Igatsedes teistsugust olemisviisi

Vanemuise interpretatsioonis paneb „Turandot“ publiku õhkama ja omaenda olemisviisi üle järele mõtlema, otsides vastust küsimusele, kuidas üldse arutleda olemise kui sellise üle.

AURORA RUUS

Ooper „Turandot“ 13. IV Vanemuise suures majas (esietendus). Heliloojad Giacomo Puccini ja Franco Alfano, libretistid Giuseppe Adami ja Renato Simoni, muusikajuht ja dirigent Risto Joost, dirigent Endel Nõgene, lavastaja, koreograaf ja valguskunstnik Giorgio Madia (Itaalia), kunstnik Maarja Meeru, lavastaja assistent, koori ja solistide liikumise repetiitor Janek Savolainen, repetiitorid ja kontsertmeistrid Piia Paemurru ja Ele Sonn, vokaalkonsultant Toomas Kaldaru, peakoormeister Aleksandr Bražnik, koormeister Kristi Jagodin, koori kontsertmeister Katrin Nuume, tantsijate repetiitor Matthew James Jordan, Vanemuise tantsu- ja balletikooli õpilaste repetiitor Rita Dolgihh, valguskunstniku assistent Kaspar Aus, inspitsiendid Meelis Hansing ja Ülle Tinn.

Osades Aile Asszonyi või Liene Kinča (Läti), Kristian Benedikt (Leedu) või David Goldberg (Iisrael), Tamara Kalinkina (Ukraina) või Kadri Kõrvek, Pavlo Balakin või Märt Jakobson, Simo Breede või Taavi Tampuu, Roland Liiv või Mart Madiste, Rasmus Kull või Hisatoshi Nezu, Atlan Karp või Kristjan Häggblom, Hisatoshi Nezu või Oliver Timmusk, Oliver Kuusik või Juhan Tralla jt. Vanemuise sümfooniaorkester, Vanemuise ooperikoori laiendatud koosseis, Vanemuise balletitrupp, Vanemuise tantsu- ja balletikooli õpilased, Tartu Poistekoor, Jakobi Mäe teatristuudio õpilased.

Itaalia helilooja Giacomo Puccini ooper „Turandot“ – üks ooperikaanoni krooni­juveele ning ikoonilisemaid Puccini oopereid – seab harmoonilisse sümbioosi lüürilise ja koomilise, intiimse ja pompoosse ning teeb selle tõeliselt nõudlikuks, ent seejuures mõjusaks. Eestis on „Turandot“ varem laval olnud vaid 1935. aastal Vanemuise teatris draamalavastusena Friedrich Schilleri näidendi põhjal ning 1939. aastal, mil Estonias kanti ette Puccini täismahus ooper. 1995. aastal lisandus veel ooperi kontsertettekanne Arvo Volmeri juhatusel Estonia kontserdisaalis.

„Turandoti“ kuulsusrikas ning keerukas aja- ja kujunemislugu teeb sellest aukartustäratava ooperi nii sisult kui ka mõõtmetelt. Nimelt lahkus helilooja Puccini elavate kirjast enne ooperi valmimist, mistõttu on sellest olemas erineva lõpuga versioone. Neist levinuim on tema õpilase Franco Alfano versioon, mille ta kirjutas heliloojast alles jäänud märkmete põhjal ja ooperi lõpu helikeeles on märgatav teatav nihe. Seekordne Vanemuise interpretatsioon Risto Joosti ja Giorgio Madia eestvedamisel on samuti truuks jäänud levinud (lühikesele) Alfano lõpule, mis paneb katartilise kulminatsiooniga efektse ja lootusrikka punkti ooperile, mille ellukutsumiseks siin Eestis pidi lisalauljaid ja -instrumente otsima nii meilt kui ka mujalt.

Puccini enda ning bel canto ajastu luigelauluks jäänud ooper räägib süütust ja süüdimatust printsess Turandotist, kelle õukonnas tapetakse halastamatult kõik kosilased, kes ei oska printsessi esitatud kolme mõistatust lahendada. Muinasjutuline lugu leiab aset muistses Pekingis, millest lähtuv nn chinoiserie-esteetika väljendub erakordselt elegantselt ja tabavalt Vanemuise versiooni lavakujunduses ja kostüümides. Kunstnik Maarja Meeru, kes on inspiratsiooni ammutanud Hiina sinivalgetelt portselannõudelt, on loonud autentse, ent originaalse ja maitseka atmosfääri, milleta ei kujuta kõnealust lavastust ettegi. Ehk oleks vaid veel mõni väikene aktsent värvigammas võinud seda sini-valge esteetika intensiivsust veidi balansseerida, ehkki just selle sini-valge tõttu omandab lavastuse visuaalia lõpuks vaat et peadpööritava hüpnootilise mõõtme.

Turandoti (Aile Asszonyi), kelle roll algab pompoosselt ning seejärel muutub järk-järgult intiimsemaks ja hillitsetumaks, kõrval on samavõrra oluline tundmatu prints, kuningas Timuri poeg Calàf (Kristian Benedikt), kel õnnestub oma intelligentsuse ja veetlevusega lõpuks siiski Turandoti südame ümbert jää sulatada.

 Virge Ratassepp / Rasmus Kull

Iseäranis mänglevalt on lahendatud lavakujundus, mis on ülimalt dünaamiline ning pakub sellisena dramaturgilist pingestatust, andes kandvat narratiivi veel omakorda efektselt edasi. Vertikaalselt justkui väljavenitatud teljestik on võimaldanud Vanemuise suure maja laval – kõigest hoolimata paistis see muidu nii suurele koosseisule siiski kohati veidi ahistav – omandada uue ruumidimensiooni, mis sekundeerib metafoorselt ka ooperi sisule. Lisajõudude, kooride massistseenide ja balleti­trupiga ooper, kus teeb peale solistide kaasa üle saja inimese, on seejuures aga veel muusikaliselt oma täisorkestreeritud partiidega nõudlik ning seega mõjub kõik suure­jooneliselt. Sellises mastaabis ei ole seda teost varem siinmail ette kantud.

Samuti on kiiduväärt osatäitjate valik, mida esietendusel troonisid Aile Asszonyi nimirollis, Kristian Benedikt Calàfina ning Tamara Kalinkina Liùna. Hoolimata hiljutisest haigestumisest esitas dramaatiline sopran Asszonyi oma tuntud ja hinnatud meisterlikkuses n-ö kapriisse teismelise Turandoti partiid karakteerselt ja sillerdavalt soojades värvides. Turandoti, kelle roll algab pompoosselt ning seejärel muutub järk-järgult intiimsemaks ja hillitsetumaks, kõrval on aga samavõrra oluline (ning samuti nimirolli vääriline) tundmatu prints, kuningas Timuri poeg Calàf, kel õnnestub oma intelligentsuse ja veetlevusega lõpuks siiski Turandoti südame ümbert jää sulatada. Kristian Benedikt mõjus oma erudeeritud ja tundliku maneeriga Calàfi rollis samuti veenva ja sugereerivana. Kui Asszonyi tegi ooperidebüüdi 2000. aastal just Vanemuises Despina rollis Mozarti ooperis „Così fan tutte“, on tähelepanuväärne, et praegugi pakub Vanemuise muusikajuht ja dirigent Risto Joost noortele lauljatele nõudlikke ning suuri rolle, sest ka Kadri Kõrvekile on Liù roll üks esimesi suuri proovikivisid, millega ta ka hunnitult hakkama sai.

Suurejoonelisusele ning muidu pigem traagilistele tegelastele pakub vaheldust veel omamoodi operetlik trio Ping-Pang-Pong (Simo Breede, Rasmus Kull, Roland Liiv), kelle kerglane kelmikus mahitab ehk seda kõike mitte liialt tõsiselt võtma ning meenutama, et tegu on lõpuks ikkagi muinasjutuga. Lavastaja Giorgio Madia toob ka oma saate­sõnas välja, et „Turandot“ on muinas­jutt, mis on kantud igatsusest teistsuguse olemisviisi järele, ning tõukub alates XVIII sajandi keskpaigast Lääne-Euroopa muusikas ja kirjanduses valitsenud orientalismivaimustusest. Just nimelt see esteetiline igatsus raamib tõesti maitsekalt tervet lavastust nii sisu kui ka vormi poolest ning loob isepärase ja hinge kosutava aegruumi, mille välja­venitamisel on tähtis osa ka lavastaja taustal, sest koreograafina on Madia andnud ooperile teistsuguse tempo ning seeläbi sekkunud selle kulgemisse väga dünaamiliselt ja kehaliselt, muutes sellega eri nüansid tavapärasest ihulisemaks ja tajutavamaks. Peale lavastusliku läbikaalutletud kunstikeele ei saa loomulikult mööda Puccini helikeelest, mis on rikkalik ja tiheda faktuuriga ning pakub grandioossete massistseenide ja tundeliste hetkede vahele omamoodi dialektilist pinget. Seejuures ei väsi ka Vanemuise sümfooniaorkester Risto Joosti usaldusväärse ja professionaalse käe all kuulajaid üllatamast: järjekordne tehniliselt nõudlik teos oli esitatud meisterlikult ja varjundirohkelt.

Puccini surmast möödub saabuval sügisel sümboolsed 100 aastat ning kõnealuse ooperi esietendusest peagi samuti. Ehkki krestomaatiliste ooperite lavaletoomist õigustataksegi sageli nende kuulumisega sinnasamasse kaanonisse, tekib vahel küsimus, miks neid ikkagi tänapäeval jälle vajatakse. Liiatigi minnakse mõnikord põhjendamatult kaugele vanade lugude liiga hoogsa rehabiliteerimise ning nüüdisaega sobitamisega, misläbi võib kaduma minna loo sõnum või esteetiline kreedo, mille võlu peitub vahel just lihtsuses. „Turandot“ pole aga mitte niivõrd kompleksse konteksti järele janunev keeruline lugu, vaid muinasjutt – siiras ja vahetu esteetiline elamus, mille eesmärk ongi selles elamuses endas. Ka Vanemuise „Turandot“ ei ürita olla midagi, mida see ei ole, ning on just seepärast midagi enamat. Mainit püüd teistsuguse olemise järele tuleb Vanemuise interpretatsioonis niisiis eriti sulnilt välja: see paneb publiku õhkama ja omaenda olemisviisi üle järele mõtlema, püüdes vastata küsimusele, kuidas üldse arutleda olemise kui sellise üle.