Folginoppeid

Märt-Matis Lill

Tänavune Viljandi pärimusmuusika festival käis paljuski juba sissetallatud radu. Lõviosa kavast sisustasid juba teada-tuntud eesti tegijad ning nende kõrval väga eri laadi kultuure esindavad välisesinejad. Seega koduselt tuttav ja mõnusalt eklektiline valik, mille hulgast oli võimalik leida nii lahedat äraolemise muusikat kui ka tõeliselt raputavaid elamusi. Et festivali mahub sedavõrd palju kontserte, et nende käsitlus ületaks kaugelt ühe ajaleheartikli  mahu, siis peatun alljärgnevalt neil, mis mind kõige rohkem liigutasid või mõtlema panid.

Peab ütlema, et festivali teema jäi sel aastal küll pisut formaalseks. Kirjade järgi oli see soolomäng, aga sooloartiste astus üles tegelikult üllatavalt vähe. Nende hulka kuulus aga kindlasti minu üheks eredamaka festivalielamuseks jäänud legendaarse soome artisti J. Karjalaise kontsert. Et võimalus kasvada üles koos Soome televisiooniga  moodustab olulise osa ka minu kujunemisest, on mul soome popmuusikaga üsna emotsionaalne ja soe suhe. Nostalgialaeng jäi J. Karjalaiselt küll saamata, kuna artist oli oma kava üles ehitanud ainult Soomest Ameerikasse väljarännanute folkloorile ja esitas seda oma tavalisest esinemisstiilist väga erineval viisil. Töö, mida J. Karjalainen seda materjali läbi töötades ja omandades on teinud, on igatahes muljetavaldav. Millalgi enne  II maailmasõda muuhulgas kuulsasse Alan Lomaxi rahvamuusikaantoloogiasse salvestatud palad ärkasid Karjalaise esituses tõeliselt uuele elule. Nii tema hääleintonatsioon, tämber kui ka bandžosaade lõid väga ereda, kaasakiskuva ja tõetruuna mõjuva helipildi sellest eriskummalisest soome juurte ja ameerika mõjude kütkestavast segust. Omaette nauding oli jälgida tekstinüansse. Lugude sõnad ei olnud enamasti puhtas soome kirjakeeles,  vaid mõnusalt murdesegused ja enamasti väga vaimukad. Võib-olla üheks meeldejäävamaks kujundiks kogu folgilt oligi see Karjalaise lõpuloos maalitud pilt taevast, kus suur osa piiblitegelasi tantsib harfide ja lõõtspillide saatel ja Peetrus lööb võtmekimbuga rütmi. Kusjuures refrään rajanes kuulsale „Glory glory hallelujah” viisile. See lugu vahest näitaski kõige eredamalt, kui sünkretistlik on oma olemuselt rahvamuusika vaim ja kui valutult ta seetõttu  suudab ühendada pealtnäha ka täiesti vastandlikke elemente nii muusikaliselt kui laiemas mõttes kultuuriliselt. Viljandi kontserdi kvaliteet näitas, et J. Karjalainen on selle vaimu olemusele väga lähedale jõudnud.

Autentse folkloori valda kuulus ka teine festivali suur elamus, milleks oli Põhja-Ameerika edelaosa indiaani kultuuri esindava Lendava Kotka ja tema tütre esinemine. Lendav Kotkas kuulub hõimu, mida tuntakse tavaliselt  papagode nime all, ent viimasel ajal on hakatud neid kutsuma Tohono O’odhami hõimuks ja seda nime eelistavad ka selle hõimu esindajad ise, sest konkistatooride poolt kasutusele võetud „papago” on suhteliselt halvustava varjundiga ja tähendab midagi sellist nagu „oasööja”. Põhiliselt Sonora kõrbealadel elanud ja praegugi elavate Tohoto O’odhami indiaanlaste muusika ja tantsu puhul torkab silma selle napikoeline ja vaoshoitud väljenduslaad,  kontrastina näiteks tasandiku indiaanlaste tunduvalt jõulisemale muusikale ja rituaalidele. Kindlasti on see osaliselt tingitud keskkonnast, kus see kultuur on kujunenud. Vähemalt nende tantsule iseloomulik madal ja justkui lohisev samm tulenevat väidetavalt püüdest selle abil võimalikult palju liiva õhku paisata, mille põhjuseks on omakorda uskumus, et see aitavat kaasa vihmapilvede tekkimisele. Lendava Kotka ja tema tütre  esinemine maalis väga eheda ja kauni pildi meie harjumuspärasest maailmast sedavõrd erinevast elutunnetusest ja kultuurist.

Festivali üks eksperimentaalsemaid projekte oli rootsi löökpillimängija Petter Berndaleni kontsert, mis oli rajatud rootsi rahvamuusikale. Mängija üritas seda üle kanda löökpillide, kusjuures põhiliselt mittehelikõrguslike löökpillide maailma. Mind see tulemus küll päris ei veennud. Et trummide kõla  seostub helikõrgusliku maailmaga siiski väga kaudselt ja häguselt, oli praktiliselt võimatu aru saada, mis laadi viisid Berndalen oma pika etteaste aluseks oli võtnud. Palju oleks aidanud, kui ta neid enne demonstreerinuks. Ka puhtabstraktse helimaastikuna ei jätnud esinemine väga eredat muljet. Minu peamisi etteheiteid kontserdile kui tervikule puudutaks lõikudevahelisi üleminekuid, mis olid tihti üsna järsud. See sujuvuse puudumine tekitas aga mingi juhuslikkuse mulje, mis kindlasti ei saanud olla väga hoolikalt üles ehitatud etteaste taotluseks. Mängija tehniline tase oli aga igati muljetavaldav. Mulle väga oluline kontsert oli põhjaindia klassikalise muusika interpreetide Shubhendra Rao ja Satyajit Talwalkari esinemine. Kahjuks aga rikkusid nende etteastet mitmed tehnilised probleemid. Nii oli neil Kaevumäel teineteise kuulmisega ilmselgeid raskusi, millest  tulenes päris palju loginat ja üksteisest eraldi olemist. India klassikalise muusika olulisemaid eeldusi on aga just rütmiline ühistunnetus, mis on tugevalt taustal ka siis, kui sellele näiteks päris keeruliselt vastu mängitakse. Kuigi mängijate teisel kontserdil Aida saalis oli heli märgatavalt parem, juhtus sealgi kahetsusväärseid tehnilisi äpardusi. See rikkus sisuliselt terve selle kontserdi, sest juhtus kõige halvemal võimalikul hetkel – kontserdi  esimese raaga kulminatsiooni eel, mis sundis mängijaid oma etteaste ajutiselt katkestama. See raaga oli aga olnud korraliku pika sissejuhatusega ja nii jooksis india klassikalisele muusikale omane tempo kiirendamise ja järkjärguline energia kuhjamise efekt tugeva kõlarisärina pärast lihtsalt karile. Sellest oli tõeliselt kahju, sest kontserdi teine raaga esitati tunduvalt lühemana, kuigi jah – sitarimängija sunnitud pausi ajal kõlanud tablasoolo avaldas  vägagi muljet.

Üldiselt on festivalile kõrgkultuuri traditsioonide kaasamine väga tänuväärt ja tervitatav (kuigi rangelt võttes ei ole ju tegemist „folgilahtrisse” käiva muusikaga) ning aastatega on sellest kujunenud harjumuspärase folgimelu kõrval päris ilus liin gruusia vaimulikust muusikast mulluse iisraeli-araabia muusika ja tänavuse india klassikalise muusika kontserdini. Aga korraldajatele soovitaksin küll tungivalt  seda laadi kontsertide helitehnika pool väga tõsiselt läbi töötada ja üle kontrollida. Kui bändikontsertidel annavad sellised tehnilised probleemid lihtsalt ühe – küll mitte nii meeldiva – varjundi juurde, siis selliste kontsertide puhul nagu india klassikalise muusika oma mõjub see lihtsalt hävitavalt kogu muusika olemusele. Aga tahtmata nii negatiivsetes toonides lõpetada, tulen veel tagasi J. Karjalaise kontserdi lõpuloo refräänis maalitud kujundi juurde: tantsivad pühakud võib olla üldse üks ilusamaid metafoore kogu Viljandi festivali üdini positiivsele melule. Ehk siis: glory glory hallelujah, seal harfid ja lõõtspillid mängisid!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht