Maha paanika, see on kõigest kvadrofoonika

Puhtvisuaalse ruumikogemuse ja atmosfääri poolest oli kõik täiuse lähedal ning toetas muusikat.

KAUR GARŠNEK

Festivali „Üle heli“ ruumilise heli õhtu 24. X Tartu Uues teatris, kunstiline juht Aivar Tõnso.

Muusika- ja helikunstifestival „Üle heli“ tuli sel aastal, nagu palju muudki, veidi teisiti. Aivar Tõnso kureeritud žanriülene festival toimub 2015. aastast ning on välja kasvanud Tõnso teistest platvormidest, nagu „Hea uus heli“, „Kumu öö“, „Kõue heli“ ja „Müsteerium“, mille tegemised on väldanud juba paarkümmend aastat. Kuid praegune olukord on mõistagi kõikidele kontserdikorraldajatele uudne ja nõuab ka uudseid lahendusi. Algselt märtsikuus toimuma pidanud festival „Üle heli“ oli sunnitud oma programmi edasi lükkama, loobuma esialgu välisesinejatest ning hajutama riske justkui 2 + 2 reeglist inspireerituna. Nimelt toimus kolmepäevase festivali avaüritus 24. oktoobril Tartu Uues teatris, teine päev tuleb 21. jaanuaril ja kolmas 20. veebruaril – seda muidugi eeldusel, et vahepeal ei realiseeru mõni zombifilmi stsenaarium.

„Üle heli“ üks kandvaid põhimõtteid on muusika ja heli tavapärase vastuvõtu dekonstrueerimine ning helifenomenide suhestamine teiste loomevaldkondade ja psühhogeograafiliste tõlgenduskihtide, installatiivsuse, akustika ja tegevuskunsti põhimõtetega. Nii et kvadrofooniline heli sobis avaürituse kandvaks teemaks ootuspäraselt hästi. Ometi mõjub praeguse isolatsioonipoliitika ja sotsiaalse distantseerumise taustal märgilisena, et otsustati siiski loobuda „Üle heli“ avaürituse voogedastamisest ning pühendati see formaadile, millele ükski tavakasutaja oma sülearvuti ja stereosüsteemiga virtuaalselt niikuinii ligi ei pääseks. Ka mina kaldun pooldama seisukohta, et ürituste voogedastus võib küll täiendada, kuid ei saa asendada tavapärast kontserdiformaati, nagu ka filmikunst ei ole asendanud etenduskunste jne. Voogudes esinejad ei saa publikult vahetut tagasisidet, puudub jagatud aegruumist tulenev kohalolutunne ning paika sätitud helisüsteemi ja akustikaga arvestav täpne helirežii kaotab samuti mõtte, kui igaüks kuulab lõpptulemust oma suvalistest kõlaritest või kõrvaklappidest. Kohaspetsiifilise heliinstallatsiooni voogedastamine kõlaks aga juba täieliku jaburusena. Nii et minu meelest säilitas „Üle heli“ selle otsusega keeruliste aegade kiuste oma näo.

Samal ajal võib küsida, kas Tartu Uues teatris olid ikka loodud kvadrofoonilise heli jaoks ideaalsed tingimused. Puhtvisuaalse ruumikogemuse ja atmosfääri poolest oli kõik tõepoolest täiuse lähedal ning toetas muusikat sisuliselt. Teatrisaalis olid istmed paigutatud nelja seina, keset hämarat ja kergelt lavasuitsust ruumi seisis kõikvõimaliku elektroonilise kolaga suur laud, mis meenutas tundmatusse kihutava kosmoselaeva psühhedeelset juhtpaneeli. Rüperaalid, kontrollerid, juhtmepuntrad, plinkivate tulukestega analoogseadmed. Selline paigutus tekitas aga kuulamistingimused, kus ühegi kuulaja perspektiiv ei kattunud ühegi teise omaga ning vaid ruumi keskel seisev esineja sai nautida kvadroheli selle täies hiilguses. (Tavaliselt on ju vastupidi, s.t lava peal on, vähemalt suurema koosseisuga esinedes, funktsionaalne kompromissheli ning tasakaalustatud helipilt pannakse alles publiku jaoks eraldi kokku.) Ehk siis justkui Leibnizi monaadid, mis peegeldavad üht ja sedasama universumit, kuid igaüks oma spetsiifilisest nurgast, seejuures vaid jumalik monaad haarab tervikut. Kontseptuaalselt kõlab ju seegi päris kenasti, kuid tajukogemusena olen eelistanud neid kvadroheli üritusi – millest nii mõnigi on toimunud Aivar Tõnso eestvedamisel –, kus publik paikneb suhteliselt ruumi keskel või saab vabalt ringi liikuda. See aga ei tähenda, et praegune kogemus olnuks samaväärne kahe kanali kontserdiga, ning arusaadavalt on ka suhteliselt keeruline pakkida kinnises ruumis paiknev, praegusel juhul keskmiselt arvukas publikuhulk kokku täpselt samasse punkti, kus paikneb esineja.

Rääkides esinejate valikust, tuleb esmalt kiita kava vaheldusrikkust. Leidus abstraktsemat ja konkreetsemat, tonaalset ja tämbripõhist, tumedamat ja helgemat. Õhtut alustanud Taavi Suisalu etteaste oli vahest kõige minimalistlikum ja mõjus järgneva eelhäälestusena. Ühtejärgi tutvustati kuulajale mitmesuguseid mittehelikõrguslikke kihte, millest mõnel oli konkreetne osutuslik referents – näiteks helinäide sammudest ja mingisugune metallkausi häält meenutav heli. Nendele vastandusid kogu ruumi täitvad subbassid, abstraktsed krudinad, kohatine rütmiline pulseerimine muidu arütmiliste vältuste maailmas ja täpselt doseeritud vaikne kõrgsageduslik undamine, mis oma tõusva joonega hakkas siiski ka midagi meenutama – nimelt kosmoselaeva väljumist atmosfäärist. Alles hiljem sain teada, et selle kava „Etüüdid mustas“ alusmaterjalina oligi kasutatud satelliitide helisid. Eri kihid olid paigutatud läbimõeldult ning nendest moodustus selge alguse ja lõpuga arengukaar, üldmulje jäi aga nagu üksteisele järgnevatest piltidest.

Aivar Tõnso kava, õigemini rändinstallatsioon „Hargnevate helide stuudio“ esitati Timo Tootsi konstrueeritud algupärase retroulmeseadeldise peal. Ruumilise heli mikserit Linkispace on „Üle heli“ festivalil esitletud juba varem ning mina kuulsin seda esimest korda koroonaeelsel talvel rahvusraamatu­kogus, kus oli nimelt võimalik kvadrofoonilist heli kuulda helivälja keskel ja selle sees ringi liikudes – see pakkus väga huvitava kogemuse. Mainitud seadeldis meenutab oma puidust paneeliga veidi varioolat, ainult et klahvide asemel on juhtnupud ja -kangid, LED-lampidest numbrinäit ning rida hoidikuid disketi­laadsetele andmekandjatele, igaühel kujutis mõnest olematust paigast ja selle paiga väljamõeldud nimi. Sisuliselt on tegu sämplerisüsteemiga, mis võimaldab eri helikihte vahemällu laadida, luupima pannes esitada ja mööda kõlareid ringi liigutada.

Ma pole siiamaani täpselt aru saanud, mil moel see kaadervärk erineb funktsionaalselt tavalisest sämplerist või luuperist või isegi MIDI-kontrollerist, mis võiks ju sarnase kasutaja­liidese kaudu lülitada Ableton Live’i või mõnesse teise virtuaalsesse keskkonda laetud sämpleid. Kuid päris kindlalt on selle esitamist huvitavam jälgida kui tavapärast ekraanipõrnitsemist ning kindlasti inspireerib see ka teistsuguseid esituslikke ja loomingulisi otsuseid. Neid disketihoidikuid vaadeldes meenus mulle ka tõik, et Aivar Tõnso on kunagi õppinud raamatukogundust, nii et kujutluslike paikade kataloogimine ja sortimine tundub sellel taustal loogiline tegevus.

Aparaadist kuuldavale tulev live-teos oli veidi kompaktsema pikkusega kui rahvusraamatukogus kuuldu, kuid siiski täis kõikvõimalikke kujutlusrikkaid tämbreid. Kandva vundamendi ladusid jällegi müdisevad subbassid, nendele ilmusid kontrapunktiks ülikõrged helinad kusagil 10 kHz-le lähenevas piirkonnas, mis ei mõjunud aga ometi kriiskavalt ega kõrvu tapvalt. Nende spektraalsete otspunktide vahele paigutusid siis ülejäänud kihid, valdavalt atonaalsed undamised, krudinad ja sahinad, kuid osa mängis ka kusagil kummituslike meloodiate vahealal, kus kõrv hakkab vilksamisi tabama helistikulisi fookuspunkte. Moodustus pigem unenäoliselt sürrealistlik kui abstraktne heliriba. Puhttehniliselt on kvadroheli puhul mõistlik hoiduda bassisagedustega liialdamisest ja võimalikult eri viisil kaasata kõrgemaid sagedusi, sest just esimesed on kõige halvemini ja teised kõige paremini lokaliseeritavad. Seda seaduspära näis Aivar Tõnso esitus ka teadlikult arvestavat.

Järgmiseks esines Wondering O ehk Mihkel Tomberg, kes on viimasel ajal olnud väga aktiivne oma label’iga Heaven’s Trumpet, kes väljastab eksperimentaalse elektroonika albumeid nagu sooje saiu. „Üle helil“ esines ta oma kavaga „Apatheia“, mis Aivar Tõnso Klassikaraadiole antud intervjuu põhjal olevat üles ehitatud välisalvestistele, kuid minu kõrvale kõlas see nagu veel üks suur samm helistikuliste suhete suunas. Selge, valdavalt rõõmsakõlaline harmooniapilt ja rütmiline struktuur, hakkiva juhuslikkuse elemendiga meloodiad jaotatud nelja kanali vahel. Valdavalt sünteetilise tämbriga ülemhelirikastele kõladele ja kosmilisele kõlarist kõlarisse tilkumisele vastandusid mõtlik-nukrad gamelani kõlad, mängu tulid murtud rütmid ning etteaste lõppes võimsate bassiste sündihelidega, mis tõid silme ette filmi „Blade Runner 2049“. Wondering O puhul tekkis esimest korda tunne, et tämbrid on helikõrguste teenistuses, mitte vastupidi või kuidagi vahepealselt.

Koosseis SSSS (Sten Saarits ja Sven Sosnitski) oma etteastega „Kokkuvalgumine“ sulatas aga sisu ja vormi jälle kokku, alustades erinevalt filtreeritud mürakihistustega (valge, pruun, violetne jne), millest surusid end aeg-ajalt läbi üksikud kõrged helinad ja tugevad subbassid, mis muutusid oma valjuses vahepeal päris füüsiliseks. Mürasse mattunud, vaalahääli meenutavad huilged tegid teed hakitud müraimpulssidele ja glitch-rütmidele ning kõiki nelja kanalit läbistavatele delay-efektidele, et suubuda mikrotonaalselt voogavatesse drone-helidesse. Siis jäi jälle tume pulseerimine, üksik äraeksinud kolmkõla, laia spektriga müra ja industriaalselt kandiline rütmimotiiv. Etteaste oli kõlaesteetika poolest minimalistlik ja stiilipuhas, kuid samal ajal väga suure kõlajõuga ning mõjus võimsalt, väljapeetult ja terviklikult.

Festivaliõhtu lõppakord oli Argo Valsi ja Martin Rästa etteaste: Vals, nagu ikka, oli kitarri, luuperi, plokkide ja fonogrammiga, Rästa abistas kvadroheliga. Argo Valsi on minu meelest alati huvitav kuulata, helikõrgusliku läbikomponeerituse (nagu ka emotsionaalse laetuse) skaalal oli tema etteaste kindlasti tipus ning live-kitarr tekitas muidu puhtelektroonilisse programmi teretulnud nihke. Paraku jäi mulle mulje, et tema muusika võitis kvadrohelist kõige vähem just oma komplekssuse ja sinna juba sisse kirjutatud ümbritseva ruumilisuse tõttu. Jäi mulje, et neid komposiitkihte keerutati koos oma ruumiga lihtsalt ühest kanalist teise ja see isegi vähendas heli ruumilisust, hakkis ära elemendid, mis minu kujutluses oleksid pidanud püsima koos, ning raskendas paiguti häälte liikumise jälgimist. Ometi ei saa nüüd ka öelda, et muusika oleks kaduma läinud, ning kuna mitmed lood tulid mulle tuttavad ette, siis oli huvitav kuulda neid teises kontekstis ja vormis. Ütleme siis nii, et emotsioon jõudis kohale, kuid muusika nõudis teatavat taaskonstrueerimist.

Publik sai kontsertide vaheaegadel vaadata ka eksperimentaalseid helifilme. Külastajaid oli arvestataval hulgal, kuigi oleks võinud olla ka rohkem, ning õhtu oli igati sisukas ja kompaktne, kuigi võinuks olla ka pikem. Päris hea oli festivaliõhtult lahkuda tundega, et kõik oli läinud asja ette ning muljete settimise aega järgmise festivalipäevani on veel mitu kuud.