Kontserdipeegel

Iren Lill, Tiiu Levald

Utrechti Orpheuse variatsioonid tuntud teemadel „Flöödi rõõmuaed”: ansambel Cantores Vagantes 5. XII Vanalinna muusikamajas. Ansambli Cantores Vagantes aastalõpukontsertide seeriasse lülitatud kava „Flöödi rõõmuaed” on soovijatel olnud võimalus kuulata paaril korral juba tänavu augustis, kuid väga hästi sobis see nautimiseks ka advendimeeleolus, õdusa kaminatule praksumise saatel. Terviklikult kujundatud mõnus muusikaõhtu tugines teostele Euroopa suurimast soolopuhkpillile loodud kogumikust „Der Fluyten Lust-hof”, mis kontserdile ka pealkirja andnud. Selles mahukas, ligi 150 pala sisaldavas noodiraamatus leidub ka vabasid kompositsioone nagu prelüüdid ja fantaasiad, aga põhilise osa moodustavad populaarsetele meloodiatele ja koraalidele loodud variatsioonid, mille autoriks on Hollandi „kuldsel ajastul” elanud pime muusik, Utrechti Orpheuseks nimetatud aadlisoost plokkflöödi- ja carillon’i-mängija (carillon on Madalmaades levinud muusikainstrument, kellamäng kirikutornides) Jakob van Eyck (u 1590–1657). Tegemist on muusikaga renessansi- ja barokiajastu piirimailt, ajast, mil barokk polnud Madalmaadel veel õieti kanda kinnitanud. Tutvustamaks kuulajaid ka teoste algmaterjaliga, eelnes kavas igale van Eycki loodud variatsiooniseeriale sama meloodia arendus mõne teise helilooja sulest. Selleks olid Cantores Vagantese tuumikliikmed Reet Sukk (plokkflöödid, renessanssflööt) ja Taavi-Mats Utt (plokkflöödid, rankett) seekord ansamblisse kaasanud Taniel Kirikali (laul ja plokkflööt) ja Robert Staagi (teorb ja barokk-kitarr). Tuttavad meloodiad nagu „Amarilli mia bella” (Giulio Caccini) või „Flow my tears” („Voolake mu pisarad ”; John Dowland) kõlasid kontserdil kõigepealt teorbi saatel laulduna ja seejärel van Eycki arendatud improvisatsiooniliste variatsioonide kujul erinevatel plokkflöötidel.

Taniel Kirikal on publikule tuttav põhiliselt ansamblite Vox Clamantis, Heinavanker ning Voces Musicales solisti ja ansamblistina. Sellel kontserdil oli võimalus tema häält kuulda eri teostes ühtmoodi kandvalt kõlamas nii baritoni kui kontratenori partiides. Vahel jäi pisut vajaka selgusest tekstide edasiandmisel. Robert Staagi continuo-saade teorbil oli läbimõeldud ja sisukas.

Suurem osa kontserdil kõlanud puhkpillidest (ühe erandiga) on Taavi-Mats Uti enda meisterdatud. Oli tore vaadata-kuulata, kuidas meister ise, veendunud ja kindla olemisega, oma pillidest tämbreid välja võlub. Väga eheda kajaefekti tekitas pala „Fantasia en Echo” mängimine kahes ruumis: Utt põhipartiiga kontserdisaalis, Reet Sukk kajana tagumisest ruumist vastamas. Kevadist hõngu pimedasse talveõhtusse tõi van Eycki „Engels Nachtegaeltje” („Inglise ööbikud”) kahel flöödil muusikute enda seades. Võib öelda, et Reet Sukk, kelle esitus võlub alati nii musikaalsuse kui ka erakordse professionaalsuse poolest, oli kontserdil kandvaks teljeks, alustades ja lõpetades kava soolopalaga ning särades kirkaimalt ka teistes lugudes. Eriti eredalt jäi meelde van Eycki „Comagain” („Tule taas”).

See väärikas kummardus Utrechti Orpheusele on ilus ja terviklik kontserdikava, mida võiks mängida veelgi ja mille võiks kindlasti samal kujul ka salvestada.

Iren Lill

Norida oleks patt

„Kuldne klassika”: Aile Asszonyi ja Tallinna Kammerorkester, dirigent Eri Klas 27. XI Estonia kontserdisaalis.

Advendiaeg on ikka olnud täis hingekosutavat muusikat, ent eriliseks teeb iga kontserdi selles sisalduv. Olin elevil, nähes seekordse koosluse kavas Ludwig van Beethoveni kontsertaariat „Ah! Perfido!” op. 65 kõrvuti Wolfgang Amadeus Mozarti teostega.

Aile Asszonyi on intervjuus Klassikaraadiole märkinud tõsiasja, et tema aktiivse kontserdikülastaja perioodil pole see aaria meie lavadel kõlanud. Ju vist nii on. Minu tunduvalt pikemas kuulajaajas on vaid üks ammune mälestus: Jenny Anvelti ja Tekla Koha (pianist, Estonia lauljate pikaajaline repetiitor) kirgas ja kõiki oma kontrastide ja vokaalse kõlajõuga jahmatanud ettekanne Tallinnas toimunud I vokalistide konkursil. Ka Eri Klas tunnistas Klassikaraadiole, et on seda aariat vaid korra juhatanud – Soomes, solistiks Karita Mattila. Vokalistide hulgas on seda aariat peetud Wagneri lauljate pärusmaaks, üks eredamaid näiteid selle tõestuseks on salvestus 1937. aastast Philadelphia Orkestri (dirigent Eugene Ormandy) ja erakordse norra soprani Kirsten Flagstadi (1895–1962) esituses.

Sellel kontserdil oli minu silmis kolm peategelast ja mulle tundus, et ma polnud erand.

Tallinna Kammerorkestri kõlakultuur ja fraseerimise paindlikkus olid lummavad, kaasakiskuvad, seda eriti Mozarti 40. sümfoonia ettekandel. Nauditav oli nii orkestri iga pilli kõla kui ka terviku kooslus – on saavutatud imeline tämbraalne sulandumine ja uskumatult graatsiline lennukus strihhides. Mozarti Adagio ja fuuga c-moll KV 546 esialgu kahele klaverile loodud Fuuga seadis autor kaks aastat pärast „Don Giovanni” loomist (1788) keelpillikvartetile või orkestrile ning lisas sissejuhatava Adagio. See tõik seletab teose esitajaile paljutki, nt seda, et fuuga teema esitlemine on antud kontrabassi kätte – selles sügavusest esile tulevas teemas on samasuguseid saatuse aimdusi, nagu kätkeb endas „Don Giovannis” Komtuuri ilmumise teema.

Eri Klas tõestas sellel õhtul taas, mida on väärt intellekt, südamest tulev muusikaline tarkus ja äärmiselt suur empaatia suhtumises nii orkestrisse kui lauljasse. On suur õnn, et Klassikaraadio salvestab kontserte, mida on võimalik interneti vahendusel taaskuulata. Seekord tegin seda erilise huvi ja hasardiga, sest tahtsin koos noodiga kuulates kontrollida, kui palju võib usaldada visuaalset lisakoefitsienti, istudes saalis, ja mis kõlab selle faktorita, tegelikult. Ja tulemus hämmastas: kõik saalis kuulates meeltesse jäänud väikesed ebakõlad hajusid suurelt jaolt olematusse.

See jutt puudutab enim Aile Asszonyi fenomeni. Kontserdi avaloo juurde tagasi tulles pean tunnistama, et mulje oli täiusele väga lähedal! Üks on selge: temasugust rikka fantaasia ja muusikalist mängulusti nautivat kunstnikku ei ole kerge orkestril saata, peab olema valmis tema sisemuse dikteeritud meeleolumuutusteks! Beethoveni kontsertaarias kõlas Asszonyi see kvaliteet, mida kuulis publik Puccini „Manon Lescaut’” 1. detsembri etendusel: kirglik, sugestiivne, äärmise pieteediga on täidetud kõik autori dünaamika- ja karakterisoovid, nauditav samas veregrupis olek dirigendiga!

Mozarti motett „Exsultate, jubilate” KV 165 on olnud sage külaline ka meie lavadel ja siin on valitsevaks saanud üks tõlgitsuslik suund. Kuna teos nõuab ehtsat mozartlikku kergust ja elegantsi koloratuurides – selle on ju loonud 16aastane nooruk, keda vaimustas virtuositeet kõiges –, siis laulavad motetti sageli lüürilised koloratuursopranid. Kuid on unustatud üks pisiasi: Mozart kirjutas teose kastraat Venanzio Rauzzinile (1745–1810), seega häälele, milles metsosopranliku häälekäsitsuse n-ö liha ja verd. Arvesse võttes tõsiasja, et Asszonyi on praegu pika perioodi pühendanud Puccinile, väärib imetlust, kuidas ta suutis ümber häälestuda Mozarti stiilile. Eks koloratuursed jooksud saaksid olla veelgi täpsemad ja hääle fookus veidi kontsentreeritum, kuid, kuulanud teistkordselt interneti vahendusel, veendusin taas, et selle laulja energeetiline laeng on niivõrd intensiivne ja muusikalise fraasi mõtestatus alati maksimaalne, et norida oleks patt. Ja nagu ta eelnimetatud intervjuus ise tunnistas, oli Mozart tema häälele praegu just puhastav, liigsest ballastist vabastav abimees. Võime ainult rahuldust tunda, et meie keskelt on kasvanud selline kunstnik. Tahaks loota, et talle avanevad ka maailmalavad – tema koht on heade hulgas kogu maailmas.

Tiiu Levald