Für Galina

Kontserdi meeleolu oli ühtne: valitses minoor, ometi oli iga lugu omanäoline ning tõi kaasa mingi muutuse, jäädes seejuures tervikpildi lahutamatuks osaks.

ÄLI-ANN KLOOREN

Kontsert „Für Galina“ 4. XII Arvo Pärdi keskuses. Theatre of Voices: Else Torp, Iris Oja, Nils Greenhow, Jakob Skjoldborg ja Jakob Bloch Jespersen. Yxus Ensemble’i keelpillikvartett: Harry Traksmann (viiul), Olga Voronova (viiul), Laur Eensalu (vioola), Leho Karin (tšello). Dirigent Paul Hillier. Kavas Galina Grigorjeva, Arvo Pärdi, Jan Pieterszoon Sweelincki, Robert White’i, Pelle Gudmundsen-Holmgreeni ja William Byrdi muusika ning traditsionaal Paul Hillieri seades.

Laupäevaõhtune sõit läbi lumesaju ja mööda lahti ajamata maanteed Arvo Pärdi keskusse, et kuulata ansamblit Theatre of Voices ja Yxus Ensemble’i keelpillikvartetti, ei olnud just kergemate killast. Mida kilomeeter edasi, seda aeglasemaks ja vaevalisemaks läks teekond ning järjest enam vasardas peas mõte, et kui sellise pingutuse peale nüüd head kontserti ei tule, siis … Aga tuli, ja lausa vaimustav, nii et kojusõit sujus veelgi halvematest tee- ja ilmaoludest ning kraavi sõitnud autodest hoolimata tunduvalt kiiremini ja rõõmsamalt, sest niivõrd healt kontserdilt saadud kõrgendatud meeleolu kestis veel tükk aega.

Galina Grigorjeva 59. sünnipäevale pühendatud kontsert kandis toredat sõnamängulist pealkirja „Für Galina“, viidates sellele, et ettekandele tulevad nii Grigorjeva kui ka Arvo Pärdi teosed. Peale selle kõlas kontserdil Jan Pieterszoon Sweelincki, Robert White’i, William Byrdi ja Pelle Gudmundsen-Holmgreeni looming ning ajakohaselt paar jõululaulu. Tegemist oli äärmiselt õnnestunud kavaga, mis võiks olla lausa õppenäide eri ajastuid ja esinemiskoosseise hõlmava kava koostamisel. Sellises segakavas peitub palju ohte: kui pidada kinni ühest kindlast teljest, võib kava olla kuulajale üksluine, vastupidises olukorras, kui üritatakse kõike haarata, võib tulemus olla tõeline kompott. Paul Hillier oli suutnud vältida mõlemat äärmust. Kontserdi meeleolu oli ühtne, võiks öelda, et domineeris lausa sama laad: valitses minoor, ometi oli iga lugu omanäoline ning tõi kaasa mingi muutuse, olgu siis esituskoosseisus või ajastuses, jäädes seejuures tervikpildi lahutamatuks osaks.

Mõni sõna ka esinejatest. Theatre of Voices on Paul Hillieri 1990. aastal Londonis asutatud ansambel, mis tegutseb praegu Taanis. Ansambel ühendab paarikümmet muusikut, nii vokaliste kui ka instrumentaliste, vastavalt vajadusele ja võimalustele esinetakse eri koosseisudes. Laulasmaale oli saabunud neli lauljat (nende hulgas Iris Oja), lisajõuna kaasati suurepärane inglise tenor Nils Greenhow. Yxus Ensemble’il, ühel meie juhtival nüüdismuusika esitajal, ei ole nagu Theatre of Voiceselgi kindlat koosseisu, vaid see kujuneb vastavalt esitatavale muusikale. Sel kontserdil astus üles ansambli põhituumik, keelpillikvartett koosseisus Harry Traksmann, Olga Voronova, Laur Eensalu ja Leho Karin.

Theatre of Voices on Paul Hillieri 1990. aastal Londonis asutatud ansambel, mis tegutseb praegu Taanis. Ansambel ühendab paarikümmet muusikut, nii vokaliste kui ka instrumentaliste. Laulasmaale oli saabunud neli lauljat, nende hulgas Iris Oja.

Priit Grepp

Vahelepõikena tahan kommenteerida tormi veeklaasis, mida tänu 26. novembri Sirbis ilmunud Anita Maasalu arvustusele „Kauaoodatud kaunikene“ põhjustas selline tagasihoidlik kooslus nagu keelpillikvartett. Artiklis väidab noor muusikateadlane, et „regulaarselt tegutsev keelpillikvartett on koosseis, mille asemel on siinsel kultuuripõllul laiutanud tühimik“. See tõi kaasa paljude inimeste pahameele, sest keelpillikvartette on Eestis tegutsenud pidevalt, aga ju pimestas lugejaid sõnapaar „laiutav tühimik“ ning tähelepanuta jäi rõhuasetus sõnale „regulaarne“. Ilmselt sooviski Anita Maasalu rõhutada positiivset sündmust Eesti muusikaelus, Eesti Kultuurkapitali algatust luua residentuur regulaarselt tegutsevatele instrumentaalansamblitele. Esimeseks väljavalituks osutus noortest muusikutest koosnev paljutõotav keelpillikvartett M4GNET, kellele kultuurikapitali tugi annab hea võimaluse arenemiseks ja kontserttegevuseks. Selles mõttes on tõesti tegemist uue nähtusega. Et pilt kvartetimaastikul ei ole sugugi nii trööstitu, tõestas ka Yxus Ensemble’i kvarteti eredaid muusikalisi elamusi pakkuv mäng.

