Kriitikakunst – Probleem: millega täita artikkel?
Muusikakriitika ümber valitseb Euroopas juba oma kümmekond aastat mingi kummaline, vaevane olukord, mis on toredasti ära peidetud ilusate kulisside taha. Ma usun, et meie, heliloojad, oleme olnud kõige esimesed seda nägema, sest probleemide tõsidus hakkas peale sellest, et uue muusika kohta puudus inimestel arvamus.
Ühel tõeliselt heal kriitikul on oma tegevuseks vaja kolme alust: kogemust, haridust ja häälekandjat. Haridust, et üldse teada, millest kirjutada. Kogemust, et viia kokku eri nähtuste omavahelised seosed. Ja kohta, et üleüldse kusagil avaldada. Koos ajakirjanduse allakäiguga on tänapäevastel kriitikutel aga puudus kõigist kolmest.
Soomes ja Rootsis on muusikakriitika pealehtedes sama hästi kui surnud ja kriitikud võivad tegutseda vaid internetis. Suurväljaannetesse suudab end läbi suruda vaid ooper – ka see on omamoodi paradoks, sest statistika ja lugejauuringud ei näita, et muusikast huvitatud publik oleks huvitatud ainult ooperist, vastupidi. Saksamaal ja Inglismaal on kriitika suurtes lehtedes veel elujõuline, kuid samuti väljakukkumise äärel. Teistsugune on seis mõnedes idabloki riikides, näiteks Venemaal ja Poolas, kus kultuurileheküljed on veel oluline osa enamikust põhimeediast, küll mingis õlises toonis.
Kogemuse ja haridusega on kehvem lugu. Üldise haridustaseme augud hakkasid kõige esimesena avalduma selles, mida ja kuidas uuest muusikast kirjutati. Ei, minust ei tasu valesti aru saada, puudust ei olnud õigetest sõnadest, tabavatest omadussõnadest või muusikateaduslikest terminitest – ei, puudus oli ennekõike üldharidusest. Asju ei osatud enam omavahel kokku viia, sest polnud teadmisi, ja kriitikud vehklesid kätega õhus, püüdes meeleheitlikult tabada õiget nooti. Jäi mulje, et uue muusika kriitikud tantsisid köie peal.
Nüüdseks on see nähtus kandunud laiali. Ooperit arvustavad inimesed, kelle jutust on läbi näha, et nad ei tunne ooperitootmise tsüklit ega teatrite sisemaastikku. Interpretatsioonist kirjutavad inimesed, kellel puuduvad oma kogemused teiste interpreetidega või arusaam, miks nii või teisiti mängitakse. Koolkondadest, tehnikatest, anatoomiast rääkimata. Muusikaajaloost kirjutavad inimesed, kes ei oska näha – või ei tule selle peale –, et igal muusikalisel sündmusel on ajalooline kontekst, aga ainult muusikaajaloo tundmisest üksi ei piisa muusika mõistmiseks.
Kogemusest on aga raske rääkida, kui kultuuriajakirjandus on üle antud üldtoimetajatele, kes on esimesi aastaid tööl – see pilt on tavaline Skandinaavias ja Balti riikides – ja kes katsuvad kogemuse asendada agressiivsusega. Ka sellest on võimalik kaastundlikult aru saada, sest verisesse maailma sisenevatel noortel on ainukene võimalus kasutada ellujäämiseks ära ajakirjanduse nõrku külgi. Siinkohal seda, et läänemaine ajakirjandus on juba paar aastakümmet tasapisi kaldunud ebareaalsusesse, kus on kadunud tema enda alustalad. Arusaamine oma esialgsest rollist vahendada infot ja viia inimesed info juurde on asendunud sellega, et meedia jookseb hoopis inimeste järel ja katsub nende arusaamist tabada, et saada rohkem online-klikke.
Mõtte- ja ideevahetus peaks olema vaba, sujuv ja ohjeldamatu, nagu ühe elusa organismi juurde kuulub – ühte surijalikku ruumitäitmist on aga raske selleks pidada. Tegelikult vajavad nii loojad, interpreedid kui ka publik kriitikat väga, sest kõik, mida me teeme, peaks olema mingiski vahekorras meie ümber toimuvaga, meie arusaamiste, soovide ja salajaste tahtmistega. Selleks et end mõista, on diskussioon oluline, sest monoloogivormis kunst muutub nagu iga teinegi nähtus, näiteks ühiskond, ennastimetlevaks ja roidunuks.
Üks mainekas soome muusikakriitik pihtis mulle ükskord, et kõige hullem, mis temaga juhtuda võib, on taibata saalis toimunut „valesti“ ja jääda oma arvamusega kolleegide ees üksi lolliks. Selleks, et kõige hullemat ära hoida, on tekkinud terve hulk kompensatoorseid tehnikaid, alates fuajees arvamuste rehitsemisest, filosoofilisest flirdist ja udusest keelest kuni artikli uhkete nimedega ülekuhjamiseni. Nendest kõige hullem ja kõige laiemalt levinud on siiski varastamine. Esimene pilt, mis avaneb, kui jälgida mitmete riikide muusikaajakirjandust, on see, et näiteks mõne saksakeelse artikli (või vähemalt selle põhisisu) võib leida nädal hiljem Inglismaalt või vene artikli Soomest. Millegipärast on eelloetletu saanud täiesti legitiimseks ning eranditest on järjest sagedamini saanud reegel.
Selle kõige keskel ei tule, kordan veel kord, unustada, et kriitikat teevad siiski inimesed, kes väljendavad samu vaevusi, raskusi ja probleeme, mida nende ümber kobrutav ühiskondki. Aga on kahju jälgida, kuidas end ise tapab üks kunagi küllalt elujõuline kultuur, nimelt tahe mõelda ja reageerida, ja kuidas see asendub sooviga joosta inimeste sabas, püüda tabada nende arvamusi. Diskussioonist ei saa sel juhul juttugi olla. Ja niikaua, kui valitseb selline olukord nagu praegu, kui kogu muusikakriitika lasub mõne tosina Euroopa asjatundliku kriitiku õlgadel, on sellest raske midagi elusat loota. Aga meid, inimesi, võib edasi viia ainult üks elus asi.