Eesti nüüdismuusika seisuga aprill 2017

EMPi puhul näib valikukriteeriumiks olevat pigem helilooja väljapaistvus meie kultuuriruumis kui tema stiili haakumine või haakumatus konkreetse aasta festivali teemaga.

KERRI KOTTA

Eesti muusika päevad „Läbi hämaruse“, 6. – 13. IV. 35 muusikasündmust eri kontserdipaikades.

Erinevalt kujutavast kunstist pole kuraatori- või produtsendipositsioon nüüdismuusikas kunagi päris lõplikult kinnistunud. Nüüdismuusika esindusfestival Eesti muusika päevad (EMP) on küll jõudumööda liikunud aina suurema kontseptualiseerituse poole – kunagisest turuplatsist, kus igaüks oma kaupa pakkus (paralleel omaaegsete ülevaatenäitustega kunstis), on juba ammu saanud kindla struktuuriga ürituste jada, mille tipphetki pakuvad spetsiaalselt festivaliks tellitud, viimase esteetilise agendaga suhteliselt probleemitult haakuvad teosed. Festivali masinavärk on aasta-aastalt muutunud õlitatumaks ning kogumulje festivalist professionaalsemaks.

Kuid nagu öeldud, ei suuda produtsendivisioon end siin kunagi lõpuni kehtestada – selleks on materjal, millest festival kokku pannakse, liiga isepäine. Mulle näib, et korraldajad on sellest samuti aru saanud ega ole ka kunagi üritanud teha EMPist kindla muusikalise maitsega sihtrühmale loodud üritust. (Eesti väiksust arvestades ei oleks see ka kuigi mõttekas.) Mingil määral saab festivali sisu mõjutada küll kindlatelt heliloojatelt muusikat tellides, kuid EMPi puhul näib valikukriteeriumiks olevat pigem helilooja väljapaistvus eesti kultuuriruumis kui tema stiili haakumine või haakumatus konkreetse aasta festivali teemaga. Küll aga on proovitud teha jätkuvat tööd n-ö pakendi kallal, millest annab tunnistust festivali visuaalse kujunduse läbimõeldus ja selle üha domineerivam kohalolek linnapildis, samuti festivali tunnusfraasi aina olulisem roll festivali ürituste ühtsesse mõttelisse ruumi hõlmamisel.

Selle tulemuseks on olukord, kus sisu ja vorm kipuvad mõnikord elama eraldi elu. See aga ei ole ilmtingimata halb. Veelgi enam, nimetatud lahknevus näibki olevat EMPi üks iseloomulikke tunnuseid, mis hoiab festivali uutele võimalustele avatuna. EMPi võikski kirjeldada kui etteantud ja mitte väga kohustavatest raamidest korduvat väljamurdmist, mis muidu võrdlemisi raamistatud struktuuri sisse väikseid anarhismimõrasid lööb. EMPil võimendubki pigem plaaniväline; mõnevõrra utreerides võib lausa öelda, et EMPi kirkamateks hetkedeks on selle küsitavused, hetked, kus festival lakkab tervikliku kontseptsioonina funktsioneerimast.

Sellisteks mõradeks on sageli teosed, mille stiil eesti nüüdismuusika peavoolu, s.o teatava religioosse, spirituaalse või ökoloogilise taustaga kõlamodernismi, ei esinda või esindavad seda kuidagi nihestatult. Siinkohal tasub taas meenutada, et kuigi EMPile ei tellita kindla stiiliga teoseid, moodustub EMPi repertuaar, ja seda eelkõige orkestri- jm suurteoste puhul, suuresti eesti muusikas end kehtestanud heliloojate töödest, mis mõne erandiga peavoolu ka suuresti esindavad. Ka tänavuse festivali tunnusfraas „Läbi hämaruse“ näib oma iseloomulikus poeetilisuses peegeldavat just peavoolule omast muusikalist tunnetust.

EMPi äärealad …

Üheks triksteriks, kes päris raamidesse ei mahu, on Timo Steiner. Tema teosed „Siis jäta kõik, mis sul on, ja mine …“ klaverile ja orkestrile ning „Vari“ kahele tšellole (festivalil esitati see kolmel tšellopaaril) mängivad liiasusele. See on aga üks omapärane liiasus. Iseenesest on materjali üleeksponeerimisele mängitud nüüdismuusikas juba suhteliselt kaua. Klassikaline näide on muusikaline minimalism, kus kogu materjal põhineb reeglina mõne lihtsa motiivi ulatuslikul kordamisel ja üliväikestel teisendustel. Oluline on aga märkida, et sellise kordamise tagajärjel kaotab iga kordus eraldivõetult olulisuse ning on tähtis vaid teose massiivseid mõõtmeid garanteeriv ajaline ballast. Teisisõnu, kordus on siin narratiivses mõttes „tühi“ just oma täpsuse, muutumatuse tõttu: korduste täpne arv pole sellises muusikas reeglina määratud. Kõigele lisaks võimendab muusika narratiivset „kergust“ juba korratava motiivi retooriliselt pretensioonitu välisilme.

Muidugi põhineb ka minimalismile vastanduv klassikaline kontsertmuusika kui rõhutatult narratiivne nähtus mõne alusmotiivi ulatuslikul töötlemisel ja arendamisel. Motiivikorduse muudab siin aga areduslikuks ehk narratiivselt „mõttekaks“ motiivi pidev teisenemine ja transformatsioon, kuid ka selle retooriliselt pretensioonikas avaldumiskuju. Iga kordus lisab jutustatavale loole mingi aspekti, mis on teose kui terviku mõistmiseks oluline.

Steiner läheb kolmandat teed. Tema teoste algkujund viitab pigem klassikalisele kontsertmuusikale ehk teisisõnu pole see piisavalt neutraalne, et sellele võiks ootuspäraselt järgneda rida täpseid või minimaalselt muudetud kordusi. Teisalt pole algkujund ka nii keerukas, et see kordamisel võrdlemisi ruttu ei ammenduks. Steineri muusikas tekib paradoksaalne olukord, kus kujundi muusikaline retoorika viitab ühelt poolt sellele, et iga kordus on tähtis, kuid teiselt poolt ei too kordused kaasa piisavalt palju muutusi, mis sedalaadi pretensiooni õigustaksid. Selle tagajärjel on kuulaja asetatud seisundisse, milles talle üht ja sedasama materjali kogu aeg ette mängitakse. Tegemist pole n-ö ajatu struktuuriga, mida võib peegeldada muusikaline minimalism, vaid pigem igavese alustamisega (või arendamise või lõpetamisega), s.t takerdumisega muusikalise narratiivi mingisugusesse faasi. Sellisena on Steineri teoste muusikaline dramaturgia eesti muusikas üsna unikaalne.

Võib oletada, et Steiner on eripärase lähenemise muusikalisele vormile pärinud oma õpetajalt Jaan Räätsalt. Ka Rääts loobub klassikalisest ehk n-ö kulminatsioonile suunatud dramaturgiast, kuid erinevalt Steinerist ei tee ta seda muusikalise narratiivi eri faasidesse kinni jäädes, vaid nende vahel vabalt pendeldades. Teisisõnu moodustub Räätsa muusika võrdlemisi lühikestest, kuid suhteliselt lõpetatud ja terviklikest üksustest. Sellistena on need justkui muusika baas­elemendid, mille potentsiaal ei avaldu järkjärguliste transformatsioonide, vaid üksteisega kõrvutamise kaudu. Kõrvutamine tähistab Räätsa muusikas peaaegu alati katkestust, eelnevalt kõlanud üksuse sisemiste ülesehitus- ja arenduspõhimõtete hülgamist. Ühtlasi tähendab kõrvutamine tavapärasest kausaalsusest loobumist – Räätsa muusikas ei vii üks sündmus teiseni ehk ühe sündmuse muusikaline inerts ei ela end välja järgnevas. Seetõttu on Räätsa teosed kummalised: need justkui ei kasuta ära kogu seda energiat, mida need genereerivad (kas siin ei või taas rääkida mingis vormis avalduvast liiasusest?). On tervitatav, et tänavune EMP tegi Jaan Räätsale kui eesti muusika grand old man’ile autorikontserdiga ühtlasi väärika kummarduse.

Teatavasti on muusikaline modernism teost kui autonoomset nähtust kinnistava projekti lõpuleviimine. Modernistlik teos pidi olema eelkõige eneseküllane, iseend oma struktuuri kaudu seletav objekt. Selleni jõudnult teisenes aga muusikalisi superstruktuure genereerinud avant-garde lihtsalt veel üheks ajalooliseks stiiliks, mille mõistmiseks näib konteksti tundmine olevat tänapäeval olulisemgi võrreldes stiilidega, milles teose autonoomsuse pretensioon nii kõrge ei ole. Põhjuseks on muidugi modernistliku teose keerukus: kuigi teose „sisu“ on avatav puhtalt selle struktuuriloogika kaudu, ei ole struktuur kuulajale lihtsalt ligipääsetav, sest teose ülesehitusele vastav „kompositsiooniline grammatika“ ja selle vastuvõtmisele vastav „kuulamisgrammatika“ lahknevad teineteisest liiga suurel määral.

Sellisel juhul tekib alati küsimus, et millest kontserdikülastaja teost kuulates tegelikult osa saab. Veelgi enam kerkib selline küsimus üles tänapäeval, kus publik ei ole ilmselt enam nõus olema pelgalt alandliku koguduse rollis, kellel lubatakse armulikult neile mõistetamatust muusikalisest müsteeriumist osa saada. Ilmselt pole publik millekski selliseks ka ette valmistatud, mistõttu mõne uuskompleksse objektiga, nagu näiteks Andrus Kallastu kahele orelile kirjutatud teosega „Protoplasma“ kohtumisel püütakse seda endale ikka mõnel tuttavlikul viisil dekodeerida. Kardetavasti üsna edutult. Nagu juba öeldud, ei saa niisugust teost, hoolimata rangest ülesehitusloogikast, mõista iseennast selgitava struktuurina, kuna sellisena on see liialt hoomamatu. Sedalaadi teos ei kõnele publikuga oma „sisu“, vaid pigem oma kohaloleku ja sellega kaasneva konteksti kaudu. Võibki öelda, et teose võimalik „mõistmine“ sõltub siin ainuüksi kuulaja valmisolekust mainitud kontekst luua. Või teiste sõnadega: Kallastu „Protoplasma“ on meditatsiooniobjekt, mis ei väljenda otseselt midagi (sellest on ehk põhjustatud ka kuulaja tunne, et ta on justkui petta saanud), vaid annab võimaluse vastuvõtja teadvuses midagi genereerida juhul, kui vastuvõtja seda muidugi teha soovib.

… ja keskus

Festivalil kõlas tegelikult ka päris arvukalt lihtsalt häid teoseid. Galina Gri­gorjevalt tuli ettekandele „Vespers“ (Vox Clamantis) ja „Palve“ (Estonian Cello Ensemble). Helilooja muusika publikuga ei epateeri, selle intriig – kui intriigist üldse rääkida saab – peitub sügavamal: mitte-tehtuses, loomulikkuses. On mõneti hämmastav, kuidas nii lihtsaid ja mõneti ka tuttavlikke väljendusvahendeid kasutav muusika ei muutu hetkekski banaalseks. Hoolimata lihtsusest või just selle tõttu ei ole Grigorjeva muusika intellektuaalses plaanis kergesti kirjeldatav. Muusika introvertsust silmas pidades on samavõrd keerukas iseloomustada ka selle emotsionaalset sisu. Ja ometi Grigorjeva muusika toimib, kui sellega kord kontakt on saavutatud.

