Igavik ja Tormise muusika kammerlikus võtmes

Kontserdil sai vaadata Tormise muusikale värske ja isegi võõra pilguga, nagu seda võiks teha mõni välismaalane, kellel ei ole siinse kultuuriruumiga kokkupuudet olnud.

OVE-KUTH SOOSAAR

Kontserdisari „I nagu interpreet“ 9. II Estonia kontserdisaalis. Iris Oja (metsosopran), Endrik Üksvärav (tenor), Indrek Vau (trompet) ja Peep Lassmann (klaver). Kavas Veljo Tormise kammerteosed ning Ülo Kriguli uudisteos „Sügis. Maastikud“ kahele häälele, trompetile ja klaverile (2020, Viivi Luige tekst, esiettekanne).

Veljo Tormise pärimusel põhinev koori­muusika on eesti kultuuri võõrandamatu osa ja see on tuntud ka väljaspool Eesti riigipiire. Sel kontserdil tuli aga ettekandele valik Tormise kammerteoseid, mis heitsid helilooja loomingule valgust mõnevõrra teisest aspektist, kui olen harjunud.

Kontserdi avas Peep Lassmann variatsioonidega klaverile, ühega Tormise õpinguaegsetest teostest, mis taastati 1990. aastal helilooja käsikirjast. Selles kumavad läbi tema kompositsiooniõpetajate (Villem Kapp Tallinnas ja Vissarion Šebalin Moskvas) mõjutused, kuigi Tormise enda käekiri oli juba tajutavalt vormumas. Teose kirjutamise aegu, 1951. aastal, oli Šostakovitš formalismis süüdistatuna Nõukogude Liidus võimu põlu all. Kuna totalitaarse võimuaparaadi propagandaloosungi kohaselt pidi nõukogude kultuur olema sisult sotsialistlik ja vormilt rahvuslik, oli soositud aga välismõjudest puutumata rahvamuusika. Selline poliitiline hoiak oli noorele Tormisele soodus ja ta sai uurida oma helikeele väljaarendamiseks rahvamuusika võimalusi – ka oma erialaõpetaja heakskiidul. Variatsioonidest on kuulda, et Tormis on kirjutades rõhku pannud hea käsitööoskuse väljakujundamisele. Lassmanni interpretatsioon oli lüüriline, tundlik ja rütmiliselt plastiline. Muusika on laadiline ja valdavalt helge ning sobiks hästi näiteks mõne romantilisema linateose heliribale.

Järgmisena kõlasid „Neli eesti jutustavat rahvalaulu“ meeshäälele ja klaverile (1970) ning „Kuus eesti jutustavat rahvalaulu“ naishäälele ja klaverile (1969). Kavalehel on ära toodud teose tagamaad avav Tormis ütlus, et ta on nendes tsüklites jätnud regilaulu puutumata ning lisatud klaveripartii „iseloomustab tegevuspaika ning on emotsionaalseks kommentaariks sinna juurde“. Tõepoolest, mõlemas laulutsüklis on klaveripartii hõre ja lakooniline ning ehk isegi natuke järsk, kuid ühtlasi väljendusrikas ja täpne. Klaveripartiis on teravaid aktsente ja vahel on aetud taga regilaulu meloodiat. Valdavalt on materjaliga äärmiselt ökonoomselt ümber käidud ning sarnaselt regilaulule on klaverisaade moodustatud korduvatest motiividest.

Ülo Kriguli teoses „Sügis. Maastikud“ moodustavad mees- ja naishääl koos sordiiniga trompetiga tämbrikihistuse, mis kõlab justkui mälestus läbi uneuima. Fotol Indrek Vau, Peep Lassmann, Endrik Üksvärav ja Iris Oja.

Argo Peever

Solistina regilaulu esitada on füüsiliselt nõudlik ettevõtmine, kuna hingamisi ei ole kuhugi peita ning muusika tõttab suure järjekindlusega aina edasi. Tore oleks olnud laulude teksti ka kavalehelt jälgida, kuna päris kõigest saalis siiski aru ei saanud. Need rahvalaulud on sisult traagilised ning nii Endrik Üksvärav kui ka Iris Oja leidsid neile omasel moel võimaluse sõnad elama panna.

Pärast 2000. aastat Tormis enam midagi uut ei kirjutanud, kuid arranžeeris hulganisti oma muusikat eri koosseisudele. Sellest ajast on pärit ka seade „Kümme tegemist trompeti ja klaveriga“ (2012). Kava esimeses pooles esitatud kaks laulutsüklit kõlasid Indrek Vau meisterlikus ettekandes, pehmema ja tundlikuma kõla saavutamiseks oli ta teose esitamiseks valinud Saksa trompeti. Huvitav oli jälgida Vau rangelt teksti rütmis kulgevaid fraase.

Suure osa kontserdi kavast moodustas väga hüpnotiseeriv regilaulust tulenev kordustemuusika. Tekkis tundmus, et regilaul kui üks elu pidurdamatuid allhoovusi kestabki igavesti ja järjepidevalt ning kui hästi kuulata, siis on võimalik sellest osa saada ja selle fluidumiga ühineda. See muusika on alanud juba enne, kui lauljad-pillimehed oma esitusega peale hakkavad, ega lakka olemast ka siis, kui nad on lõpetanud – nagu jõgi, mis voolab edasi, kui ka selle kaldalt lahkuda.

Ettekandele tuli ka Jaan Kaplinski looduslüürikale kirjutatud „Kümme haikut“ häälele ja klaverile (1966), üks Tormise esimesi dodekafoonilisi katsetusi. Haaravalt ekspressionistlik miniatuuritsükkel oli kontserdil seni pikalt kulgenud kordustemuusikaga teravas kontrastis. Tohutult emotsionaalne muusika on ülimalt hurmav, kuigi Tormise muu loomingu taustal mõnevõrra võõras. Tugevad dissonantsid vahelduvad ses teoses impressionistlikumate kõlavärvidega, mistõttu mõjub teos improvisatsioonilisena. Ka abstraktsema väljenduslaadi puhul oli Tormise mõtte­selgus esile toodud – muusikat esitati jõuliselt ning välditi igasugust hägustumist.

Nõukogude Liidu poliitika muutused Hruštšovi sula ajal 1950ndate teisel poolel ilmnesid ka kultuuris, kuid vaatamata tsensuuri lõdvenemisele ei soositud siiski lääne esteetikat. 1960. aastal kirjutas näiteks Arvo Pärt dodekafoonilise teose „Nekroloog“, millele tollane NSVLi Heliloojate Liidu esimees Tihhon Hrennikov heitis avalikult ette välis­mõjudele allutatust. 1970ndatel kasutas aga Hrennikov, kelle kompositsiooni­õppejõud oli olnud Moskvas samuti Vissarion Šebalin nagu Veljo Tormisel, Ester Mägil ja ka avangardistil Edison Denissovil, juba oma klaverikontserdi loomisel just dodekafooniat.

Õhtu lõpetas Ülo Kriguli teose „Sügis. Maastikud“ esiettekanne. Helilooja ise on annotatsioonis kirjeldanud oma teost Tormise muusika jätkuna, kus ta on Tormise kooritsükli „Sügismaastikud“ meloodia- ja harmooniakillukesi kasutanud täiesti omaette ning iseseisva muusikateose loomiseks. Tegemist ei ole seega seade ega töötlusega. Oma elu hakkab elama Tormise tsükli viimane akord, mida on kõrvutatud Viivi Luige haikufragmentidega. Krigul on suurepäraselt tabanud sedasama eelmainitud fluidumit, kus muusika näib kestvat igavikuliselt ja seda kuulajast olenemata, aga hoopis teise rakursi alt. Tormise muusikas allub muusika faktuur alati vokaalile. Pealegi on Tormise muusika tihti lineaarne, oma rütmikast tingitult liikuv. Kriguli teoses moodustavad mees- ja naishääl koos sordiiniga trompetiga tämbrikihistuse, mis kõlab justkui mälestus läbi uneuima. See muusika on märkimisväärselt staatiline. Helilooja ise on Klassikaraadio saates „Delta“ antud intervjuus kasutanud mõistet „tardunud avarus“, mis kirjeldab tekkinud kõlapilti tabavalt.* Tasakaalukalt reastatud värvikad klaveriakordid põimuvad häälte ja trompetiga ning muusika tekib ja hajub nagu unenägu, mis tundub tuttavlik ja paljutähenduslik, kuid kaob ärkamishetkel kiirelt käest.

Huvitaval kombel sai kontserdil vaadata Tormise muusikale värske ja isegi võõra pilguga, nagu seda võiks teha mõni välismaalane, kellel ei ole siinse kultuuriruumiga kokkupuudet olnud, või miks mitte nagu mõni Tormise kaasaegne kavas olnud teoste esiettekannetel. See muusika on isikupärane, mõistatuslik ja värske ka tänapäeval. Jääb vaid üle soovida kestvat esitustraditsiooni.

* Nele-Eva Steinfeld saates „Delta“. Klassikaraadio 9. II 2021. https://klassikaraadio.err.ee/1608087262/delta-9-veebruaril-kontsertohtu-tormisega-koorijuht-janne-fridolin/1189288

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht