Hooaja vaimustav lõpp

Lõppenud ERSO kontserdihooaega võiks nimetada Mahleri omaks. Raske uskuda, et hooaegu, kus ERSO on kandnud ette lausa kolm Mahleri sümfooniat, on rohkesti.

ÄLI-ANN KLOOREN

ERSO hooaja lõppkontsert sarjas „Maestro“ 17. V Estonia kontserdisaalis. Nicolas Altstaedt (tšello), Eesti Riiklik Sümfooniaorkester, dirigent Olari Elts. Kavas Erkki-Sven Tüüri tšellokontsert nr 2 (esiettekanne) ja Gustav Mahleri sümfoonia nr 5.

Üldiselt on oma artiklitele pealkirjade väljamõtlemine üks tüütu tegevus. Sel korral pääsesin aga kergelt: parafraseerisin oma ERSO selle hooaja avakontserdi arvustuse pealkirja, nii et vaimustavast algusest sai vaimustav lõpp. Hooaja lõppkontserdil kõlasid peadirigent Olari Eltsi juhatusel Erkki-Sven Tüüri teine tšellokontsert „Labyrinths of Life“ ehk „Elu labürindid“, kus soleeris Nicolas Altstaedt, ja Gustav Mahleri viies sümfoonia.

Olen elu jooksul kuulamas käinud vahest tuhatkonda kontserti ja suurem osa neist on kui mitte just vaimustanud, siis ikkagi väga meeldinud. Ometigi teevad aastad oma töö ja mingi aja jooksul kustuvad mälestused enamikust kontserdielamustest, aga on üksikuid, mis justkui sööbivad mällu ega kao sealt kuhugi. Üks selline on 2017. aastal kogetud ERSO kontsert, kus tuli Theodor Singi soleerimisel ettekandele Erkki-Sven Tüüri esimene tšellokontsert. Seetõttu ootasin erilise huviga helilooja uut teost selles žanris. Põnevust kruvisid enne kontserti üles ka Eltsi ja Tüüri kommentaarid Klassika­raadiole antud intervjuudes. Elts väitis, et tegemist on täiesti teistmoodi Tüüri teosega, ja ka helilooja tunnistas, et on kontserdis teinud asju, mida ei ole varem teinud. Mõlemad märkisid ära ebatavalise soolokadentsi, kus domineerivad perkussiivsed mänguvõtted, Elts tõi aga uudsete joontena esile erilise teravuse ja kerguse ning iroonia ja sarkasmiga looritatud soolopartii. Etteruttavalt pean ütlema, et ilmselt jääb selle kontserdi elamus minu mälukihtidesse sama püsiva jäljena nagu esimese tšellokontserdi puhulgi.

Solistina astus sel korral üles mitme­külgne saksa-prantsuse tšellist Nicolas Altstaedt, kelle repertuaar hõlmab peaaegu kõike – vanamuusikast uudisteosteni. Altstaedtil on omajagu süüd Tüüri uue teose sündimises: mänginud Tüüri esimest kontserti, oli ta mõne aasta pärast heliloojale vihjanud, et too võiks kirjutada uue tšellokontserdi. Aastatega arenes see mõte konkreetseks tellimuseks, kusjuures tellijaid oli lausa kolm – Bambergi Sümfoonikud, ERSO ja Londoni Filharmooniaorkester – ning umbes aasta kestnud töö tulemusena valmis partituur 2023. aasta oktoobris. Selle aasta märtsis toimus teose esmaesitus Bambergis, Londonis kantakse kontsert ette järgmisel hooajal.

Nagu Tüüri teoste puhul üsna tavaline, on ka sellel kontserdil pealkiri: „Labyrinths of Life“ on võetud Federico García Lorca poeemi „Ujuvad sillad“ refräänist („Ma tean, et pole sirget teed / Siin ilmas pole sirget teed / Vaid hiigellabürint / Ristuvaist ristteist“). Sellist valikut on Tüür põhjendanud nii: „Tundsin, kuidas see resoneerib selle teekonnaga, mida solist minu kujutluses seda teost esitades läbib.“ Kontserdi pealkirja andis Tüür siiski juba valmis teosele, nii et tegemist ei ole programmilise muusikaga. Siin puudub läbiv jutustus ning iga kuulaja saab loo üles ehitada vastavalt oma fantaasiale. Mingil määral suunavad teose narratiivi attacca esitatavate osade pealkirjad „Dark“, „Deep“ ja „Light“, millele leiduvad ka üsna selged muusikalised vasted.

Kontserdi kavalehel on ära toodud Gregor Kulla intervjuu Tüüriga ning mulle meeldis seal väga üks helilooja lause: „Proovige mulle tantsida arhitektuuri, et saaksin selle maja olemusest paremini aru.“ See irooniline võrdlus käib muusikast rääkimise kohta ja seda arvustust kirjutades tunnen end natuke olevat samas olukorras. Tüüri tšellokontsert meeldis mulle tohutult ja pakkus viimaste aastate ühe suurema muusikaelamuse, aga kui nüüd üritada sõnastada, miks see nii on, siis jään hätta. Teos, solist, dirigent ja orkester moodustasid niivõrd täiusliku terviku, et raske on sellest välja tuua üksikuid elemente. Kui seda siiski teha, tõstaksin väga omanäolise soolopartii kõrval esile vormitäiuslikkuse ja ühtse terviku ning kõlavärvide rikkuse. Ei ühtegi tühja ega mittemidagiütlevat hetke – kõik oli täpselt omal kohal. Ja kuigi teoses otsest narratiivi ei ole, kulgeb areng kuidagi loogiliselt ja läbimõeldult, ekseldes labürintides elu tumedamast poolest valguseni. Esimene osa, mille pealkiri osutab pimedusele, ongi läbinisti tume ja ängistav. Sellist meeleolu kannab esialgu madalas registris mängiv soolopill ning kui hiljem hakkab tšello kõrgematesse sfääridesse liikuma, jääb keelpillide intensiivse ja äreva partii tõttu ikkagi valitsevaks teatud süngus. Esimese osa ängi tasakaalustab hästi teise osa mõtlik ja sisekaemuslik olemus või, nagu pealkiri ütleb – sügavus, mis muusi­kas väljendub napimas materjalis ja kammerlikumas orkestratsioonis. Teist ja kolmandat osa seob kadents, kus tavapärase virtuoossuse kõrval on suur rõhk ka tšellol kui löökpillil. Äärmiselt võimsana mõjus aga kolmanda osa alguse järkjärguline pillide lisandumine soolopartiile; sellist orkestraalset kasvu võrdles helilooja teatud kriisi ületamisega. Teose lõpp on ootamatu: traagilise alatooniga muusikale järgneb äkiline vabanemine, helimaastik muutub järsku õhuliseks ning haihtub kiiresti läbipaistvasse helgusse – valgusse.

Nicolas Altstaedti esitus oli erakordne: peale virtuoossuse tõusis tema mängus esile lai tunnete skaala, märkimisväärne oli ka interpreedi väsimatu intensiivsus, mida selle kontserdi ettekanne nõuab. Et tegemist on äärmiselt mitmekülgse muusikuga, tõestas Alt­staedt oma lisapala esitusega. Ma polegi vist kunagi kuulnud Johann Sebastian Bachi esimese tšellosüidi G-duur BWV 1007 sarabandi nii õrna ja nõtket, lausa intiimset esitust.

Lõppenud ERSO kontserdihooaega võiks nimetada Mahleri omaks. Tundmata küll orkestri repertuaari iga-aastast täpset statistikat, on siiski raske uskuda, et hooaegu, kus ERSO on kandnud ette lausa kolm Mahleri sümfooniat, on rohkesti. Hooajal 2023/2024 nii aga oli: sügisel sai kuulda Neeme Järvi juhatusel kaheksandat, mõned kuud tagasi tõi Arvo Volmer publiku ette kuuenda ning nüüd siis kõlas viies Olari Eltsi juhatamisel. Kui muusika oleks sport, siis annaksin nii teosena kui ka esitusena esikoha viimati kõlanud Mahlerile. Seda aga muusika ei ole ning minu subjektiivne hinnang on spordi objektiivsusest kaugel.

Miks aga just viiendat teosena esile tõsta? Minu arvates kinnitab see Mahleri nii palju korratud ütlust, et sümfoonia on nagu maailm, mis sisaldab kõike. Ja siin on tõesti kõike, nii sisulises kui ka muusikalises mõttes, ning kuigi programm puudub, on see siiski väga autobiograafiline. Selle kõige eredam kehastus on loomulikult muusikaajaloo üks kaunimaid numbreid, sümfoonia neljas osa adagietto – armastuslaul Alma Mahlerile. Tõsi, Luchino Visconti filmi „Surm Veneetsias“ tõttu on see omandanud küll hoopis teist laadi tähenduse. Kes on seda filmi näinud, ei suuda vist enam kunagi kuulata adagietto’t, ilma et silme ette tõuseks Dirk Bogarde’i kehastatud helilooja Gustav von Aschenbach ja „maailma kõige ilusam poiss“* Björn Andrésen vananeva mehe ihaldusobjekti Tadzio rollis.

Kõlab natuke kummaliselt, kui ütlen, et ERSO esitus valmistas meeldiva üllatuse, justkui eeldaksin, et meie esindusorkester ei saa Mahleri sümfoonia ettekandmisega päris maailma juhtivate orkestrite tasemel hakkama. Aga sai ja elamus oli võimas. Kõige enam võlus filigraanne töö dünaamikaga: on siin ju nii polüdünaamikat kui ka lihtsalt suuri helitugevuslikke kontraste, mis kõik orkestri mängus efektselt realiseerusid. Sama võib öelda ka teose eri karakterite kujundamise kohta: ühtmoodi veenvalt mõjusid robustne grotesk ja ebamaine ülistuslaul armastatule. Kiitma peab suurepäraselt esinenud ERSO soliste, eriti muidugi puhkpillimängijaid, kellele Mahler ei ole selles sümfoonias armu andnud. Eraldi tahan aga ära märkida Triin Ruubeli kontsertmeistrina: tema emotsionaalsus, aga ka teatud helgus ja rõõmsameelsus on niivõrd nakatavad, et lihtsalt raske on temalt pilku ära saada. Rääkimata muidugi tema lummavatest soolodest.

* Kristina Lindströmi ja Kristian Petri „The Most Beautiful Boy in the World“ (2021).