Füüsilised ja metafüüsilised võnkumised

Leonora Palu

„rePRESIOON2”: ansambli Resonabiliskontsert sarjas „Abonement 007”27. II Pärnu raekojas.Ansambel Resonabilis – Iris Oja (hääl), KristiMühling (kannel), Tarmo Johannes (flööt),Aare Tammesalu (tšello) – on üks omanäolisemaidnüüdismuusikakollektiive Eestis ja pillikoosluseltkogu maailmaski unikaalne. Sedaeelkõige tänu kromaatilisele kandlele, mis eiole tavapärane instrument nüüdismuusikas.

Kuid peatselt kümneaastaseks saava Resonabilise
tegevus tõestab, et see pill on pakkumas
rohkelt inspiratsiooni heliloojatele, üllatamas
kuulajaid põnevate kõladega ja sobitumas
paindlikult paljude kaasaegsete instrumentidega.
Kontserdi pealkirigi osutab ansambli
aktiivsele suhtlemisele komponistidega, selle
üks osa on kindlasti uute teoste tellimine ning
sellega kaasnev repressioon ehk surveavaldus
loojatele. Tundub, et see surve on tõhus
– tõestuseks seegi põnev kontsert. Ansamblit
tutvustavates tekstides on „resonabilis” tõlgitud
ladina keelest kui „helisev”. Otsisin lisatähendusi
ning leidsin veel sobivaid: „kaikuv”,
„kaunikõlaline”, „mahlakas”, „sulnis”, aga ka
„vastav”, samuti oli huvitav „looditud sügavus”.
Kõik need omadussõnad klapivad hästi kirjeldama
selle pillikoosluse võluvat kõlamaailma
ja interpreetide tundlikku esitusmaneeri.
Avateosena kõlas Helena Tulve „North
Wind, South Wind” (2010). Heliloojat on inspireerinud
teose loomisel iidsed tekstid: ülemlaul
ja Mevlana Jallaudin Rumi müstiline luule.
Tulve on ülimeisterlikult kasutanud Resonabilise
kõlavärvipaleti varjundirohkust. Teose keskmes
on tundlik, müstiline ja sümbolistlik tekst,
mis tõuseb vaikusest sosinatega segunedes
bassflöödil tekitatud „tuulehäälte” ja kandle
glissandodega. Huvitav oli pillide registrikasutus
ja transformeerumine loo jooksul: algul
bassflööt ja hääl täiendasid teineteist madalas
registris, tšello aga värvis muusikalise lõuendi
ülemist serva õhuliste flažolettidega, teose
kulgedes registrilised suhted vaheldusid. Kannel
toestas teisi konkreetsete helitäppidega ja
rütmierksama faktuuriga. Võib vist öelda, et
kannel on selle koosseisu skelett, millele kinnituvad
otsekui lihased ja nahk teised pillid.
Paar sõna ka „hääl-pillist”: Iris Oja ei ole siin
kaugeltki ainult laulja ja n-ö solist, keda pillid
saadavad. Tema roll on väga mitmekülgne:
ta annab edasi teksti, tekitab kõikvõimalikke
heliefekte ja loomulikult täidab ka laulja rolli.
Väga huvitav oli jälgida tema ümberkehastumisi,
just see fenomen lisab ansamblile ka
kammerlikku teatraalsust.
Kaija Saariaho „Mirrors” („Peeglid”) flöödile
ja tšellole haakus helikeelelt mõneti Tulve
teosega, kuid oli pillide kasutusviisilt rohkem
reaalsest maailmast pärit: siin sai enam kuulda
flöödi ja tšello tavapäraselt kaunist kõla, müstilist
värvi lisasid flötisti partiisse pikitud tekstid,
mis pärinevad tundmatult prantsuse autorilt
XIV sajandist. Mõlema teose puhul avastasin
flöödi ja tšello kõlamaailma suure ühisosa,
seda eriti ülemhelide/flažolettide kooskõlades.
Idee muusikalistest peeglitest ei jõudnud päris
üheselt kohale. Sõna „peegel” paneb esmalt
ette kujutama matkimist, mida kahe pilli vahel
otseselt ei tekkinud, kuid kuna sõna on mitmuses,
siis võib neis eri suunast vaadates näha
muusikalisi sündmusi ka eri nurkade alt.
Tundlike kõlavärvi sfääridesse kuuluvate
teoste järel mõjus Kristi Mühlingu esitatud
Anton Weberni Variatsioonid op. 27 (originaalis
klaverile) „kainestava” intermetsona enne
kontserdi teise poole kontseptuaalset laadi
teoseid. Mühlingu kandleversioon on originaaliga
võrreldes kergemini jälgitav oma liinides
ja ka kõlavärvides põnevam, kuna tema dünaamika
nüansside skaala on eriti lai. Interpretatsioon
oli peen ja samas lennukas.
Andrus Kallastu „Eleegiline troop” on
tema kunagi Tallinn Cameratale loodud teose
arendus. Uus teos on pühendatud kõigile
minevikku jäänud inimestele ja sündmustele.
Kompositsiooni meetodiks on seeriatehnika ja
juhuslike arvude jadad. Instrumendid kulgesid
tihti unisoonis, suundudes aeg-ajalt tunglevatesse
sekundintervallidesse, hääle funktsioon
oli „r”, „z” jt häälikute putukalik inin, millele oli
alguses raske leida tähendust. Ehk võis see olla
lahkunud hingede reinkarnatsioon, sest mõjus
pigem kurblik-kaunina kui koomiliselt ekstravagantsena.
Teos mõjus väga värskelt ja kohati
„aforistlikult”, kui kasutada Evi Arujärve omadussõna
ühe Kallastu varasema teose kohta.
Ka järgmine helitöö, Eestis Fulbrighti stipendiumiga
komposiooni õppiva noore Ameerika
helilooja E ugene Birmani uudisteos „Defixio2”
oli temaatikalt morbiidne: defixio oli amulett,
mis maeti koos lahkunuga hauda või naelutati
hauakambri seinale, et tuua kannatusi rahu
rikkujatele. Sama temaatikat kannab ka teose
aluseks olev Ovidiuse tekst, mis inspireeris
heliloojat filosofeerima mõistete „ise” ja „enda
vastu” üle. Muusika oli rituaalilik, salapäraselt
ja pisut ähvardavalt pulseeriv. Eriti põnev, peaaegu
loomalik oli ühes ekspressiivsemas lõigus
flööditämber, mis saavutati trompetipäraselt
otse huulikusse puhumisega. Birmani pillikäsitus
oli väga fantaasiarikas ja üllatav, kuid ei
paistnud eesmärgina omaette, vaid oli väga
jõulise, põneva ja tervikliku kontseptsiooni
teenistuses.
Ääretult mitmekesise, väga erinevatest
kompositsioonidest koosneva kava lõpetas
Tauno Aintsi „3film”, üliaeglaselt nagu vee all
kulgev meditatiivne ja sugestiivne teos. Kandle
funktsioon on siin figuratiivne saade, hääl, flööt
ja tšello on justkui kolmehääne vokaalansambel,
liikudes kvintides, oktavites. Film? Miskipärast
meenus lõik filmist „Sõrmuste isand”,
kus haldjarahvas on liikumas ära oma senisest
elupaigast turvalisemasse – aeglaselt, väärikalt,
lauldes. Mingist hetkest ilmusid muusikasse
idamaised intonatsioonid – otsekui ühe sammuga
astuti täiesti teise maailma, lausa ühest
religioonist teise. Ja huvitaval kombel ei tekitanud
see võõristust.
Resonabilise teeb eriliseks just tihe side
heliloojatega ja värsked uudisteosed nende
kontsertidel. Eriliselt homogeense hingamise
annab esitustele kindlasti n-ö bänditunnetus –
pikaajaline koostöö, mis erineb suuresti süvamuusika
vallas levinud projektipõhisest tegutsemislaadist.
Selle tunnetuse pinnalt oleks ehk
ruumi ka edasi minna ja areneda, loodetavasti
kirjutatakse Resonabilisele edaspidi rohkelt
põnevaid teoseid ja leitakse veel uusi muusikalisi
sügavusi, peegeldusi ja võnkeid, mida nad
veel kogenud pole, rääkimata publikust.