?Februarium? raekojas

Mirje Mändla

Kolm noort muusikut esitavad oma kava ka Rootsi turneel. MARIUS JÄRVI (t?ello), SILVER AINOMÄE (t?ello) ja MIHKEL MATTISEN (klaver) 19. II Tallinna raekojas.

Ajal, mil eesti noored t?ellistid on juba ennast näitamas Rootsi eri linnades, võime tõdeda 19. II raekojas toimunud kontserdi järel, et kuigi meil pole ehk võrreldavat suurkuju norra t?ellisti ja lüüriku Truls Mjørkiga, on meil siiski 1980. aastatel sündinud põlvkonnas mõned t?ellistid, kes endast ikka ja jälle märku annavad.

Nii Silver Ainomäe kui Marius Järvi eluteelt leiab sarnaseid märke. Mõlemad on õppinud eesti grand old lady Laine Leichteri juures, samuti Soome lahe põhjakaldal, lisaks kindla märgina silmapaistev esinemine XXI sajandi alguse ?Con brio?del? ja meistriklassid maailma tippnimede juures. Õnneks on nad loomu poolest erinevad karakterid. Rootslastele eesti noori muusikuid tutvustavas programmis on mõlemal võimalus näidata end tugevast küljest. Äsja Lutosławski konkursilt III preemiaga saabunud Ainomäe on ka varem esitanud ?ostakovit?i d-moll t?ellosonaati ja minu meelest romantilise muusikaga loomulikult sulanduv Marius Järvi Francki t?ellole seatud, algselt A-duur viiulisonaati. Raekoja kontserdi alapealkiri võinuks olla ?Eesti muusikute sugupuid?, sest nimetatud noored interpreedid, ka pianist Mihkel Mattisen, on päritolult mitmendat põlve muusikud.

Rootslastele tutvustatakse eesti muusikat selle mitmekesisuses ja nii tõi muusikute trio esiettekandele René Eespere teose ?Februarium?. Eespere kontaktist noorema põlve t?ellistidega andis märku tema teose ?Concertatus Celatu? (?Varjatud võitlus?) t?ellole ja kammerorkestrile esitus Marius Järvi soleerimisel möödunud aasta Eesti muusika päevadel.

Samas peab kohe tunnistama, et viimistletus ansamblitöös tundus olevat raekoja kontserdi puhul palju kõrgemal tasemel. Täpne ansamblitunnetus oli Eespere uue teose faktuuri ka lausa kohustuslikult sisse kirjutatud. Kontserdi avaloona kõlanud karge muusika annab taas tunnistust sellest, et helilooja üks tugevaid külgi on kirjutada isikupäraseid kammerteoseid. Eespere kammermuusika, mis lähtub heas mõttes kammerlikest traditsioonidest, on siiski ilmeksimatult tänapäevane helikunst. Ent läbivale heakõlalisusele vaatamata on selles tunda ka arengusuundi, mis viitavad tormilisele XX sajandi muusikaloole.

Eesperel on julgust muusikas avameelselt väljendada enesesse süüvimist, mis põhjamaalasele muidugi loomulik, aga ka kahtlusi, psüühikamuutusi ja otsinguid vaimses maailmas. Mõnikord võtavad need Eesperet paeluvad protsessid jõulisemaid toone. Seekord oli see võtnud enesepuhastuse ja kirgastumise ilme, millele helilooja suunas kuulajate meeled juba ettevalmistavas kaassõnas. Eespere viitas iidsele tavale: aasta viimasel kuul oli tavaks rituaalne enesepuhastus. Tänapäeva kalendris on februa?st saanud küll aasta teine kuu. Kas ?Februarium? kõlab praegu õiges ajahetkes, selle küsimuse on Eespere jätnud lahtiseks. Helilooja enda sõnul juba läbitud ?Februarium? ei võtnud seekord kindlasti mitte süngeid toone.

Teoses oli õrnust ja dialoogi. Rahulikku mõtete esitust, varieeruvat ja intelligentset reaktsiooni. Õhulistes fraasides oli graatsiat ja vastustes otsivat meelekindlust. Muusikaliselt oli see lahendatud küllaltki kromatismiderohke teema läbi: t?ellopartiid kulgesidki väga loomulikult kromaatilisest teemast tuletatud fraase ja motiive pidi. Faktuuris kord üksteisesse haakuvalt või külg külje kõrval.

Aeg-ajalt kippus härmatist meenutav muster küll keeruliseks, kuid teose alustuge jäi kindlalt hoidma nagu okstega põhjamaa taevasse sirutuv klaveripartii. Kuid selleski lummuses leidis Eespere klaverile veel ühe varjundi: üha läbipaistvamaks pudenev klaveripartii võttis hetkeks puäntillistliku mõõtme ja tõi raekoja mõnusasse ruumi põhjamaa pakase. Ja selles pudenemises oli vastupandamatu liikumine või protsess, kui soovite. Positiivsust lisas teosele ka hetkeline kergus enne kulminatsiooni, kus klaverilt kuulis jazzilikke aktsente.

Millega see lugu lõpeb, tuleb teil endil veenduda. Võin öelda vaid niipalju, et Eespere uue teose näol on tegemist kümneminutilise haaravalt kirjutatud kammerliku mõttearendusega, mille sügavamal kuulamisel tajute, kui sügavale inimhinge (ja sealjuures ka oma hinge) julgeb helilooja oma loomingus minna.

Samas oli see ka lihtsalt põnev ja ansamblitunnetuse mõttes isegi väga graatsilise koreograafiaga teos kolmele noorele muusikule.