Kitarrimaagia mängurõõm ja maailmavalu

„Kitarrimaagia“ kava mõjus kui René Eespere muusikaline päevaraamat läbi aastakümnete, nn muusikalise maailmavalu kõrval on Eespere käekirjale sama omane ka mänglevus.

IGOR GARŠNEK

René Eespere autorikontsert „Kitarrimaagia“ 3. VIII teaduste akadeemia saalis. Heli Ernits (inglissarv), Arete Kerge (sopran), Katariina Maria Kits (viiul), Vahur Kubja (kitarr), Kirill Ogorodnikov (kitarr), Pipilota Neostus (flööt) ja Valle-Rasmus Roots (tšello).

René Eespere hiljutine autorikontsert „Kitarrimaagia“ näitas kujukalt, et publiku­rohket autoriõhtut on võimalik korraldada ka ilma juubelipidustuste või aunimetuse pälvimiseta. Seitsme noore interpreedi siiras mängurõõm kõnealusel kontserdil oligi ehk selleks esituslikuks aumärgiks, mis lisas Eespere kammerteoste ettekandele lisaväärtuse ning ka siin-ja-praegu-tunde. Nagu pidu sinus eneses, kuid ilma ametliku paatoseta.

Iga autorikontsert on tahes-tahtmata omamoodi tagasivaade helilooja senisele loometeele ning sel muusikaõhtul oli teejuhiks René Eespere ise, kes iga esitatava helitöö eel rääkis publikule oma muhedal humoorikal kombel selle saamisloost ja oopuse isiklikest tagamaadest.

Siinkohal tasub vaadata ka koondpilti ning tsiteerida kavabukletist loetud Evi Arujärve üldistust René Eespere loomingulise käekirja kohta: „Sageli jäävad tema teostest kõlama eksistentsiaalsed teemad – Eespere muusika mõtiskleb olemise saladuse ja elu põhiväärtuste üle.“ Seda kindlasti just nendes helitöödes (ka kontserdil kõlanutes), mille ühiseks emotsionaalseks märksõnaks võiks olla maailmavalu. Kas rohkem või vähem filosoofilises võtmes.

Kuigi muusikaõhtu oli nimetatud „Kitarrimaagiaks“, rääkis René Eespere kuulajatele, et ta ise ei oskavatki kitarri mängida. Sellegipoolest tunnistas René, et kammerlikke miniatuure on ta kõige rohkem kirjutanud just kitarriga koosseisudele.

Omal ajal aitasid sellisele valikule kaasa niisugused klassikalist stiili valdavad kitarristid nagu Heiki Mätlik ja Tiit Peterson, kes hakkasid temalt ka lugusid tellima. Hiljem aga juba mitmed Euroopa ja Lõuna-Ameerika kitarristid, kellega kunstiline koostöö samuti klappis. Ometi selles, et Eespere ise kitarri ei mängi ja on sellest hoolimata oodatud kitarrimuusika autor – ega siin erilist vastuolu olegi. Sest ega näiteks orkestrimuusika kirjutamiseks ei pea ju ka ise dirigent olema või koorilaulude komponeerimiseks koorijuht.

Nüüd siis „Kitarrimaagia“ kontserdist lähemalt. Alustuseks aga seitsmest noorest interpreedist, kes publiku ette astusid. Mõne nimi neist on avalikkusele pisut rohkem, mõni pisut vähem tuttav, kuid ühisjooneks on see, et kõik seitse on alles oma professionaalse muusikutee paljutõotavas alguses.

Kui „Kitarrimaagia“ muusikaõhtul kahest kitarristist lühidalt rääkida, siis Kirill Ogorodnikov oli EMTAs bakalaureuseõppes Heiki Mätliku juhendamisel ning magistrikraadi sai ta Kölni muusika­kõrgkoolis professor Gerhard Reichenbachi kitarriklassis. Vahur Kubja on lõpetanud oma magistriõppe Nino Rota nimelises Monopoli konservatooriumis Massimo Felici käe all.

Kontserdi kavas oli Eesperel üheksa kitarriga kammerteost – varieeruvalt kas siis duo- või triokoosseisule koos selliste instrumentidega nagu inglissarv (Heli Ernits), viiul (Katariina Maria Kits), flööt (Pipilota Neostus) või tšello (Valle-Rasmus Toots). Üks lugu oli komponeeritud ka vokaalsolistile (sopran Arete Kerge).

Natuke kronoloogiat samuti. Varaseim kõlanud helitöödest, „Trivium“, pärineb aastast 1991 ja värskeim, esiettekandeline „Tactus solus” valmis Eesperel alles tänavu. Nii et loominguline ülevaade täpselt kolmekümne aasta lõikes.

Uudisteose „Tactus solus“ inglissarvele ja kitarrile esmaesituses jäid kõlama minoorsed-melanhoolsed meeleolud, kus muusika kulgemine vaheldub väljamõõdetult mõtlike pausidega. Ilus muusika ja interpreetide (Ernits-Ogorodnikov) hingestatud koosfraseerimine andsid elamuse, mida võikski iseloomustada väljendiga „melanhoolne maailmavalu“.

Eesti esiettekandes kõlas ka „Duo viatores“ (2017) tšellole ja kitarrile. Tšellol võis siin kõrges registris aimata neo­barokseid intonatsioone, samas sai kuulda ka minimalistlikke kordusmotiive. Muusika motoorne liikumine koos rohkete katkestuste-pausidega andis kõlatervikule kokkuvõttes mingi muutuvuse-püsituse allteksti – põnevad kujundid tekivad ja kaovad kui miraaž. Rohkest muusikalisest materjalist koorus lõpuks välja barokkaarialaadne tšellokantileen. Muusikalise mõttemänguna huvitav idee, seda lugu tahaks mõni teine kordki kuulata!

Kahe kitarri duole kirjutatud „Ante diem“ (2013) kõlas nii artikulatsiooni kui fraseerimise mõttes väga kõlaühtse kitarriansamblina. Minoorses laadis (kuid ilma maailmavaluta) ja elavas tempos kulgevasse muusikasse oli kohati pikitud elektriseerivalt äkilisi fortissimo-aktsente. Need ilmusid sama ettearvamatult ja prognoosimatult kui fataalne „must luik” Nassim Nicholas Talebi katastroofifilosoofias.

Teiste teostega võrreldes ettearvamatult mõjus „Epigramm VI” (2005) sopranile, flöödile ja kitarrile. Ainus vokaalsolistiga lugu sel kontserdil, mis loodud Ovidiuse tekstile. Kirjutatud kunagise kontserdisarja „Ooper raekojas“ tellimusel, pidi Eespere siin arvestama ooperi spetsiifikaga. Ning sopran Arete Kerge esituses oligi küllaga seda ooperlikku dramatismi, mida me tavaliselt oleme harjunud kuulma XIX sajandi bel canto lavateostes. Muusikalist teatraalsust jagus siin kahisevate ülepuhumiste näol ka flöödile. Nii et mõttemängu ja muusikalise mimikrina põnev helitöö seegi.

Maailmavalu tunnetusega kammerteoste hulgas on kindlasti eriti tähendusrikas „Trivium“ (1991) flöödile, viiulile ja kitarrile. Kuuldud valikust ajaliselt küll varaseim, ent oma aimatavalt isiklikult suhtelt ehk kõige mõttetihedam. Flöödi-viiuli polüfoonilised mõttearendused kulgevad siin kitarri harmoonia-figuratsioonide saatel alguses eleegiliselt minoorses atmosfääris. Ent muusika ühtne kulgemine on siiski pikkamööda arenev, üha intensiivistuv protsess, mis lõpus suubub koguni pulseerivas rütmis traagikani.

Lõpetuseks tuleb lisada, et nn muusikalise maailmavalu kõrval on René Eespere käekirjale sama omane ka mänglevus. Olgu siis kirglike rütmidega, nagu sai kuulda kontserdi avateoses „Modus vivendi“ (1998), või siis quasi-deemonlike viiulifiguratsioonidega „Matbethis“ (2010). Või siis inglis­sarve-kitarri duos „Respectus“ (2016), kus passaažid ja vahelduvad taktimõõdud lendlevad sama kiirelt nagu lühikesed motiividki.

Lõpuks mainin veel ära oma subjektiivse arvamuse, et kuuldud „Kitarrimaagia“ kava mõjus kokkuvõttes kui René Eespere muusikaline päevaraamat läbi aastakümnete.