Selle kontserdi keskmes olid kolm hingematvalt kaunist Galina Grigorjeva teost. Iris Oja ja keelpillikvartett esitasid Jelizaveta Kuzmina-Karavajeva sõnadele loodud „Aaria“. Tegemist on äärmiselt isikliku ja sügava, aga ülesehituselt lihtsa ja napi tekstiga, mille valu – ema on oma kolmest lapsest matnud kaks – on Grigorjeva osanud muusikasse valada nii, et see ei saa kedagi külmaks jätta. Siin on alandlikkust, kurbust ja viha, aga ka helgeid hetki. Ei oskaks ette kujutada paremat esitust, kui oli Iris Oja oma: tema hääle soojus ja tunnete skaala tõi kuulajateni tekstis peituva südantlõhestava valu, hea vene keele hääldus aitas avada suure vene hinge.

Grigorjeva keelpillikvartett „Lõputu kaanon“ on helilooja sõnul kaanon ühele helile. Instrumendid astuvadki sisse ühe heliga (loo alguses tekkis isegi seos Pärdi „Solfeggioga“), aga helilooja fantaasiarikkust näitab, kui palju annab teha ühe heliga rütmiliselt, tämbriliselt, meeleoluliselt ja eri mänguvõtteid kasutades – sulandada see kõik üheks suureks tervikuks. Kolmanda Grigorjeva teosena kavas olnud „Salve Regina“ on kirjutatud spetsiaalselt ansamblile Theatre of Voices. Helilooja on kirjeldanud teose vormi kui antifooni, kus keelpillikvartett ei ole mitte niivõrd saaterollis, vaid dialoogis lauljatega. Meloodia kujundamisel on eeskujuks olnud bütsantsi ja vanavene melismaatilised laulud. Pala algab soprani kõrge ebamaise soologa, mis tõi aga meelde hoopis Hildegard von Bingeni „O Euchari in leta via“ alguse (see side tekib teose arenedes edaspidigi), luues müstilise atmosfääri. Teose esimese poole üsna traagiline kõla vahetub loo keskel ootamatult helge ja lootustandvaga, millele lisavad eriliselt hõrgu nüansi pianissimo’s kõlavad viiuli-glissando’d.

Kavas oli ka Arvo Pärdi kolm teost: „Es sang vor langen Jahren“, „Da pacem Domine“ ning „Ein Wallfahrtslied“ ehk „Palverändurite laul“. Esituselt jättis eredaima mulje viimane lugu, mille kandis ette võrratu tenor Nils Greenhow. Ilmselt on selline teos lauljale paras proovikivi, sest ei ole ju siin võimalik oma virtuoosseid oskusi näidata – laulda tuleb ühel noodil. Seda enam peab aga vaeva nägema partii kujundamisega, et see ei oleks tuim ega üksluine ning kõlaks dünaamilise orkestripartii taustal kui mägede rahu, nagu on autori soov. Greenhow’ äärmiselt mõtestatult teksti edasiandmine läks hinge ning näitas, et ka ühel noodil on võimalik laulda nii, et partii staatilisus võib kuulajal lausa ununeda.

Paul Hillier on teinud tuntud jõululauludest sarja üsna omanäolisi võluvaid kooriseadeid. Need on dissonantsi­rikkad ja täis ootamatusi ning tunduvad esialgu üsna harjumatud, aga saavad kiiresti omaseks. Üks sellistest seadetest on kontserdil kõlanud „Es ist ein Ros’ ent­sprungen“ ehk „Üks roosike on tõusnud“. Selle laulu, nagu ka avaloona kõlanud Sweelincki „Hodie Christus natus est“ puhul jäi kõrv igatsema suuremat esituskoosseisu. Mõlema laulu ettekanne jäi natuke nurgeliseks ja „traagel­niidid“ olid justkui kuulda. Suurem koosseis võimaldab õnnestunud ettekande puhul pehmemat ja sujuvamat esitust, mis oleks neile teostele ilmselt kasuks tulnud.

Täiesti teine kõla oli ansamblil taani helilooja Pelle Gudmundsen-Holm­greeni pala „Song“ esitades. Siin võlus just see, mis jäi eelnimetatud teoste ettekandes puudu: häälest häälde üle­minekute sujuvus ja meeldiv pehme kõla. Gudmundsen-Holmgreeni teos põhineb John Dowlandi laulul „Flow My Tears“, mis on kütkestanud oma versioone looma teisigi heliloojaid, eesti heliloojatest viimasel ajal näiteks Toivo Tulevit ja Tõnu Kõrvitsat. Ühegi selle teose puhul ei ole siiski tegemist otseselt selle laulu seadega, vaid pigem on Dowlandi muusika ja tekst andnud inspiratsiooni, et luua uus teos. Gudmundsen-Holmgreen on loonud üsna humoristliku teose, kus ta hakkab justkui pusletükkidest (üksikutest häälikutest ja silpidest) lugu kokku panema. Esialgu on üsna keeruline leida seost Dowlandi looga, aga mida rohkem pusletükke kokku saab, seda äratuntavamaks lugu muutub. Loo lõpp kisub absurdimaiguliseks: osa hääli jõuab pusle kokkupanemisel lõpuni, teised ei taha aga uskuda, et lugu ongi kokku pandud ning üritavad ikka veel üksikuid tähti vahele torgata. Just selle teose ettekandel tulid välja ansambli Theatre of Voices kõik paremad omadused: tehniline professionaalsus kõrvuti äärmiselt elava ja kohati lausa teatraalse esitusega, nagu sellise nimega ansamblilt võibki oodata.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht