Ideaalse jõuluidülli osake

Kahtlemata väärib see kava kohta kõikides Johannes de Crocheo kategooriates, aga eelkõige väärib see kohta ühes ideaalses jõuluidüllis.

PÄRTEL TOOMPERE

Kontsert „Jõul“ 12. XII Tallinna Jaani kirikus. Eesti Filharmoonia Kammerkoor, Tallinna Kammerorkester, Kadri Toomoja (orel), dirigent Tõnu Kaljuste. Kavas Margo Kõlari „Pirita missa“ (2009/2020, seade esiettekanne) ja tuntud jõululaulud.

Kord tuli üks tudeng muusika- ja teatriakadeemia raamatukogust, süles suur kuhi jõululaulude kogumikke. Kui ta nägi ühe kaastudengi küsivat pilku, ütles ta: „Jah, ka mina pean mängima neid lugusid, et leib lauale tuua.“ Kuigi tuntud jõululaulude esitamine võib nn tõsistele muusikutele tunduda teinekord odavana, neid õnneks ikka mängitakse. Aasta tagasi andis kammerkoor Head Ööd, Vend! kontserdi Peeteli kirikus ning ka siis moodustasid kontserdi teise poole tuntud jõululaulud, kusjuures 150 istekoha juures oli umbes 300 kuulajat. Mõne aasta eest andis tuntud jõulu­lauludega kontserdi Eesti Riiklik Sümfooniaorkester koos Jaan Tättega ning kahel õhtul järjest suudeti Estonia kontserdisaali meelitada peaaegu täismaja.

Tõnu Kaljustel on aga jõululaulude ja nende traditsiooniliste seadetega oma suhe. Kolm aastakümmet tagasi salvestas ta Eesti Filharmoonia Kammerkooriga (EFK) jõululaulude kasseti ning mitu aastat järjest laulis Kaljuste initsiatiivil tuntud jõululaule EMTA koor. Nüüd andis ta EFK ja Tallinna Kammerorkestriga välja tuntud jõululauludega CD „Jõul“, mille esitluskontsert toimus 12. detsembril Tallinna Jaani kirikus.

Johannes de Crocheo on jaotanud üle 700 aasta tagasi kirja pandud traktaadis „Ars musicae“ muusika kolmeks: muusika lihtsa inimese meelerõõmuks, muusika Looja ülistuseks ja muusika haritlaskonnale. Jõululaulud on erilised, sest sobivad kõigisse kolme kategooriasse, kõige vähem ehk viimasesse. Kaljuste viimistletud esitus liigitab jõulu­laulud aga kõige rohkem just sellesse kolmandasse. Hea oli näha, et igal esitusel oli idee ning dünaamiline plaan selgelt paigas ka üksikfraasi sees. „Üks roosike on tõusnud“, „Püha öö“ ja „Maa on nii kaunis“ olid erakordselt pühalikud, laulust „Kui armsast jõulupuu nüüd hiilgab“ suudeti välja meelitada väga mitmekülgne esitus, laul „Karjased, oh öelge meile“ mõjus keelpilliorkestri pizzi­cato saatel tänu harjumatule kergusele väga värskelt.

Vahepeal läks aga dirigent lohakaks, kippus juhatama rohkem miimika kui kätega, ning seetõttu oli „Neil karjastel väljas“ kuidagi ideetu ja loksuga ning „Oh kuusepuu“ liialt mänglev ja veiderdav (CD-l neid probleeme pole). Samuti oli „Oh sa õnnistav“ tohutult kiire, kaotades oma väärikuse. Enne kontserti andis Kaljuste intervjuu Kuku Raadio saatele „Filharmooniline huvitaja“, kus kurtis, et jõululaulud on läinud liiga mänglevaks ning „igaüks pritsib fantaasiaid“ eri harmooniatest ja tempodest. Nüüd sai ta igatahes tempofantaasiad ja mänglevuse ka ise järele proovida. Enne ja pärast neid kolme laulu oli aga kõik hästi.

Tõnu Kaljustel on jõululaulude ja nende traditsiooniliste seadetega oma suhe. Igal seekordsel esitusel oli idee ning dünaamiline plaan selgelt paigas ka üksikfraasi sees.

Rene Jakobson

Selles esituses tuntud jõululaulud sobivad kuulata kõige rohkem sellises idüllis, kus kamin köeb, kuusel on küünlad, tuba on hämar ja akna taga sajab õhtupimeduses vaikselt lund. Seetõttu on hea, et plaadi esimesel poolel kõlab Margo Kõlari „Pirita missa“ – ja just selle uusversioon. „Pirita missa“ on kirjutatud liturgilise muusikana katoliku jumalateenistuse jaoks ning oli algselt ühehäälne ja saateta. 2009. aastal valmis Tõnu Kaljuste tellimusel kontserdiversioon koorile, sümfooniaorkestrile ja orelile. Tänavu tellis aga Kaljuste selle CD ja kontserdi tarvis versiooni, kus sümfooniaorkestrit asendab kammerorkester. Uusversioonis on Kõlar kaotanud trompetid ja timpanid, vähendanud metsasarvede koosseisu ning muutnud pisut ülejäänud pillide partiisid, et harmoonia saaks kaetud.

Koor laulab valdavalt ühehäälselt või paralleelsetes oktavites ja võiks olla EFK-le pealtnäha imelihtne. Veelgi enam, sümfooniaorkestriga versiooni esiettekandel 11 aastat tagasi oli laulupartii ära trükitud ka kavalehele, et publik saaks seda pigem lihtsat partiid kaasa laulda. Ometi ei läinud seekord kõik nii ladusalt, sest teosel on üks tõsine raskus – rütm. Isa Vello Salo kohandatud eestikeelne missatekst on proosa ning kui tahta järgida teksti rütmi, on vahetuvad taktimõõdud, ebaloogilised rütmijärgnevused ning sagedased trioolid mööda­pääsmatud. Primaarne on seejuures tekst ning kirja pandud rütmivältused vaid peegeldavad lihtsustatud kujul loomulikku teksti rütmi. „Gloria“ ja „Credo“ osas kippus koor liialt rütmi takerduma ning seda liialt kangutama. Kui helilooja sõnul on teose lähtekoht eesti keele vabalt voolav sõna, siis selles esituses (CD-l mitte) jäi eestikeelsel sõnal vabalt voolamata. See on siiski pisipuudus, millest on palju olulisem, et EFK on viimasel ajal tunduvalt kammerlikum. Võimalik, et oma rolli mängib siin uus koormeister, Hollandis sündinud noor Lodewijk van der Ree.

Kuigi Margo Kõlar on rõhutanud ennekõike teksti olulisust, pean mina „Pirita missa“ puhul olulisimaks selle meisterlikku orkestratsiooni, kus on kandev roll kõrgetel pillidel: viiulil, flöödil ja oboel. See lausa rõhutab teosele nii omast helgust, nagu ka see, et vaskpuhkpillid peaaegu puuduvad. On vaid metsasarv ja selgi on pigem vähetähtis roll. Orkester ei ole kordagi raskepärane, dünaamikat määrab ennekõike see, kui palju pille parasjagu mängib. Õhku annavad teosele juurde kolm harfimeditatsiooni, mis kõlavad missaosade vahel. Teoses puudub teatraalsus ja see on kindlasti voorus. Kõik see kokku tähendab, et ka „Pirita missa“ sobib väga hästi kuulamiseks sellises idüllis, nagu ma enne kirjeldasin. Ka Tõnu Kaljuste ütles, et see on plaat, mida peab kuulama vaikselt, ja et teost mängib veel väga ühtlase ansambliga Tallinna Kammerorkester, on suur boonus.

Tugev orkestratsioon on ka põhjus, miks ma pigem ei soovita seda teost harrastuskoorile, kuigi kooripartii on paljudele jõukohane. Orkestri palkamine kuulub enamiku kooride puhul pigem utoopia valdkonda, ainult oreli või klaveriga esitamise korral kaotaks aga teos liiga palju. Pigem siis juba osta plaat ja laulda kodus kaasa. Või kes ei soovi laulda, siis plaadi soovitan ikka osta. Variante on veelgi. Kontserdi salvestis on üleval Klassikaraadio veebisaidil, plaati saab kuulata ka Spotifyst ning kontserdi videosalvestist näitab jõululaupäeva eelõhtul ka ETV2. Kõik see näitab, kui laia haardega publikut peaks see kava eeldatavasti kõnetama – kahtlemata väärib see kohta kõikides de Crocheo kategooriates, aga – mis olulisemgi – eelkõige väärib see kohta ühes ideaalses jõuluidüllis.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht