Kammermuusika kontserte on kahte liiki

Toomas Velmet

Sarjas “Akadeemiline kammermuusika”: SIGRID KUULMANN-MARTIN (viiul) ja MARKO MARTIN (klaver) Kadrioru lossis 21. IV.  

Läinud laupäeval anti Kadrioru lossi saalis järjekordne kammerkontsert sarjas “Akadeemiline kammermuusika”, esinejateks Sigrid Kuulmann (viiul) ja Marko Martin (klaver). Mõlema interpreedi CV on seda väärt, et neid ikka ja veel esile tõsta. Meie omade, koduste muusikute saavutusi on igal juhul vaja meenutada, et nad liiga koduseks, s.t harjumuspäraseks ei muutuks.

Sigrid Kuulmann-Martini õpetajate-professorite rivi on soliidne: Eestis Tiiu Peäske ja Jüri Gerretz, Londonis Yfrah Neaman (1923–2003), Düsseldorfis Rosa Fain (David Oistrahhi õpilane) ning veel Igor Bezrodny, Dmitri Sitkovetski, Michaela Martin ja Pavel Vernikov. Kuulmann on rahvusvahelise Elleri-nimelise viiuldajate konkursi laureaat ning Neeme Järvi nimelise noore interpreedi preemia (Volvo) 2004. aasta laureaat. Esinenud solistina lisaks Eestile Inglismaal, Saksamaal ja Skandinaavias.

Marko Martini õpingud ja saavutused näevad välja nii: õpetajad-professorid Lembit Orgse ja Peep Lassmann, Londonis Joan Havilli juhendamisel bakalaureus ja magister (Concert Recital Diploma/Premier Prix) ning sealsamas hooaeg assistendina õppetöös. Hulganisti meistriklasse, nende seas Leon Fleisher, Dmitri Baškirov ja Murray Perahia. Tunnustatuim eesti pianist rahvusvahelistel konkurssidel: laureaaditiitlid Gina Bachaueri nimeliselt Salt Lake Citys (1998) ja Esther Honensi nimeliselt Calgarys (2000) ning 2005. aastal Neeme Järvi nimeline noore interpreedi preemia (Volvo) Tallinnas. Kontserttegevus on laiahaardeline, hõlmates ka nii olulisi festivale kui Kremeri-Menuhini festival Gstaadis (1997) ja mitte vähem oluline “Klaver 1998” Tallinnas. CD Schuberti ja Liszti loominguga on ilmunud firmades Abbas Records ja Arktes, kusjuures neist esimese instrumentalistide nimekirjast leiame pianiste nagu Vladimir Ashkenazy, Alicia de Larrocha, Radu Lupu ja Andràs Schiff. Arthur Rubinsteingi mahub sinna nimekirja. Lisaks Eesti Raadiole leiab Marko Martini salvestisi veel BBC ja Radio-Canada fonoteegist. Kontserdid nii solistina kui orkestrisolistina on pianisti viinud Rootsi, Kanada, USA ja Inglismaa orkestrite ette ning saalide lavadele. Viimati siis duo Kuulmann-Martin Kadrioru lossis hästi komponeeritud kavaga XX sajandi autoritelt.

Eduard Tubina Sonaat nr 1 viiulile ja klaverile ETW 49 (1934–1936 / II versioon 1969) ei kuulu nii mängitavate hulka kui Sonaat nr 2 ETW 56. See selgub eelkõige Tubina tööde kataloogist, kus on kirjas nii teadaolevad esitused kui salvestised. Aga ka Eesti Raadio fonoteegist, mille elektrooniline kataloog sisaldab ühe salvestise Sonaadist nr 1 1985. aastast versus kolm erinevat esitust Sonaadist nr 2. Sonaat nr 1 sisaldab terve rea keerukusi, eelkõige ansambli kõla ning koosmängu osas, aga sugugi mitte vähem ka dramaturgiliselt veenva ettekande teostuses. Interpreedid ei kartnud sugugi lossi saali kõmisevat akustikat ning esitasid sellele vaatamata (või just seetõttu) kogu kava pilgeni avatud klaverikaanega. Selgub, et igal juhul võidab meisterlikkus akustika. Ühegi esitatud teose puhul ei tekkinud kordagi mõtet, et see kaas võinuks suletud olla. Kõigile asjast huvitatutele võin küll soojalt soovitada, et Tubina Sonaat nr 1 pole üheski aspektis nõrgem Sonaadist nr 2 viiulile ja klaverile ning mõlemad on omas valdkonnas eesti muusika tipud.

Kui kontserdi teiseks sambaks oli planeeritud Dmitri Šostakovitši Sonaat viiulile ja klaverile op. 134 (1968), siis kahe nii kaaluka samba vahele on küll õhku vaja. Esitajad olid väga täpselt sobitanud sinna Tōru Takemitsu kaks viiuliteost: “Distance de Fée” (1951) ja “From far beyond Crhysanthemums and November fog” (1983). Kui esimese helitöö kuulamisel võiks autoriks ka Messiaeni pidada, siis teine oli tõepoolest krüsanteemide ja novembriudu teispoolsuses ehtsalt takemitsulik maaling ja mõlemad miniatuurid vaimustavalt esitatud.

Luban, et ma nüüd puudutan viimast korda Šostakovitši nime kirjutamist eesti keeles, sest ma olen sellest tüdinenud. Ma tean, et seda nime kirjutatakse ladina tähtedega mitut moodi, ka kavalehelt leitud Shostakovitsh on täitsa levinud. Kui me oleme (kes meie?) nõuks võtnud, et eesti keele tähestikust on võõrtäht š likvideeritud, siis arvestagem siiski asjaoluga, et auväärt helilooja ise arvas teadvat, et tema monogramm on DSCH (D Es C H) ja nii ta ka seda oma loomingus kasutas. Lõpetan nüüd selle teema.

Šostakovitši Viiulisonaati on absoluutselt teenimatult peetud kui mitte just ebaõnnestumiseks, siis igal juhul mitte tema loomingu tippu kuuluvaks. Selle põhjuseks tuuakse autori ebaõnnestunud katse siduda dodekafoonilisi teemasid tonaalsusega ning võrdluseks tuuakse sama meetodi õnnestumine Keelpillikvartetis nr 12. Kõige suuremaks ebaõnnestumiseks pean ma aga sellist võrdlust argumendina ning selle kandumist läbi aegade. Autor ise on oma teoste hinnangutes üsna täpne ehk pigem kriitiline kui ülehindav. On teada, et viimane kontsert, mille kava ta ise koostas, oli 1975. aasta Leningradi Filharmoonia planeeritud avakontsert, mille kavasse planeeris ta maikuus kolm sonaati: Tšellosonaat op. 40 (1934), Viiulisonaat op. 134 (1968) ja mais veel valmimata Vioolasonaat op. 147 (1975, viimane korrektuur 4. augustist). Šostakovitš suri 9. augustil 1975. aastal. Viiulisonaat on tõepoolest igas mõttes keeruline, aga mitte üheski tähenduses ebaõnnestunud. Erakordsusena võiks märkida teksti kõrgvirtuoossust, mis ei ole sonaadivormile ehk omane, kuid tuleb teada, et teos on pühendatud David Oistrahhi (1908) 60. sünnipäevale ja planeeritud esitajateks nimetatud juubilar koos Svjatoslav Richteriga. Esiettekanne toimus siiski alles 3. mail 1969 – küllap tekkis neilgi teostusega probleeme. Tuleb küll lisada, et kõik autoriteetsed hindajad on üksmeelel, et virtuositeet on selles helitöös absoluutselt sisu teenistuses. Duo Kuulmann-Martin esitas teose nauditava artistliku enesekindlusega ning tänan neid, sest selles suurepärases esituses leidsin veel kord kinnitust oma veendumusele helitöö väärtuste kohta.

Tegelikult on tolle kontserdi näol tegu väga sisuka ja huvipakkuva plaadikavaga. Võib arvata, et meie rohked salvestusüksused juba jooksevad ummisjalu artistide sabas, et saada õigus kava jäädvustamiseks. David Oistrahh jaotas pannkoogid teatavasti kahte liiki: ühed on head ja teised väga head. Nii ka kammerkontsertidega – kõnealune kuulub kõigi tunnuste järgi teise liiki.