Lohengrin-Superman ja Tituse tänapäevane valitsusaparaat

Wagneri „Lohengrin“ sobis ooperitelgi tingimustesse üllatavalt hästi ja tekitas idealistliku küsimuse, kas Saaremaa ooperifestivali üheks dominandiks ei võikski edaspidi saada Wagner.

KRISTEL PAPPEL

Wagneri „Lohengrin“ (Krefeld-Mönchengladbachi teater, dirigent Mihkel Kütson, lavastaja Robert Lehmeier, kunstnik Tom Musch) 18. VII ning Mascagni „Talupoja au“ ja Puccini „Gianni Schicchi“ (Krefeld-Mönchengladbachi teater, dirigent Mihkel Kütson, lavastaja François de Carpentries, kunstnik Siegfried E. Mayer) 19. VII Saaremaa ooperipäevadel Kuressaare lossihoovis. Mozarti „Tituse halastus“ (Permi ooper, musicAeterna koor ja orkester, dirigent Teodor Currenzis, lavastaja Peter Sellars, kunstnik Georgi Tsõpin) 24. VII Salzburgi festivalil.

Mis võiks ühendada peagi saja-aastast Salzburgi festivali tänavu kümnendat korda peetud Saaremaa ooperipidustustega – peale selle, et mõlema kavas on ooperid (Salzburgis ka sõnateater) ja kontserdid? Tõenäoliselt lummab ja tõmbab publikut suvel ligi festivaliks valitud paik ja üldine õhkkond. Salzburg elab festivalile, Kuressaares võiks seda veelgi rohkem tunda olla, kuigi seekord lisasid meeldivalt pidulikkust peatänavat ääristavad Saksamaa lipud, sest peaesineja oli Krefeld-Mönchenglad­bachi teater, mille peadirigent on Mihkel Kütson.

Saksa kultuuriruum Saaremaal

Krefeld-Mönchengladbachi teater esines järjestikku neljal päeval ja osales viiendal veel galakontserdil. Hämmastav oli teatri kõrge ja ühtlane tase ning eri stiilide valdamine: Wagneri „Lohengrin“, Mascagni „Talupoja au“, Puccini „Gianni Schicchi“, Orffi „Carmina burana“ (selles tegi kaasa ka Saaremaa Poistekoor, koormeistrid Tiina Oks ja Veikko Lehto), Verdi „Maskiball“. Tõeline maratonimees või teatrilõvi oli bariton Johannes Schwärsky, kes laulis kaalukaid rolle kõikidel päevadel (v.a „Carmina buranas“), aga samavõrd väärivad imetlust orkester ja koor ning ka teised solistid, dirigent Mihkel Kütsonist rääkimata. Varasemate festivalide vastukaja arvestades julgen väita, et tänavune oli kõige õnnestunum ja vastas nõudliku kuulaja ootustele, eelkõige tänu esinema kutsutud teatrile. (Festivali juhtkonnale soovitas Krefeld-Mönchengladbachi teatrit tollane Eesti kultuuriatašee Saksamaal Harry Liivrand.) Plusspoolele jääb ka festivali püüdlus tellida uus lavateos eesti heliloojalt.

Esimese lavastusena demonstreeris teater Wagneri „Lohengrini“, mis sobis ooperitelgi tingimustesse plagisevast katusest hoolimata üllatavalt hästi ja tekitas idealistliku küsimuse, kas Saaremaa ooperifestivali üheks dominandiks ei võikski edaspidi saada Wagner. Juba esimesed kaunikõlalised, õhulises piano’s akordid Alam-Reini Sümfoonikutelt panid kuulama ja näitasid, millist kvaliteeti on teatrilt oodata. Kütsonist on saanud küps dirigent, kes suudab oma kõlakujutlusi orkestri ja vokalistide vahendusel maksimaalselt teostada. Ta toob orkestripartiist välja peidetud detaile ja muudab need tähendusrikkaks, unustamata seejuures pikki arenguliine ja tervikut. Kõlaline tasakaal orkestri ja lava vahel oli väga hea, Kütson tunnetab ja toetab lauljat ning võib märgata, et vokaalpartiid on dirigendi ja laulja tihedas koostöös lahti mõtestatud ja viimistletud. Nii lauljate kui ka orkestri Wagneri-interpretatsioon oli üllatavalt varjundirikas ning kummutas taas eelarvamuse, et Wagnerit tuleb esitada ainult väga valjult ja karjudes – liiatigi on Wagneril paljud olulised fraasid kirjutatud hoopis piano’s. (Sellistes välitingimustes nagu Kuressaares aitas heale muljele kaasa ka Tanel Klesmenti asjatundlik helirežii). Lauljate ansambel oli võrdväärselt suure­pärane. Erilise psühholoogilise täpsuse ja intensiivsusega paistsid silma Ortrudi (Eva Maria Günschmann) ja Telra­mundi (Johannes Schwärsky) ning Elsa (Izabela Matula) ja Ortrudi stseenid. Peter Wedo Lohengrinina oli algul mõnevõrra ebalevam, ent veenis etenduse kulgedes järjest rohkem. Väga ilus oli viimases vaatuses Lohengrini Graali-jutustus, milles Lohengrin avaldab oma päritolu Graali rüütlina: see oli lauldud õrnalt ja intiimselt, nagu vestes Elsale muinasjuttu. Selline lavaline lahendus oli lavastaja Robert Lehmeieri üks poeetilisemaid leide.

Lohengrin ilmub Lehmeieri lavastuses Elsa kohtupidajate ette nagu imemees või Superman, kes püüab vägivalda ära hoida ja pigem imelise sisemise jõuga konflikte lahendada. Võib-olla selline Lohengrin ongi pigem idee, Elsa kujutlus headusest, mis lõpuks osutub jõuetuks. Kui Wagneril on tumedad hävituslikud jõud (Ortrud ja Telramund) sunnitud taganema valguse ees, siis Lehmeieril jääb võitjaks Ortrudi kurjus: Lohengrini poolt päästetuks arvatud noor hertsog Gottfried, troonijärglasest valitseja, osutub väikeseks vägivaldseks tapjaks. Lohengrinil ei jää muud üle, kui kaotajana vaikselt lahkuda …

Wagnerile pakkus kontrasti järgmise päeva Itaalia-õhtu, mille oli lavastanud François de Carpentries: neorealistliku filmi laadis tõlgendatud Mascagni „Talupoja au“ ja fellinilik „Gianni Schicchi“, mille tegevus oli toodud 1960ndatesse. „Talupoja au“ ängistavat atmosfääri kajastas tabavalt juba Siegfried E. Mayeri hallides-mustades toonides lavakujundus. Lavastaja idee järgi toimub tegevus tühjaks jäävas külas, kus suure osa elanikest, s.t koori, moodustavad vanurid. Sellisel taustal joonistus peategelaste vahel hargnev draama välja selgelt ja psühholoogiliselt mõjuvalt (Turridu – Michael Wade Lee, kes on Estoniaski laulnud, Lucia – Satik Tumjan, Alfio – Johannes Schwärsky, Lola – Agnes Thorsteins). Solistid paistsid silma veristliku stiili hea tunnetusega, seda enam tekitas rahulolematust Santuzza rolli laulnud Janet Bartolova ebapiisav häälevalitsemine.

Sama õhtu teises pooles särasid nii orkester kui ka ansambel „Gianni Schicchi“ vaimukuste tulevärgis. Laval ja orkestrihelides vooliti välja koomilisi, iroonilisi, sarkastilisi karaktereid, näidati inimlikke nõrkusi: mida kõike ei tehta, et saada endale surnud sugulase pärandus … Võrratus ja ülitäpselt esitatud ansamblisaginas tõusid esile Satik Tumjan ehtsa itaalia matrooni tädi Zitana ning armastajapaar Rinuccio (ilusa lüürilise tenoriga Daniel Pataky) ja Lauretta (võluv sopran Sophie Witte). Üle kõige kõrgus aga teravmeelne peakangelane Gianni Schicchi (Johannes Schwärsky).

Meenutuse Saaremaa ooperipäevadelt võikski mažoorses võtmes lõpetada, kui ei oleks kavalehte, mis oli allapoole festivali taset. Sealt võis lugeda selliseid pärleid nagu „Ülem-Bavaaria“ (ikka Ülem-Baieri ju!), kuningas Henrik (ikka Heinrich!) jne, jne. Publikut ei teavitatud, et Rinuccio rollis on asendaja ungarlane Daniel Pataky. Vale oli ka reklaam, et Krefeld-Mönchengladbachi teater on vanim mitmežanriteater Saksamaal. Saksa linnateatri tüüp on teatavasti alates XVIII sajandi lõpust mitmežanriline, nagu oli ka Tallinnas 1809. aastal rajatud linnateater ning olid edasi esimesed selle eeskujul loodud eesti teatrid. Küll on aga Krefeld-Mönchengladbachi teater vanim kahe linna finantseeritud teater, mis tõesti asutati juba 65 aastat tagasi.

Põgenikud ja hea valitseja Salzburgis

Saaremaa ooperifestival ei olnud veel lõppenud, kui Salzburgis avanes ühe kõige olulisema tänapäeva festivali eesriie. Ooperiesietenduste rida Salzburgi festivalil alustas Mozarti „Tituse halastus“, helilooja viimane ooper ja esitajatele enamasti suur küsimärk. Selles on pikad retsitatiivid, pealtnäha ajast ja arust süžee (Titus on suuremeelne Rooma türann, keda isiklikel põhjustel püütakse mõrvata). Teos nõuab isiksusega tenorit nimirolli, jõulist, aga hea koloratuurtehnikaga sopranit Vitellia osasse ja näitlejaandega vokaal­virtuoosi Sextuse rolli, mida võivad laulda nii kontratenorid kui ka metsosopranid. Sama vajalik on aga ka idee, miks seda teost tänapäeval üldse lavale tuua.

Varasemad lavastused, mida olen näinud, keskendusid Tituse kui diktaatori psühholoogiale. Siinsamas Salzburgis tõlgendas Austria tol hetkel kuulsaim lavastaja Martin Kušej Tituse Roomat kui diktatuuri, kus kõik kõiki pealt kuulavad ja üksteise vastu intrigeerivad. Sellest 2003. aasta lavastusest on erakordsena meelde jäänud kaks lauljat: Michael Schade Titusena ja Elīna Garanča Anniuse kõrvalrollis. Pärast Anniuse esimest aariat oli taas selge, et ei ole väikeseid rolle ja et uus täht on tõusnud, Garanča alustas sellega oma hiilgavat karjääri. Kogu tookordne esituskoosseis oli kõrgetasemeline (Dorothea Röschmann, Vesselina Katsarova, Barbara Bonney), unustamatu oli ka dirigent Nikolaus Harnoncourt, kelle musitseerimine haaras laia emotsionaalset skaalat.

Kui teistsugune on „Tituse halastus“ 2017. aastal! Titus on seekord hea valitseja, kes püüdleb eri inim­rühmade harmoonia poole. Tema ja kogu ta valitsus­aparaat ning lähikondlased (Vitellia, Annius, väejuht Publius) on musta­nahalised. Nad on oma linna võtnud vastu valged põgenikud, keda hoitakse eraldi põgenikelaagris. Kaks noort põgenikku, Servilia ja Sextuse, valib Titus oma lähikondlaste hulka. Isiklike intriigide tulemusena üritab Sextus Titust mõrvata ning (erinevalt Mozarti originaalist) sureb Titus oma haavadesse, enne seda andestab aga Sextusele ja toda tapatööle ässitanud Vitelliale ning rõhutab andestamise ja leppimise tähtsust ühiskonnas.

See on lavastaja Peter Sellarsi kontseptsioon. Mustanahaline valitseja tekitab tema puhul kohe küsimuse, kas ta vihjab siin tõesti Barack Obamale, sest mitmes lavastuses on ta valitsejarollide puhul selgelt ja irooniliselt osutanud USA varasematele presidentidele. Nüüd ei ole aga irooniat, vaid on mõistmine ja kaastunne valitseja vastu.

Lavastuse veidi konjunktuursena mõjuv peaküsimus on aga see, mida teha põgenikega. Miks liitub Sextus terroristidega, kuigi imetleb Titust ja on talle tänulik? Lõplikku vastust Sellars ei anna. Põhjuse võivad anda nii isiklikud suhted kui ka manipuleerimine ja ideoloogiline surve.

Üks erakordsemaid Tituse-tenoreid on olnud Michael Schade, kes oli lavastuse selgroog nii 2003. aastal Salzburgis kui ka veidi hiljem Viinis (Theater an der Wien), kujundades Titusest shakespeare’iliku ambivalentse türanni. Sellega ei saanud hakkama äsjase Salzburgi esietenduse nimiosatäitja Russell Thomas, kes tundis ennast Felsenreit­schule suurel laval ilmselgelt võõrkehana. Sellarsi idee järgi oligi Tituse rolli ja tema kaaskonda valitud mustanahalised lauljad, aga see ei taganud tingimata Salzburgi festivalil harjumuspärast kõrgeimat kvaliteeti. Lauljatest küündis 2003. aastal kuuldud tasemeni üksnes 31aastane prantslanna Marianne Crebassa, kes laulis Sextust ja pälvis publikult ka ainsana pärast aariaid aplausi. Lavastuse kõrghetk oligi Sextuse aaria „Parto, parto“, milles soleerib ka bassett­klarnet. Dirigent Teodor Currentzise Permis tegutseva orkestri musicAeterna oivaline klarnetisolist oli toodud lavale Sextuse duetipartneriks, nagu kujutades kahtleva Sextuse sisemisi heitlusi: kas korraldada Titusele atentaat või mitte? Siinjuures tuleb üldse rõhutada, et Sellarsi lavastus oli küpse meistri töö: tervikuna selgelt läbiviidud kontseptsioon, tegelaste psühholoogiliste nüansside väljatöötamine, pikkade da-capo-aariate dünaamiline lavaline lahendus, s.t režiijoonise pidev ja põhjendatud muutumine vastavalt tekstile ja alltekstile. Georgi Tsõpini lavakujundus oli ülimalt napp, ainult aeg-ajalt kerkisid lavapõrandalt abstraktsed valgusinstallatsioonid nagu Rooma linna ehitised.

Põgenike teema kaalukamaks esile­tõstmiseks olid Sellars ja Currentzis suurendanud koori rolli, lisades lõike Mozarti missast. Permi musicAeterna koor laulis täpsete karakterite ja suurte kontrastidega, veidi häiris tenorite vibraato ning kohati ka slaavi aktsent.

Nüüd jõudsimegi lõpuks 45aastase uue dirigeerimistähe Theodor Currentzise juurde, kes on suutnud saavutada Permi ooperiteatris autokraadi sõltumatuse ja mõjujõu. Milles seisneb tema erilisus? Tegelikult taotleb ta ooperis ju seda, mida ammune varajase muusika eestvõitlejate põlvkond ees­otsas Nikolaus Harnoncourtiga: sõnalisest tekstist lähtumine, muusikaliste kujundite ere väljajoonistamine, faktuuri detailide esiletoomine, ülitäpne artik­u­latsioon ja avar dünaamiline skaala. Tõenäoliselt on eriline just intensiivsus ja maksimalism, millega Currentzis muusikasse suhtub. Oma kompro­missitusega annab ta vahepeal juba rahulikumaks, akadeemilisemaks muutunud Mozarti-tõlgendusele uusi impulsse.

Esimeste Salzburgis esinejate seas oli ka Eesti Filharmoonia Kammerkoor, kes esitas edukalt Mozarti, Schuberti ja Bruckneri vaimulikke teoseid koos Mozarteumi orkestriga leedulanna Mirga Gražinytė-Tyla juhatusel. Augustis esietendub aga XX sajandi teise poole üks olulisemaid oopereid, Aribert Reimanni „Lear“, milles krahv Glosteri osa laulab Lauri Vasar.