleoja mõte: „Muusikud on ju klanniinimesed. Kõik nad panevad oma lapsed muusikat õppima, küsimata, kas see lapsi huvitab või mitte. Ent muusikaõpe on investeering teadmatusse. Ei tea ju oma laste potentsiaali, aga kui ma ta ilma jätan, teen võib-olla suure vea. Ja ikka lükkad lapse muusika rajale.“¹

Kõik algab kusagilt ning tihti on pere reliikviate seas mõni muusikainstrument, millest kujuneb järjepidevuse sümbol ja mis annab edasiseks hoo. Olgu selleks siis vanaisa flööt, mida lapse­lapsel on olnud põnev salamisi uurida, või onu käest saadud viiul, mis on leidnud pärast aastakümneid kapi otsas ootamist uue noore omaniku. Kui laps on musikaalne, on vanemal lihtne teda toetada: on ju mugav lükata järeltulijad juba üdini tuttavale rajale, nii et jätkuks muusikaline järjepidevus. Kui mõnest lapsest ei saagi muusikut ja valik langeb lennuki kapteni ameti kasuks, siis muusika puudutusest ilma jääda ei ole muusikute peres ilmselt ka parima tahtmise juures võimalik. Helide sees üleskasvamine on eluviis, sest vaikus on muusikute peres teatavasti harv nähtus: kas annab isa kodus laulutunde, komponeerib suurt sümfooniat või mängib ema hilisel õhtutunnil õpilastele mõeldud klaverirepertuaari läbi, nii et ka viiuldajast tütar selle vaikimisi ajusoppi salvestab. Nii kasvab märkamatult kultuurikiht ja kujuneb suhtumine muusikasse.

Teab vanarahvaski, et lapse kasvatamiseks on tarvis tervet küla. Vanemad toovad kodusesse ellu kaasa terve sõprus­konna ja igas muusikute peres on koosviibimisi, kus arutatakse ilmaelu ja muusika üle. Kui külalised on näiteks Šostakovitš või Hatšaturjan, siis võivad need lapsepõlvekohtumised jätta sügava jälje. Samuti levivad siseringis anekdoodid muusikute laste imestusest kantud küsimuste kohta, kui nad avastavad, et kõik inimesed ei mängigi klaverit või mõnd muud pilli. Neis peredes sündinud lastele on muusika maailmapildi enesestmõistetav osa, asjade loogiline seis ja jätkumine. Lapsed võetakse vähegi kaelakandjatena kontserdile ühes ning ega nad kujutagi ette, et elu võiks olla teistsugune. Isegi suvilad on paljudel muusikutel ju Laulasmaal, sama eriala inimeste sünergiast kantud Helikülas.

Igaühel on vaja kuhugi kuuluda ja tunda sidet omasugustega ning mis tahes perekonna tugevus sõltub koos veedetud ajast, ühistest väärtustest ja üksteise huvide toetamisest. Tänapäevane täiuseihaluses ja tempokas, ambitsioonikas maailm justkui ei jätagi enam ruumi teistega arvestamisele, sest tippmuusikuks saamine nõuab üha rohkem aega ja pühendumist ning päevakava valikuringi kitsendamist. Kuhu see perega veedetav aeg veel mahutada? Ka sellega tullakse toime ning on rõõm näha, et muusikute peres kasvavad andekad eesti noored, kes jätkavad eelkäijate valitud rajal. Tihti hoiavad selliseid peresid koos tugevad naisfiguurid, kes korrastavad loomingulise kaose enda ümber ja toetavad peret distsipliiniga. Muusikute klanni satuvad ka uued liikmed – abikaasad sageli muusika kaudu – ning nõnda lisandub ühteliitvale ajale koduse söögilaua ümber tihti ka ühine aeg Tallinna muusikakeskkooli või Eesti muusika- ja teatriakadeemia klassides ja koridorides, ikka mitu põlvkonda ühel ajal tarkust jagamas ja omandamas.

Inimesele on loomuomane otsida seoseid ning seepärast on inimeste teadvuses kinnistunud ka muusikute dünastiate liikmed ja kõikvõimalikud pereansamblid. Kui keegi on oma erialal hea, siis on ilmselt väljapaistvad ka tema muusikutee valinud lapsed. On tore, kui suure helilooja järeltulijalt oodatakse tema teoste parimat tõlgendamist. See toob küll kaasa närvipinge ja ootustele vastamise nõude, aga tagab ka südamliku usalduslikkuse veresideme tõttu. Kui esivanem on oma töökuse ja andega kuulsuse saavutanud, on vähegi andekal järeltulijal justkui teatud edumaa, et püüda endalegi sünniga osaks saanud killukesi publiku tunnustusest.

