Kuno Areng: „Virinat võiks vähem olla”

Kersti Inno, Kaie Tanner

FOTO: Tairo Lutter/Scanpix Kokkuvõtteid teha on inimlik. Kokkuvõtteid teha on vajalik Kuidas muidu saaksime teada (olgu iseenda tarbeks või teistele teadmiseks), kui kaugele oleme oma teel jõudnud. Ning hea on peatuda ja plaani pidada siis, kui üks aasta on läbi saamas ja teine pole veel õieti alanud. Siis loeme seni tehtud sammud kokku ning vaeme, kuhu järgmise 365 päevaga jõuda tahaksime. Sest ka reis ümber maakera algab ikka esimesest sammust. Ning nagu möödunud „Üheshingamise” aastal üheskoos lauldi: „Kõik asuvad teele, sest kõik peavad asuma teele ja kõik jõuavad mingil määral  pärale”. Eesti Rahvuskultuuri Fond on möödunud aasta ja aastate samme mõõtes tunnustanud tänuauhinnaga maestro Kuno Arengut, kellele mullune oli kümnes laulupidu üldjuhipuldis. Ülehomme, 24. jaanuaril loeb „Üheshingamise” aastal koorimaastikul tehtud sammud kokku Eesti Kooriühing. Estonia kontserdisaalis antakse üle koori- ja puhkpillimuusika aastapreemiad neile, kelle eeskujul paljud meist oma samme seada tahaksid. Kui kõik eilsed sammud loetud saavad, ei ole aega  hingetõmbeks – tuleb tõusta ja uuesti teele asuda. Ees on 2011. aasta XI noorte laulu- ja tantsupidu „Maa ja ilm”. Nüüd on lastel ja noortel ühes oma õpetajatega 365 päeva aega mõõta pikemaid ja lühemaid samme teekonnal järgmise aastani – et siis üheskoos luua maa ja ilm. Kaie Tanner       

 

* * *

Eesti Rahvuskultuuri Fond andis detsembris 2009 oma elutöö tänuauhinna Kuno Arengule (s 1929), kes on aastate pikku eesti muusikaelus osalenud eelkõige järjepideva koorijuhina. Samuti on ta olnud Eesti muusikaakadeemia viljakas pedagoog, kelle käe alt on võrsunud 62 eesti koorijuhti ja dirigenti, nende hulgas Anne Dorbek, Toomas Kapten, Elo Forsel (Üleoja), Laine Jänes, Indrek Vijard, Olari Elts, Lauri Sirp, Risto Joost, Peeter Perens jr, Triin Koch, Veronika Portsmuth. Ta töötas aastatel 1966–1990 RA Mi dirigendina, juhatas 1962–1993 Tallinna Kammerkoori ja 1961–2000 Vabariiklikku Koorijuhtide Segakoori, oli aastast 1989 Eesti Meestelaulu Seltsi Tallinna meeskoori dirigent ja aastast 1998 Teaduste Akadeemia meeskoori peadirigent. On olnud 1965. aastast saadik laulupidude üldjuht. Eesti koorikultuur ja selle eri aspektid on teema, millest maestroga vestelda. 

Milline on koorilaulu tähtsus Eestis läbi teie kogemuste prisma nähtuna?

Arvan, et kogu eesti rahvas peaks olema tänulik just kooriliikumisele, mis on suutnud teda rahvana koos hoida. Kui ma mõtlen nendele laulupidudele, millest olen võtnud osa 1947.  aastast peale – esimest korda Rakvere keskkooli koolipoisina – kuni tänase päevani, siis on need läbi teinud väga suure arengu, aga jäänud oma olemuselt ometi väga olulise eesmärgi teenistusse: rahva ühtehoidmine, tema enesehinnang ja lootus tulevikule. Lisaks taasiseseisvumise hakul toimunud öölaulupeod. Millise ühtsustundega mindi lauluväljakule, kuhu peaaegu kolmandik eesti rahvast oli kokku tulnud! Ma arvan, et kui neid laulupidusid  poleks olnud, siis me võib-olla ei räägiks täna siin eesti keelt.       

Kui Eesti oli vabaks lauldud, tundus vahepeal, et laulupeod on oma ülesande täitnud. Nüüd aga näib, et laulupeod on uuele elule ärganud. Milliseid uusi tendentse märkate ja millisena näete laulupeo perspektiivi?

Viimasel, 35. üldlaulupeol üllatas mind tohutu osalejate arv. See on uus märk – mina ei ole iialgi varem näinud nii palju rahvast lauluväljakul. Teisel päeval oli mul televisiooni esindajatega kokkulepe, et kohtume Gustav Ernesaksa skulptuuri juures, aga ma ei saanud sinna minna, sest ei pääsenud rahvast läbi. Laulupeo traditsioonis on viimastel aastakümnetel palju muutusi. Oluliseks pean, et lisaks amatöörkooridele ja -orkestritele oleme suutnud kaasata kõik meie professionaalsed koorid ja orkestrid, mis on andnud hoopis uue tahu sellele rahvapeole.

Kindlasti peaks jätkama suunda kunstilise taseme tõusu poole.  Kui olin 1994. aastal laulupeo kunstiline juht, sai uuendusena toodud esimese päeva kontsert õhtule, kus kasutasime küünalde efekti Sisaski „Eesti missas”, et luua kontrasti. See õigustas ennast. Vaidlen vastu neile kriitikutele, kes ütlevad, et laulupeo repertuaaris ei peaks olema tõsisemat muusikat. Ma ei ole päris kindel, et kõik viimase laulupeo esimesel kontserdil kõlanud teosed sobivad lauluväljakul esitamiseks, aga ideaalset kava ongi raske  koostada. Laulupidu toimub ju kahel päeval erineva kavaga ja inimesel on võimalik valida. Kui talle ei sobi esimese päeva kontsert, mis on pühendatud tõsisemale repertuaarile ja on professionaalsema kallakuga, siis on võimalik kuulata teise päeva rahvalikumat kontserti. Viimase laulupeo ettevalmistuse käigus langes kunstilise juhi Ants Sootsi aadressil väga palju kriitikanooli, miks on mõned laulud  nii rasked. Mina tänan Antsu, et ta jäi kindlaks oma kunstilistele taotlustele. Kuna osavõtjaid oli nii palju, et suur laululava polnud suuteline mahutama kõiki, pidid koorid läbima kontrolli sõela. Pean ütlema, et tulemus oli eriti teisel päeval, kui laval oli suur koor, fantastiliselt hea. Seda võis kuulata täiesti muusikat nautiva kõrvaga. Ei olnud ühtegi lugu, kus oleks lihtsalt „lati alt läbi joostud”. Arenguprotsess on olnud märgatav. Mul on hea meel, et noorte  hulgas on kasvanud huvi koorilaulu vastu. Ühendkoori kõlas oli tunda uut kvaliteeti. 

Millised on üldised tähelepanekud koorirepertuaari osas?

1960. aastatel, mil mina noore koorijuhina  alustasin, oli olukord parem. „Varssavi sügise” uutest tuultest mõjutatuna tekkis Eestis uus heliloojate põlvkond: Veljo Tormis, Arvo Pärt, Kuldar Sink, Ester Mägi, Tarmo Lepik, Anti Marguste jt. Samas tekkis ja hakkas neid toetama noorte koorijuhtide põlvkond eesotsas Arvo Ratassepaga, kes oma kooridega oli õla allapanijaks Tormisele. Ka meil Olev Ojaga RAM i juures tekkis Veljo Tormisega tihe kontakt – kandsime ette peaaegu kõik tema meeskooriteosed.  Olen õnnelik, et üks neist, „Pikse litaania” on minule kirjutatud. Meil oli väga hea kontakt ka teiste heliloojatega. Uut loomingut tuli päris palju. Kui me räägime meeskoori repertuaarist, siis RAM i portfellis on hästi palju teoseid nendest aegadest. Ka tänapäeval prevaleerivad ühislaulmistes enamasti 20–30 aastat tagasi loodud laulud ja eesti kooriklassika. Tippteoseid amatöörkooridele ei ole viimasel ajal kahjuks tulnud. Meil ei  puudu noorte andekate heliloojate põlvkond, kuid tundub, et nende ettevalmistamisel eiratakse kas kogemata või teadlikult koorimuusikat. Võib-olla peaks aktiviseerima tahet rohkem selles suunas mõelda.       

Laulupeol on siiski kõlanud ka uudisloomingut.

Arvan, et väga riskantne on tellida teost spetsiaalselt laulupeole. Laulupeole peaks pääsema ikkagi läbiproovitud lugu, mis on kunstiliselt tugev, mis haaraks kaasa selle inimese, kes tuleb pärast tööd kooriproovi. Laulupeo kava peab haarama nii lauljaid kui kuulajaid. Helivõimendus, mis laulupeol vajalik, on aastatega järjest paremaks läinud. Kahjuks kasutatakse viimasel ajal helivõimendust isegi kirikutes. Olen süvamuusika võimenduse vastane.     

Laulupidude kvaliteet on saavutatud tänu koorijuhtide ennastsalgavale tööle. Kuivõrd on koorijuhi professioon aja jooksul  muutunud? Kas noorel inimesel piisab motivatsiooni koorijuhtimisele pühenduda?

Kui rääkida endast, siis kõige tähtsam on ikkagi olnud tahe seda tööd teha. Olen tänulik, et minu õppejõud konservatooriumis oli Gustav Ernesaks, kellele rahvas on andnud austava nimetuse – laulutaat, ja et mul õnnestus haridust täiendada Leningradi konservatooriumi aspirantuuris. Seal õppimise ajast on pärit ka minu elu suurim muusikaelamus, kui kuulasin Karajani kontserti Viini Filharmoonikutega. Kontserdile oli võimatu pileteid saada, kuid minu õppejõud prof Kudrjavtseva organiseeris mulle seisupileti. Nägin Karajani näost näkku. Mind hämmastas, et tema käeline tehnika oli väga minimaalne, aga see, mis ma tema näost välja lugesin, ja tema kehakeel oli niivõrd fantastiline, et pärast kontserti käisin pool ööd mööda linna ja mõtlesin, kas ma ikka olen õigel teel. Hamletlik küsimus: olla või mitte olla? Hiljem  siiski leidsin, et see on minu tee. Kui pakuti RAM i dirigendi kohta, võtsin selle vastu. Tänapäeval tundub, et eriti noorte hulgas on väga suur soov laulda, aga puudu hakkab jääma koorijuhtidest – see pink ei olegi enam nii pikk. Meie muusikaakadeemial tuleks midagi tõsist ette võtta, et seda stiimulit kasvatada. Kuigi meil on rasked ajad, peaks ka koorijuhi töö olema tasustatud nõnda, et saaks normaalselt elada. Siin aitaks tihe koostöö koolidega.  Ka mujal maailmas on enamik koorijuhte muusikaõpetajad, teevad tööd noortega ja võimalusel ka täiskasvanute kooridega.     

25 aastat juhatasite RAMi. RAMil on olnud paremaid ja kehvemaid päevi, ka praegu  on koor seoses Eesti Filharmoonia loomisega muutuste ees.

Hirm RAM i pärast on kogu aeg olnud, aga praegune kultuuriminister Laine Jänes, minu kunagine õpilane, on kinnitanud, et RAM ei kao. Koor on viimasel ajal väga muutunud oma kõlakvaliteedilt ja on vägagi professionaalse koori nägu. Juba Ernesaksa ajal nimetati RAM i „inimoreliks”, kui Ameerikas ja Kanadas käisime, imetleti meid ja tituleeriti maailma parimaks  meeskooriks. Kindlasti ei tohiks reformimise käigus kaduda RAM i oma nägu ega katkeda eesti meeskooritraditsioon, kuna sellel on vägev ajalugu. Ma ei näe ühtki teist koori, kes saaks hakkama RAM ile loodud meeskoorirepertuaariga, eeskätt Veljo Tormise teostega. Muudatused vajavad väga professionaalset analüüsi ja detailide põhjalikku läbimõtlemist, et eesmärgid oleksid õigesti püstitatud. Usun, et siin on valikuvõimalusi, kuidas asju nii korraldada,  et keegi ei kannataks. Juttu on olnud kombinatsioonidest, kus RAM i kasutatakse loodavas oratooriumikooris. Oratooriumikoor iseenesest on väga hea idee, sest me elame juba 20 aastat ilma suure professionaalse segakoorita. Oratooriumide ettekandmise kõrval on tegelikult mitmeid muid ülesandeid, mida oleks vaja lahendada. Paljud teosed vajavad suurt koorikõla. Uuendamist vajaksid ka, suurele a cappella koorile  loodud kooriklassika salvestused, sest me ei saa ju igavesti kasutada vanu raadiokoori võtteid, mis vajaksid juba kas või tehniliselt uut kvaliteeti. Viimane põlvkond koorijuhte ei ole kuulnudki suure koori kõla, välja arvatud mõned segakoori Latvija esinemised sümfooniakontsertidel. Ideaalis oleks muidugi väga tore, kui meil oleks suur ja võimas oratooriumikoor. Lätlased on suutnud hoida kahte professionaalset koori: raadiokoori ja segakoori Latvija. Võimekuse tõttu on neil repertuaar olemas ja praeguses kultuurikontekstis tööd jätkub: Latvija on oodatud suurvorme esitama paljudesse Euroopa maadesse, kus enamikus suured profikoorid puuduvad. Meil tehti suur viga, kui raadiokoor laiali löödi. Niisugused läbimõtlemata otsused, mida kiiresti tehakse, võivad anda väga valusa tagasilöögi. Selles mõttes ei tohiks ka praegu kiirustada, vaid peab saavutama konsensuse,  et tulemusega oleksid rahul nii muusikud kui kuulajad.     

Meestelauluga olete olnud läbi elu tihedamalt seotud, sealhulgas 21 aastat tagasi loodud Eesti Meestelaulu Seltsi tegevuse kaudu. Milliseid väljakutseid on sellega  seondunud?

Eesti Meestelaulu Seltsi avaüritus oli 1988. aasta meeste laulupidu Kuressaares, kus toodi välja sinimustvalged lipud ja lauldi esmakordselt Eesti hümni. Selts on algatanud terve rea üldrahvalikke traditsioone, nagu aastast 1989 pidulik lipuheiskamine Toompeal 24. veebruaril, emadepäeva kontserditraditsiooni taastamine, Tartu rahu kontserdid iga aasta 2. veebruaril mitmel pool Eestis. Eriti kriipsutaksin alla  EMLS i põhikirja üht punkti, et põhieesmärk on õige eesti mehe kasvatamine. See hakkab juba poisipõlvest peale. Poistekoorid on ka EMLS i liikmed ja see on väikestele mehehakatistele suur tunnustus. Tegutseb üle-eestiline poistekoor Kalev, tekkinud on noorte meeskoorid. Suur töö on olnud konkursid, kokkutulekud, poiste laagrid. See töö on väga süstemaatiline ja eesmärgikindel. Praegu veab seda Arvi Karotamm – aktiivne mees, kes ka ise laulnud  poiste- ja tudengikooris. Praegu laulab ta koos oma kahe pojaga Eesti Teaduste Akadeemia meeskooris. Tänu EMLS i algatusele on lauluväljakul Gustav Ernesaksa monument (endise EMLS i esimehe Jaan Otsa idee). Viimase laulupeo eel avati samas helisev pink „Laulud nüüd lähevad”. Viimaste aastate suur saavutus on see, et EMLS i ettepanekul on vahetatud välja üks riiklik sümbol, Pika Hermanni tornis lipu langetamisel  kõlav meloodia. Taasiseseisvumise alguses oli sinna arusaamatul viisil sattunud saksa buršilaul. Tegime ettepaneku võtta signatuur Ernesaksa – Koidula laulust „Mu isamaa on minu arm”, mida on laulupidudel kuulatud püsti seistes ja pisarsilmil. Riigikogu kultuurikomisjon lükkas mitmel korral selle ettepaneku tagasi. Mind hämmastas see vastuseis. Meil oli soov, et „Mu isamaa …” võiks hakata kõlama Ernesaksa 100. sünnipäeval – ei läinud  läbi. Siis lootsime selle XX V üldlaulupeoks kõlama saada ja see õnnestus! Seda toetasid paljud kultuuritegelased, ülikoolide rektorid, kooridirigendid. Oli ka rahvaküsitlus, kus 87 protsenti seda pooldas. Mul on sellest väga suur heameel. Ja ometi on poliitilisi jõude, kes seda siiamaani eiravad. 

Mida soovite tänasele Eestile ja eesti inimesele?

Ma arvan, et rahvas on suures osas õnnelik, et meil on oma riik. Ei ole ühtegi riiki, kus kõik oleks ideaalses korras. Churchillgi ütles, et demokraatia ei ole hea asi, aga paremat ka ei  ole välja mõeldud. Ilmselt on see ka tänapäeval parim rahva soove arvestav variant, kui jätkuks missioonitundega poliitikuid. Inimestele soovitan: kuigi on raskusi, võiks virinat vähem olla, rohkem aga empaatiat ja kokkuhoidmist. Soovitan tulla jällegi kokku ühislaulmistele, et seda ühistunnet ja üksteisemõistmist oleks rohkem, et meil oleks oskust üksteist kuulata ja mitte arvata, et minu mõte on see kõige parem mõte. 

Küsinud ja kirja pannud Kersti Inno