„Ma otsin Bachi!”

Lembit Orgse

Nii iseloomustab oma praegust eluperioodi noor Iraani päritolu pianist Ramin Bahrami. Iga Bachi-mängija seisab tänapäeval silmitsi paljude intrigeerivate küsimustega. Neist esimeste hulgas on nüüdsel võimalusterohkel ajal kindlasti: millisel pillil mängida? Homme algava XXI barokifestivali raames (vt festivalikava lk 23) üles astuv Bahrami on otsustanud klaveri kasuks. Tema soolokontserdid toimuvad täna kell 19 Pärnu kontserdimajas ja pühapäeval  kell 16 Tallinnas Mederi saalis. Ta osaleb ka festivali homsel avakontserdil „Kuldne Bach”, soleerides Klaverikontserdi d-moll ettekandel Tallinna Filharmoonikutega festivali kunstilise juhi Andres Mustoneni käe all. Bahrami on jõudmas maailma kontserdilavadel ja salvestuste turul tooniandvate legendaarsete Bachi-pianistide hulka, kuhu kindlasti kuuluvad Andras Schiff, Murray Perahia, Piotr Anderszewski ja Angela Hewitt (kaks viimast  on esinenud ka Tallinnas).

Pianisti CVst saame teada, et Schiffi kursustel on Bahrami ka osalenud. Eriliselt rõhutab noor pianist oma biograafias aga õpinguid Rosalyn Turecki juures. Tureckit võib nimetada möödunud sajandi keskpaigast alguse saanud nn ajalooliselt informeeritud, kuid klaveri „loomulikke” väljendusvõimalusi kasutava Bachi-mängustiili üheks suunanäitajaks. Turecki kuulsaima jüngri Glenn Gouldi Bachi-esitused tekitasid  rohkem kui poole sajandi eest muusikamaailmas „maavärina” ja on jätnud mängutraditsiooni kestva jälje. Küllap on neid mõjusid kuulda ka Ramin Bahrami mängus, mille kohta on ühes arvustuses lugeda, et see „meenutab, aga kunagi ei matki Glenn Gouldi või Rosalyn Turecki oma”. „Goldbergi variatsioonid”, mida kontsertidel kuuleme, on üks Bachi viimaseid klaviiriteoseid. Variatsioonid on nende väheste  hulgas, mille autor oma eluajal trükituna välja andis.

Küllap hindas ka Bach ise oma meistriteost kõrgelt, sest tagantjärele võib öelda, et trükikõlblikuks pidas meister oma suurearvulisest loomingust vaid üksikuid, kõige täiuslikumaid helitöid. „Goldbergi” võib julgelt nimetada variatsioonikunsti tippteoseks. Bach avab sõna otseses mõttes entsüklopeedilise põhjalikkusega kauni sarabandilaadse Aaria varieerimisvõimalusi. Üle tunni kestva teose vältel muundub Aaria kolmekümneks põnevaks palaks, mille hulgas on rikkalik valik Bachi ajal kasutuses olnud muusikavorme – tantsudest poplauludeni välja – ja mis on loodud kõige mitmekesisemaid ja keerukamaid tehnikaid kasutades. Ja nagu sellest kõigest veel vähe oleks, väidavad mitmed uurijad, et Bach on variatsioonidesse kätkenud hulganisti ka nn „arvude müstikat”. Näiteks arvud 2 ja 3 omavad paljutähenduslikku rolli teose nn arhitektuuri  kujunemisel ning mitmetest heli- ja numbrikombinatsioonidest võib välja lugeda helilooja signatuuri B-A-C-H. Ramin Bahrami on „Goldbergi variatsioonide” esitusega äratanud tähelepanu mitmetes maailma suurtes kontserdisaalides. Näiteks Londoni Wigmore Halli kontserdi kohta kirjutab kriitik, et „rohkearvuline ja tänulikult vaikne publik kuulas suure tähelepanuga” ja „teos kõlas elavalt, poeetiliselt ja aeg-ajalt  särava virtuoossusega …”.

Tõotab tulla põnev muusikaõhtu, sest Bachi-otsijal on leiuvõimalusi lõputult. 

P. S. Kui Bachi esitused festivalil „Klaver” on väga oodatud ja hinnatud (meenutame Anderszewskit ja Hewittit), siis tahaks loota, et Bahrami kontserdi järel kuuleme klaveril Bachi ka järgmistel barokifestivalidel.