Sellisena paistab siiski vaid muusikategevuse väline pool, jäämäe ihaldusväärne tipp. Pinnase tagab kodu, aga kasvada tuleb siiski endal ning käia läbi ka raske ja kahtlustest kantud tee. Muusikute perede puhul võib ometi tähele panna teatud sarnasusi: nende perede liikmed on põlvest põlve nooruslikud, kirglikud ja elu vastu uudishimulikud. Seega ei olegi muusiku puhul tegu üksnes ameti, vaid elukutsega: see on elu kutse, milleks on siia ilma tuldud, olemise ja lastekasvatamise viis. Meenub Neeme Järvi mõttekäik „Dünastia“ saatest: „Me oleme dirigentide perekond ja see sobib meile! Olen alati tahtnud ja tahan ka edaspidi supelda heas muusikas ja ka lapsed on kogu aeg muusikas supelnud. Lapsed on meie peres niimoodi üles kasvanud, et algusest peale olen ma neile kogu aeg muusikat sisse süstinud – muusika kuulamise ja enese tegutsemise kaudu … Kõike peab saama ikkagi heaga ja toreda atmosfääri ja eeskujuga.“ Teda täiendab poeg Paavo: „Isa on see inimene, kelle pärast me kõik muusikud oleme. Kui sa dirigendi peres elad, siis midagi muud kui muusikut sinust ei tule. Siiamaani on see põhiline teema – muusika.“²

Kui mõelda muusikaperekondade järjepidevusele, siis on muusikatraditsiooni edasikandumine Maslow’ püramiidist lähtuvalt justkui enesestmõistetav. Kui püramiidi alumine osa märgib inimese füsioloogilisi vajadusi ning armastus-, turvalisus-, tunnustus- ja kuuluvusvajadust, mille õigel ajal rahuldamisel on isiksuse arengule suurim mõju, siis muusikute peres on rahuldatud ka püramiidi tipu eneseteostusvajadus. Maslow’ püramiid arvestavat nn keskmise inimesega ega kehtivat nendele, kes kõrgemate vajaduste saavutamiseks mõne astme vahele jätavad. Ometi võib püramiidi aineliselt kehvas nõukogude ajas kehtivaks lugeda: kunstile ja muusikale jäädi truuks olude ja alumiste püramiidikihtide puudu­likkuse kiuste.

Muusikud põrkuvad tänapäeval tihti küsimusega, et heakene küll, oled muusik, aga mis tööd sa enda ülal pidamiseks teed. Pehmeid väärtusi eirav ambitsioonikas edukultusajastu on istutanud hinge kahtluse, et muusikuna on järeltulija määratud virelema võimalust­eahtas elus. Neil võib olla aga sisemine soov kogeda vaimset rikkust ja ülendust ning jätta oma eluga mingigi jälg. Muusikaga tegelemine pakub selleks kahtlemata hulganisti võimalusi ning sama soovib rohkemal või vähemal määral iga inimene, teadvustab ta seda või mitte. Sellest hoolimata on mõni pere valmis oma järeltulija pigem hülgama kui leppima sellega, et rikka isa rahakummardamise asemel valitakse kummardamiseks ja teenimiseks hunnik noote.

Muusikute ringis ollakse põlgusest prii, kuigi eks oota kukrupõhja väikest lisa ju nemadki. On muidugi kurb, kui mittemuusikute andeka võsu muusikakirge kehvasti suhtutakse, ent muretsevatele vanematele võin küll rahustuseks öelda, et ei tea ühtegi muusikaga lähemalt seotud aktiivset ja hakkajat inimest, kes viletsuses vireleks või oma eluga enam-vähem rahul ei oleks. Pigem vastupidi: õnn on ju see, kui saab päevad ja aastad sisustada armastatud alaga ning selle eest ka makstakse. Ja mis saab olla turvalisem kui elada praegusel närvilisel, ebakindlal ja konfliktirohkel ajal keset hukutavaid käitumismustreid ilusas ja ideaalses, veatus ja sisurikkas loomingu­mullis. See on veel üks põhjus hoida vanaisalt saadud viiul kindlamalt lõua all.

Kui vaadata Eesti muusikute dünastiaid ja nende mõju järeltulevatele põlvedele, siis võis hiljuti lõppenud Pärnu muusikafestivalil kogeda üht kirkamat näidet õnnestunud sidemetest (Järvide) muusikaperes: edasi kantud muusika­armastuse kõrgprofessionaalseid vilju said nüüd maitsta ka meie parimad noored muusikud. Saadud teadmised ja kogemused ning muusiku elamismustrid saab igaüks oma järeltulijatele edasi anda ning julgelt muusika vaimus edasi liikuda – ka siis, kui ollakse esimese põlve muusik.

1 „Dünastia. Perekond Üleoja“. Toimetaja Kersti Inno. Klassikaraadio, 30. X 2016. https://arhiiv.err.ee/vaata/dunastia-perekond-uleoja-214446

2 „Dünastia. Perekond Järvi“. Toimetaja Kersti Inno. Klassikaraadio, 2. X 2016. https://arhiiv.err.ee/vaata/dunastia-perekond-jarvi/same-series