Veidi üllatas Liisa Hirsch, kelle helirännak „Lävi“ näis ületavat piire, mida helilooja on endale varasemates teostes seadnud või millest tema muusika pole tahtnud siiani üle astuda. Helena Tulve „Maa süda“ mõjus esmasel kuulamisel kolme üksteisele vahetult järgneva teose kogumina, mis stiililiselt sarnastena keskendusid eri laadi helimaastike lahtiharutamisele. (Teose ettekanne toimus ürituse „Hämarad alleed“ raames, kus silmaklappidega ja seetõttu oma otsustes puhtalt heliaistingutele toetuv publik viidi teadmata kohta ja teadmata kavaga kontserti kuulama; kava sai publik alles pärast lähtekohta tagasijõudmist.) Samasuguses stiilis kirjutava heliloojana on lisandunud ka Karl Tipp, kelle „Peatun kesk avarust“ mõjus vanade tegijate teoste kõrval (näiteks Tatjana Kozlova-Johannese „Kuni lõpen mina ja lõpeb see …“) veel natuke rabedalt – näib, et helilooja alles otsib oma teed.

End peavooluna kehtestanud kõlamodernismist lahknevana võib eesti nüüdismuusikas välja tuua ka nn ökomodernismi. Sellise muusika teemaks on loodus. Orgaanilisus ei avaldu siin erinevalt kõlamodernismist aga mitte niivõrd printsiibina, kuivõrd otsese antusena, looduslike või loodusele sarnaste helide segamisel puhtmuusikaliste ehk siis püsivat konkreetset helikõrgust omavate helidega. Ökomodernistlikud teosed on kõlamodernistlike teostega võrreldes sageli ka nurgelisemad ja vormiliselt vähem lineaarsed. Oma objekti otsesema kirjeldamise tõttu näib ökomodernism rõhutatult eetilise suunana olevat ka mõnevõrra ideoloogilisem, vähemalt võrreldes kõlamodernismiga, mis liiga otseseid konnotatsioone muusikavälisega pigem väldib. EMPi põhjal näivad eesti muusika juhtivad ökomodernistid olevat hetkel Mirjam Tally ning Malle Maltis, kelle festivalil kõlanud teoste „Puudekummardajate maa“ segakoorile ja „Veetrepp“ kolmele orelile pealkirjad räägivad iseenda eest.

Tavaliselt on EMPil esindatud ka cross-over, mida tuleks eristada kollaažist. Kui kollaažis on eri stiilid üksteisega konfliktis, mis viitab ühtlasi sellele, et kollaažis väljendub mingil äraspidisel viisil ikka veel modernismi stiililine purism, siis cross-over on sellest taagast vaba. Sellises muusikas tingib võimaliku stiilivahetuse või eri stiilitunnuste koosluse muusika sisemine arenguloogika, mis võimalikud stiilikonfliktid sageli juba eos tasalülitab. Neil maastikel liikuvatest heliloojatest olid tänavusel EMPil esindatud Tauno Aints ja Margo Kõlar: esimene orkestriteosega „Veljo Tormise mälestuseks“, mis andis hiljuti lahkunud helilooja muusikat iseloomustavatele runolikele üminatele uudselt põneva vormi, teine aga kuuele tšellole seatud versiooniga teosest „Kolm leidu“, mille pretensioonitu algus ei lasknud aimata pikka teekonda, mille muusika hiljem ette võttis.

Seekord jääb käsitlemata audio­visuaalne kompositsioon, mis näib aga ennast veel otsivat ning mille puhul mingist kindlast valitsevast esteetikast veel ilmselt rääkida ei saa. Ometi oli see üks EMPi huvitavamaid kihistusi, mille tähtsus eesti muusikas ilmselt tulevikus kasvab.