Kommentaar: Itaalia instrumentaalstiili üksikkäijad

AGE VEEROOS, helilooja

Itaalia muusikute, helilooja Daniele Bravi ja klarnetisti Roberta Gottardi meistrikursus 25. ja 26. IX EMTA sügisfestivali raames.

Mõlemal päeval sai osaleda puu­puhk­pillide (peamiselt klarneti) mänguvõtete kolmetunnises seminaris ja Daniele Bravi või Roberta Gottardi individuaaltunnis. Seminarid olid üles ehitatud süsteemselt, tuginedes klarneti ehitusele ja eripärale. Teooria pärines heliloojalt, kes on koos mängijaga klarneti alates sõrmestusest kuni ülemhelideni lahti mõtestanud. Seda kõike demonstreeris mängija vahetult ja üksikasjalikult, lisades nüansse oma kogemuste põhjal.

Peamiselt ajendas mind toimunust kirjutama tõsiasi, et kursusi kuulas väga vähe inimesi. Esimesel päeval moodustasid osalejate ringi peale minu kaks islandi heliloojat, üks Itaaliast pärit laulja ja tšellist, samuti Lääne-Euroopast. Vilksamisi ka paar eesti kompositsioonitudengit, teisel päeval oli neid juba kolm, lisaks ka üks klarnetist. Tänu nendele vähestele osalejatele tekkis kursusel siiski hea õhustik ja teise päeva hommik kujunes lausa õpitoaks. Üliõpilased võisid näidata üleöö kirja pandud visandeid ja saada oma ideedele vahetut tagasisidet.

Valisin meistrikursuse oma doktoriõppe kavasse pikema kõhkluseta kahel põhjusel. Esiteks on minu põlvkonna helilooja Daniele Bravi mulle varasemast tuttav: kohtusime kompositsioonikursustel Itaalias, Kreekas ja Prantsusmaal. Ta on välja kujundanud oma helikeele, mis toetub põhjalikule instrumenditundmisele ega jäta midagi juhuse hooleks ka noodikirjas. Helikeel on väga uudne, selles võib tajuda itaalia viimase aastakümne muusika traditsiooni, samuti Salvatore Sciarrino või õpetaja Ivan Fedele mõjutust. Bravi on meistrikursusi andnud mitmete interpreetidega, teiste hulgas flöödimängija Mario Caroliga, kes omakorda on olnud Sciarrino „ihuflötist” tsükli „L’Opera per lauto” kirjutamise ajal, selle esmaesitanud ja salvestanud. Roberta Gottardi on suurte kogemustega nüüdismuusika interpreet, ansamblite Algoritmo ja Prometeo liige ning teinud koostööd näiteks Stockhauseni, Kageli ja Sciarrinoga.

Teiseks tundub mulle selline kursus – helilooja ja interpreet käsikäes – väga kasulik. Heliloojana huvitab mind konkreetse pilli ehitus ja sellest tulenevad iseärasused: mänguvõtted, kõlaomadused või hoopis heli liikumine ruumis. Kui palju me ikka mõtleme kas või sellele, millised helikõrgused moodustavad klarnetil põhihelidelt ülemhelirea? Teame, et ülemhelid kõlavad üle ühe ehk siis esimene ülemheli on reaalselt järgmine (mitte oktaav, vaid oktaav + kvint kõrgem). Kuid klarneti helispektris on juba kolmas ülemheli umbes veerandtooni jagu madalam ning mida ülespoole, seda ebatäpsemad need kõrgused on! Sonogrammanalüüs näitab üllatusena, et kõik vahepealsed ülemhelid on ikka olemas, kuid moodustavad helispektris vaid väga nõrga tugevusega osahelide hulga. Mida võiks selle teadmisega peale hakata? Lasta näiteks flöödil ja klarnetil mängida ühistel ülemhelidel? Mis kasu võiks olla teadmisest, et klarneti sõrmestuse eripära tõttu on teatud kõrguses üks käsi täiesti vaba? Samal ajal kui vasaku käe sõrmed katavad avasid, saab parema käega teha klappidel kas või tremolot.

Huvitav kõrvalepõige oli erinevate pillide heli levimise kohta ruumis. Klarneti heli suundub otsejoones alla ja peegeldub sealt üles, bassklarneti heli ümbritseb mängijat enam-vähem ühtlaselt. Kursuse tipphetki oli Bravi bassklarneti teose „Aris” ettekanne. Kõik said jälgida nooti, esitada küsimusi ja lasta teatud kohti uuesti mängida. Palju õpetlikku materjali ja inspireeriv õhkkond pealegi! Tagantjärele võiksin isegi kahjurõõmsalt kinnitada, et sellisel kujul klarneti mängutehniliste võimaluste tutvustamist pole Eestis tehtud. Samal ajal tahaksin väga, et selliseid kursusi tuleks veel – ja ikka vormis helilooja + interpreet! Tahaksin flööti, oboed, fagotti …

Lisaväärtusena sain kursusel osa nähtusest itaalia instrumentaalmuusika (nimetus viitab XVII sajandi instrumentaalstiilile) viimasel paarikümnel aastal. See ei ole Berio või Nono. Kuigi nende muusika on meile oluline ja võime sellele paljuski toetuda, pole enam tegu kõige uuema muusikaga. Ja mistarvis peaksimegi viima mingi stiili või ajajärgu ühe nime(taja) alla? Nüüdismuusikat kirjutatakse või on kirjutatud hiljuti ja selle põhjal saab teha juba mingisuguseid üldistusi käekirja või käibel tehnikate osas. Daniele Bravi muusika on tänapäevase käekirja jõuline väljendus. Seda toetab Roberta Gottardi kogemus nüüdisaegses mängutehnikas, aga mitte ainult – see on lisanud tema kogemusse ka uut! Samamoodi nagu kunagi Kagel või Stockhausen, lisavad praegused heliloojad interpreetidele väljakutseid ja sunnivad neid oma pilli võimalusi uuesti mõtestama.

Millistel kahetsusväärsetel põhjustel iganes ei tulnud kohale rohkem kompositsiooni- või puhkpilliüliõpilasi, õppejõude, heliloojaid või interpreete – selliste kursuste tähtsust ei peaks alahindama. Vähe on inimesi, kes üldse sellise tandemina töötavad ja tahavad oma teadmisi teistega jagada. Mõistagi tajusid muusikud sihtgrupi puuduliku osaluse pärast ka ise pisut oma teema ülearusust ja ressursside raiskamist, vähemalt esimesel päeval. Kindel on see, et nendelt kahelt itaallaselt olnuks palju õppida – nad on tollesama itaalia XVII sajandi instrumentaalstiili jätkajad ja viljelejad. Sciarrino vist ei võtaks ette seda käiku siia kaugele põhja, aga nooremad tulevad ja toovad uuemaidki tuuli … Nad ei ole küll nii suured nimed, aga kelleks me end peame, et meil on ainult suurtelt midagi õppida? Mida suuremaks me ennast mõtleme, seda väiksemaks võime hoopis jääda – ütlus, mis meenub praegu kümnenditaguselt Sciarrino meistrikursuselt Roomas.