Klassikalise muusika inversioon

Vardo Rumessen

Tubina ühingu esimees Vardo Rumessen (1942–2015) Eduard Tubina kuju juures  5. märtsil 2013 Tartus.

Tubina ühingu esimees Vardo Rumessen (1942–2015) Eduard Tubina kuju juures 5. märtsil 2013 Tartus.

Margus Ansu / PM / Scanpix Baltics

Käesolev aasta kannab muusika-aasta nime ning sellega seoses oleks ajakohane arutada meie muusikaelu probleemide üle, mis vajaksid senisest suuremat riigi tähelepanu.

Mida kujutab endast muusika? Kas see on eelkõige meelelahutus ja ajaviide või kannab see endas laiemat eesmärki kui pelgalt auditooriumi lõbustamine? Riigi „Kultuuripoliitika põhialustes aastani 2020“ on öeldud, et „riik peab oluliseks eesti heliloojate ja interpreetide väärtusliku pärandi kogumist, dokumenteerimist, kirjastamist ja tutvustamist“. Ometigi on meie rahvusliku muusika­pärandi esitamine ja tutvustamine Eestis järjest enam raskendatud ja asendunud väheväärtusliku meelelahutusega.

Helilooja Eduard Tubin ütles kunagi, et „ilma usuta oma kultuuri jõusse kaob ja hävib igasugune rahvas, olgu ta võõral või omal maal“. Kultuur ei saa olla meelelahutus ja vastupidi. Kultuur, eriti rahvuslik kõrgkultuur, peaks väljendama rahva kõrgemaid vaimseid püüdlusi. See võiks aidata meil kõigist hädadest üle saada ja õigustada meie olemasolu muutuvas Euroopas. See looks vaimse pagasi ja annaks rahvale vajaliku eneseväärikuse ja elujõu.

Kahjuks on aga klassikaline muusika ning eesti rahvuslik kultuuripärand kõrvale tõrjutud nii raadios, televisioonis kui ka kirjutavas meedias. Meie tippkultuuri kajastamine väljaannetes on muutunud marginaalseks ning piirdub sageli meelelahutuskülgede veergudega.

Riik kulutab raha pealiskaudsetele ettevõtmistele, mille eesmärk on teenida kasumit. On arusaamatu, miks toetab kultuurkapital sellise tegevuse elluviimist olukorras, kus riigi rahalised vahendid on esmajärguliste rahvuskultuuriliste vajaduste jaoks väga piiratud. Selle asemel oleks hädavajalik pöörata palju suuremat tähelepanu muusikute professionaalsele tasemele ja nende kunstilistele saavutustele. Tõelist kultuuri, eriti tippkultuuri ei saa arendada liberaalse turumajanduse reeglite järgi, mille tõttu see on pälvinud nii poliitikute, valitsusametnike kui ka avalikkuse üha väiksemat tähelepanu.

Tõeline muusika on eelkõige kunst, mille on loonud aegade jooksul maailma suurimad muusikageeniused. Sellega tegelemine eeldab suurt meisterlikkust, milleks tuleb aastakümneid väga palju tööd teha ja vaeva näha. Professionaalsed interpreedid peavad alustama muusikaõpinguid juba lapsepõlves. Nende töö eest makstav honorar on sellele vaatamata äärmiselt väike ega küüni pahatihti isegi lihttöölise palgatasemeni.

Kui kirjandusklassika tundmise vajadusest räägitakse, siis muusikaklassikale ei pöörata peaaegu mingit tähelepanu. Eesti muusika väljapaistvamate heliloojate teoste esitamine ja trükkimine on muutunud peaaegu võimatuks.

Kuigi meil on juba üle saja aasta vana muusikakultuur, pole meil siiani ilmunud mingit ülevaatlikku muusikaajalugu. Kõik katsed sellega tööd alustada on jäänud tagajärjetuks. Seetõttu oleks äärmiselt oluline muuta Eesti teatri- ja muusikamuuseum muusikateaduslikuks uurimisasutuseks. See looks eeldused eesti heliloojate loomingu uurimiseks ja propageerimiseks ning muusikaajalooliste ülevaadete ning bibliograafiate koostamiseks.

Vaatamata sellele, et oleme laiemalt tuntud kui koorialaulu maa, pole meil professionaalset suurt segakoori. Meie koorikultuur on teinud läbi suure tagasilanguse. RAMi koosseisu on vähendatud peaaegu poole võrra ja oma kõlaomadustelt pole see enam kaugeltki võrreldav Ernesaksa-aegse kooriga. Kuna koorid on kahanenud väikeseks, pole eesti klassikalise koorimuusika parimaid teoseid kontsertidel kuulda, sest nende esitamine nõuab suurt koorikoosseisu.

Lisaks puudub Tallinnas tänapäeva nõuetele vastav kammersaal, mis looks normaalsed võimalused eesti interpreetide tegevuseks. Samuti on siiani ehitamata ooperiteater, mille vajalikkusest on räägitud juba aastakümneid. Selle asemel vaidlevad poliitikud ja riigiametnikud teatri asukoha üle ega arvesta muusikute arvamustega, mille kohaselt peaks uus ooperisaal asuma praeguse Estonia ooperimaja läheduses.

Paljude aastate vältel on räägitud Tallinna muusikakeskkooli uue hoone ehitamisest kesklinna EMTA lähikonda. See jäi haridusministeeriumi ja Eesti muusikanõukogu passiivsuse tõttu ehitamata. Kõik see on paljude aastate vältel negatiivselt mõjutanud noorte muusikaõppurite olukorda.

Seniste riiklike kunstikollektiivide (Eesti Kontsert, ERSO, EFK) muutmine sihtasutuseks on seadnud veelgi suurema küsimärgi alla nende kunstilise käekäigu ja repertuaarivaliku põhimõtted. Kontserdikavade koostamisel ei arvestata kunstilisi ja rahvuskultuurilisi eesmärke, vaid eelkõige laia kuulajaskonna muusikalist maitset ja majanduslikku kasumit. Noored inimesed ei tunne meie suurheliloojate loomingut ega interpreetide saavutusi. Nii peame kurbusega nentima, et meil käib juba mõnda aega klassikalise muusikakultuuri teadlik ja sihikindel hävitamine ning selle asendamine hetkepopulaarsust püüdva loominguga. See mõjub muusika-aasta tegelike eesmärkide inversioonina. Nii on kogu meie muusikaelu otsekui pea peale pööratud: kõik see, mis on oluline ja väärtuslik, on lükatud kõrvale ning kõik tühine ja väheväärtuslik tõstetud esiplaanile. See aga hävitab rahva tõsisema ellusuhtumise, vaimsed pürgimused, identiteedi ja tema elujõu.

Mulle teeb ka palju muret see, et meie poliitikutel ja valitsusel puudub pealisülesanne, mille nimel tegutseda. Neil pole vastust küsimusele, mis on Eesti riigi ja rahvuse olemasolu peamine eesmärk. Tegutsetakse majanduskasvu saavutamiseks majandusliku heaolu nimel. Kas see on omaette eesmärk või on see ainult vahend millegi tähtsama ja olulise saavutamiseks? Materiaalsete hüvede saavutamine eeldab ka nende sisulist väärtustamist. Kuna seda pole piisavalt tehtud, siis on peamisteks eesmärkideks kujunenud võim ja raha. Meie haridussüsteem on puudulik ega pööra piisavalt tähelepanu vaimsete eesmärkide saavutamisele. See huvitab inimesi üha vähem ega tähenda enam kellelegi suurt miskit. Kui ühiskond kaitseb väärastunud väärtushinnanguid oma mugava olemasolu kaitseks demokraatia ja kultuurilise mitmekesisuse sildi all, siis hävitab see usu rahvuskultuuri elujõusse ja viib paratamatult rahvuse hääbumiseni.

Eesti muusikaelul puudub vaimne juht, kellel oleks selge ja kindel nägemus professionaalsete muusikute vajadusest ja klassikalise muusika osatähtsusest ühiskonnas ning kes oleks suuteline pälvima laiema usalduse, et tagada eesti rahvuskultuuri jätkusuutlikkus ja eesti rahva püsimajäämine.

Südamevaluga

Vardo Rumessen

Juuli 2015

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht