Kes vana asja …

Tiina Mattisen

Ühe koosoleku protokoll I Eesti Muusikanõukogu aastakoosolek 15. XII 2011 EMTA kammersaalis. Aastalõpu saginates jäi väärilise tähelepanuta üks asjalik tööpäev, mil eesti muusikud arutasid meie muusikaelu ja -poliitika üle. Eesti Muusikanõukogu (EMN) aastakoosolek oli seekord üles ehitatud diskussiooniplokkidena, väitlusjuhtideks juhatuse liikmed ning teemavalik aktuaalne ja lai. Ehk isegi liiga lai ühe koosoleku jaoks, sest vastuseid otsiti nelja valdkonna, muusikahariduse, -statistika, -elu ja -ekspordi küsimustele. Nii juhtuski, et kui mõttevahetus elavnes ja küsimuste ring avardus, siis näitas kell, et aeg on otsas ja järgmine teema ootel. Siingi saab arutatut vaid põgusalt markeerida. Kui tagasi mõelda, siis ega midagi väga uut kõneldudki, ometi on oluline, et EMN need teemad taas esile tõi ja kaasas meie juhtivaid muusikuid lahendusi otsima. Lisaks käsitleti dokumendi „Kultuuripoliitika arengusuunad aastani 2020” koostamist ja muusikavaldkonna tegevust selle ettevalmistamisel ning kuulati lõpetuseks ära EMNi juhatuse (lühi)aruanne ja kiideti heaks otsus liituda Kultuurikojaga.

Kust tuleb tänane Eesti muusik?

Tuleviku perspektiivist on võtmeküsimus muusikahariduse algaste, mistõttu Olav Ehala kutsuski avapaneelis arutama, kas praegu kehtiv süsteem rahuldab ja koole piisab, et kindlustada muusikute järelkasv. Eesti Muusikakoolide Liidu (EMKL) juhatuse esimehe Urvi Haasma sõnul tegutseb jätkuvalt üle 80 muusikakooli ja õpilaskond on isegi kasvanud (u 12 000). Ent üksnes omavalitsuste rahastada jäetud ja huviharidust andma taandatud koolid töötavad põhimõttel, et igal lapsel on õigus muusikaharidusele – mingit riigi kontrolli või tarifitseerimist pole, nagu ei soovitata ka vastuvõtukatseid ega eksameid. Pidades silmas meie üldhariduskoolide päris head muusikaõpetuse taset, näeks EMKL meelsasti, et MKdes jääks alles süvenenuma muusikaõppe võimalus. Selleks püüab liit kontsertide, õppematerjalide ja koolituse abil õpetajatele näidata, millist taset loodetakse. Enamik koole järgibki endist, isegi nõukogudeaegset õppekava, kusjuures sageli rakendatakse kaht paralleelkava (lihtsam neile, kes ei suuda sel tasemel koormust läbida). Ikkagi on probleemiks muusikaõppe kvaliteet, mille tõstmiseks sooviks EMKL taaskehtestada riiklikud raamõppekavad. Suuremgi mure on kaadripuudus: kui mõne pilli õpetajaid ei jätku üldse, siis millisest kvaliteedist saab kõnelda?

Peep Lassmanni hinnangul pidurdab noorte õpetajate tulekut MKdesse arusaam, et muusikaõpetaja amet pole prestiižne ega palk atraktiivne. EMTAs saavad ka kõik interpreedid pedagoogilise hariduse, nii et õpetajaid koolitatakse piisavalt, aga lõpetajad ei lähe õpetajaks. Samas on väikesed MKd ka nagu kindlused, kes hoiavad uute tuulte eest – õppekava muutmine tundub lihtsam kui muuta meie mõtteid …

Mida õpetada, et muusikuid tahaks keegi kuulata, arutles Jaak Sooäär: ajad muutuvad, ka klassikaline muusik peab oskama kõike, sh jazzipoolt. Mitmekülgsusele tuleb alus panna varakult, akadeemias on juba hilja. Ehkki 67 MKs on ka jazzi suund olemas, jõutakse arvestatava tasemeni vaid mõnes üksikus (suveräänne liider on Viljandi MK).

Lassmann rõhutas, et tulevik sõltub sellest, kas noored talendid leitakse üles ja neile
antakse hea algharidus. Algõpet ei saa vaadelda üksnes huviharidusena: professionaalne muusikaharidus nõuab kõigi kolme astme, alg-, kesk- ja kõrgkoolide ühistööd ja kohe algusest riigi tuge vähemalt neile MKdele, kelle koolitus võimaldab lõpetajal muusikaõpinguid jätkata ja saada professionaalseks muusikuks. Seda seisukohta tuleb kaitsta nii haridus- kui kultuuriministeeriumis.

