Mozart mandoliinil ja kitarril

Igor Garšnek

  CD DETLEF TEWES – BORIS BJÖRN BAGGER “Mozart for mandolin and guitar”, © 2005 Bella Musica Edition.

 

Mozarti 250. sünniaastapäev on mõistagi jõudnud jätta juba märgi ka plaaditurule. Üks värskemaid eksemplare, alanud aasta alguses ilmunud mandoliinivirtuoosi Detlef Tewesi ja kitarrist Boris Björn Baggeri CD “Mozart for mandolin and guitar” viib kuulaja taas Viini geeniuse loomingu radadele. Täpsemalt nii tema ülipopulaarsete kui ehk ka mõneti vähem tuntud teoste lainepikkusele.

Iseenesest ei peaks olema asjaolu, et kõnealusel plaadil kõlab Mozarti muusika mandoliinil ja kitarril, kuigivõrd kummastav. Helilooja biograafiast on teada mitmeidki seiku, kus ta on ise oma teostest teinud arranžeeringuid küllaltki erinevatele pillidele. Ikka vastavalt vajadusele, s.t tähendab eeskätt vastavalt tellija (ja samas ka rahastaja) konkreetsele soovile. Ning seetõttu ei tundugi Mozarti helindite seaded mandoliinile ja kitarrile kuidagi “vähem klassikalised” kui nende harjumuspärased versioonid. Seda enam, et kõnealuse CD nõustajad olid Kalle Randalu ja Matthias Hammerschmitt.

Juba plaadi avalugu, megakuulsat “Väikest öömuusikat” kuulates äratab tähelepanu esitajate teravmeelne faktuurikujundamine ja selle artistlik väljamängimise oskus. Kõik olulised liinid juhtmeloodiast alates ning n-ö meloodiliste kõrvalplaanidega lõpetades kõlavad reljeefselt ning juba unustadki, et see kõik kõlab poogenkeelpillide asemel hoopis näppekeelpillidel. Sest viiulite kandvaid legato’sid kompenseerib siin tegelikult mandoliini-kitarri plastiline fraseerimine.

Järgnev “Laudate dominum” Mozarti “Vespritest” paneb aga kuulama ettekandelise hingestatusega; pikka kantileeni asendavad siin küll mandoliini tremolod, ent nende kunstiline mõju on kuidagi habras ja kristalselt arabeskne. Jälle uus kuulamiskogemus! Mõnikord on ehk ka nii, et isegi teatud naiivsus (siinkirjutajal teadmata, kas tahtlik või mitte) võib loo seade sümpaatselt võluvaks teha. Jutt on Sonaadist KV 331, mille variatsiooniline vorm võimaldanuks ehk põnevamaidki karakteri-transformatsioone modelleerida. Ent esitust läbiv elegants on kindlasti väärtus omaette. Mis ei tähenda, et interpreedid poleks võinud endale lubada pisut fantaasiarikkamaidki agoogilisi vabadusi. Eriti näiteks sonaadi kuulsas lõpuosas Rondo. Alla turca.

Selles mõttes kõlab plaadil märksa huvitavamalt Sonaat KV 545, kuna mandoliinil ja kitarril saab siin kuulda nõudlikku muusikalist dialoogi: kaks pilli esinevad nüüd teineteist täiendavate muusikaliste partneritena, kumbki omas iseloomulikus tämbraalses nišis. Ja tundub, et niisugune rollijaotus vabastab interpreedid mingil määral ka tempoliste valikute mõttes. Vähemalt sonaadi finaal on kindlasti selle plaadi üks esituslikke kõrgpunkte.

Plaadil tehakse sissepõige ka Mozarti ooperiloomingusse. Cherubino kantsoon ooperist “Figaro pulm” kõlab tänu mandoliini pidevatele tremolotele isegi kuidagi slaavipäraselt (minule meenus millegipärast balalaika!). Ent hästi teravmeelne transkriptsioon on tehtud “Võluflöödi” kuulsast Öökuninganna aariast – need muusikasõbrad, kellel see sopranite hiilgenumber kõrvus heliseb, proovigu neid säravaid fiorituure kujutleda mandoliinil mängituna. Ja uskuge (parem kuulake), see on võimalik! Kuigi esimese ropsuga ei pruugi seda lugu ehk kohe äragi tunda, aga samas pole ka tegemist mingi hookuspookusega.

Selle plaadi puhul võib (ehk eelarvamuslikult häälestatud) kuulajal tekkida küsimus, et kas Mozarti muusika ikka vajab üha uusi ja uusi transkriptsioone. Ent ühe võimaliku vastusena tuleb juhtida tähelepanu tõsiasjale, et iga sajand ja muusikaline epohh on loonud Mozarti geeniusest oma, ajastust lähtuva pildi. Küllap on igal sajandil kõlanud n-ö oma Mozart. Ja samavõrd raske, kui on praegu täpselt ette kujutada seda autentset helipilti, kuidas kõlasid Mozarti teosed tema eluajal, on täna, XXI sajandil, ehk raske minna neis valikuis lõpuni nii autentsuse kui transkriptsioonide tähenduses. Nii et variandid pole mitte ainult võimalikud, vaid küllap ka teretulnud.

Ja seda enam, kuivõrd need on suutelised avama Wolfgang Amadeus Mozarti muusika uusi tahke, uusi muusikalisi horisonte ning (miks ka mitte) pakkuma provokatiivselt harjumatuid tõlgendusvõimalusi.

Tewesi ja Baggeri äsja ilmunud plaat “Mozart for mandolin and guitar” avardab seniseid kuulamispiire, pakub heade muusikute esituses ka võimaluse end sisse kuulda pisut erinevasse Mozartisse. Et milline on see “teistsugune Mozart” – ja kas ta üldse ongi nii teistsugune?