Mis aga ootab noort, kui ta tahab selles ametis leiba teenida, küsis Esper Linnamägi. Õpilasi ei tohiks võtta õpetajate koormuse täitmiseks: kõrgtasemel muusikakollektiivid pakuvad tööd, aga EFK kogemus näitab, et eesti muusikuid peale ei tule … Kus on need stuudiumi läbinud inimesed? Miks pedagoogid ei saada õpilasi isegi proove ja kontserte külastama? Koolituse juurde peaks käima ettevalmistus tööeluks. Aarne Saluveergi oli nõus, et praegu võib kõik astmed läbida ja lõpetada töötuna – juba keskastmes peaksid õpilased saama ka töökogemuse.

Kuidas-mida-miks mõõta muusikas?

Mis ja kui palju on kaunites kunstides mõõdetav, kutsus arutama Marko Lõhmus. Oleme harjunud tähtsustama eeskätt kvaliteeti, aga ressursse jaotatakse pigem näitajate järgi – rahandusministeeriumis lähevad arvud hästi korda. Kuidas näidata kunsti väärtusi statistikas, küsis Aare Tammesalu. Andekust või loovust on keeruline mõõta, ent teeme seda ju iga päev – igas tunnis ja igal eksamil antakse hinnang.

Kultuuristatistika raamistik on välja töötatud. Heaks eeskujuks on olnud Soome, selgitas muusikuile Kutt Kommel. Paraku on muusikastatistika vaeslapse osas ja küsijaile pole suurt midagi anda. Statistikaametil on olemas andmed muusikaharrastuse (laulmine on võrreldes aastaga 2007 vähenenud 13,9% ja pillimäng 5,2%) ja kontserdikülastuste kohta. Teame ka, et 2010. aastal tegutses 581 muusikakorraldajat (kasv 81 üksuse võrra) ning et muusika- ja kunstikoolitusega 208 üksust. Aga mis kasu on mingist marginaalsest detailist? Rohkem, kui kas ja milliseid andmeid koguda, huvitaski saalisolijaid küsimus, millist tulu võiks infokogumine muusikaelule tuua, seda enam, et kogumine ja interpreteerimine on kaks eri asja. Eesti Teatri Agentuuri infotoimetaja Tiia Sippol võis kogetu põhjal kinnitada, kui tähtis on, et statistikat koostavad valdkonda tundvad inimesed. Siis on see sisupõhine ja võimalikult neutraalne valdkonda tutvustav andmekogu, mida keegi ümber ei lükka. Kui on vaja midagi tõestada, võetakse statistika appi. Andres Siitan muretses, et statistika põhjal tehakse otsuseid, kuigi sellega on võimalik manipuleerida. Tema peab esmatähtsaks visiooni, missiooni, ka kõhutunnet … Erimeelsus jäi õhku – hullem ikka, kui asutusi suletakse tunde järgi, vaidles Sippol, statistilised näitajad kaardistavad siiski olukorra.

Eeldusel, et statistikaga käivad ümber intelligentsed ja heasoovlikud inimesed, toonitas Tammesalu, kes rõhutas ka statistika kogumise muusikaloolist aspekti. Muusikamuuseum või EMI K oleksid, ülevaatliku ja üksikasjaliku info üle õnnelikud. Heliteoste lugu on hästi dokumenteeritud, käsikirjad säilitatud. Kuid esituskunst on samavõrra looming ja selle looga on väga kehvasti, muretses Toomas Siitan. Periood, millest pole alles isegi kontserdikavu, on pikk ja augud suured. Üks lahendusi oleks kava sundeksemplari muuseumi andmise kohustus. Margus Pärtlas tõi eeskujuks teatrivalla, kus suudetakse koguda statistikat ka retrospektiivselt ja see pole hunnik kavalehti, vaid korralik andmebaas netis. Muusikas analoogilist pole ja raske uskuda, et tekib, sest meie valdkond on palju mitmekihilisem: muusikat ei tehta mitte ainult Estonia kontserdisaalis, vaid ka Soome laeval … Kuhu panna piir?

Siiski jäi kõlama, et statistikat on vaja. Vettpidava statistikata pole näiteks võimalik teha ühtki taotlust ei ELi ega teistele välismaistele rahastamisallikatele, kinnitas Marje Lohuaru.

Lõpp järgmises Sirbis.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht