Eesti indie-bänd rahvusvahelise läbimurde lävel

Helen Sildna

Helen Sildna vestlus Ewert Sundjaga Oktoobri lõpus, samal ajal kui Eesti oli teemamaana Helsingi kirjandus- ja muusikamessi väisamas, astus Ewert and The Two Dragons üles Helsingi muusikaklubis Siltanen. Pärast seda õhtut postitas plaadifirma EM I turundusjuht Kari Holmgren oma Facebooki seinale teate: „Olen 17 aastat oma elust töötanud plaadifirmades ja mul on olnud õnn kohtuda mitmete artistidega, kes on võimsalt maailma raputanud. Miski ei lähe mulle aga rohkem korda, kui võimalus avastada üks tõusuteel noor talent, keda nähes tead, et ta jätab oma jälje popmuusika ajalukku. Täna õhtul olin ma millegi tõeliselt erilise tunnistajaks – Eestist, Tallinnast pärit bänd Ewert and The Two Dragons. See on muusika, mis murrab üle riigipiiride ja läheb inimestele korda! Kus iganes te elate – üsna pea jõuavad need poisid ka teieni ja löövad maailma te ümber kihama. Uskuge mind, see bänd on väärt kogu seda hype’i ja tähelepanu, mis neile viimasel ajal osaks on saanud!” Detsembri algul Helsingi ühes olulisemas muusikaklubis Tavastia toimunud kontserdi järel teeb Helsingin Sanomat põhjapaneva avalduse: „Eesti bänd Ewert and The Two Dragons teeb esimesi lootustandvaid samme rahvusvahelisel areenil. Võiks öelda, et oli ka aeg: Balti riigid iseseisvusid 20 aastat tagasi, mil rokkmuusikat pahaks pannud sotsialism taandus, aga selle aja jooksul ei ole Eestist rahvusvahelise tuntusega bände tekkinud. Ewert and The Two Dragons väärib tähelepanu. Neid on võrreldud muuhulgas Arcade Fire’ga ja Midlake’iga. Bänd mängib hõrku folkrokki, millel pigem hingesugulust ehk Midlake’iga. Helisevad kitarrid, vokaalharmooniad, kübeke new wave’i ja psühhedeeliat.” On novembri lõpp ja ma ajan juttu Ewert and The Two Dragonsi laulja ja ühe lugude kirjutaja Ewert Sundjaga (bändi ülejäänud liikmed on Erki Pärnoja, Kristjan Kallas, Ivo Etti ning bändi viies liige, mänedžer Toomas Olljum).

Teie esimeselt plaadilt (2009) tõusis esile nimilugu „Hills Behind the Hills”, teise albumiga „Good Man Down” oli aga võimas arenguhüpe tehtud. Millal ja kuidas see plahvatus toimus?

Ewert Sundja: Algus ei olnud meil üldse nii roosiline. Kui esimest albumit lindistasime, ei olnud meil veel kontseptsiooni ega suurt plaani, mis edasi saab. Esimese plaadi andsime ise välja ja see oli hirmus jahmerdamine: igaüks viis kuhu raadiosse sai, ega me vastuseid väga ei saanud, ainult Raadio2-lt. Nii juhtubki, kui sul ei ole mänedžeri, helistad ise ja see ei ole tõsiseltvõetav. „Tere, siin Ewert, kas mängiksite minu uut lugu?” – see ei tööta. 2010. aasta esimesel poolel ei juhtunud ka veel midagi, aga siis korraldas Tom (mänedžer Toomas Olljum) meile Riias I Love You baaris kontserdi. Seal saime esimest korda tõsisemalt aimu, et meil on, millega edasi töötada. Ma arvan, et loominguline plahvatus toimus 2010. suvel festivalil „Positivus” – siis jõudis meile kohale, et oleme päris bänd. Tol suvel valmis veel kolm teise plaadi lugu ja suund, kuhu edasi liikuda, sai selgeks. Nüüd järele mõeldes ei toimunudki see „plahvatus” ehk nii äkki, vaid oli pigem järkjärguline kasvamine – meie looming muutus vabamaks ja ühtäkki olid meil suund ja plaan.

Kui palju loeb teie bändi puhul pillimänguoskus? Kui palju te proovi teete?

Me teeme päris palju proovi. Olenevalt perioodist. Lisaks mängime kõik kodus omaette ka – asjad tehakse endale kodus selgeks. Paljud bändid teevad selle vea, et pilli mängitakse vaid laval. Me oleme kõik parajad perfektsionistid ja detailide kallal närijad, nii et maitsepolitsei on meil endi sees päris tugev. Meil kõigil on ka väga suur motivatsioon. Meie muusikaline käekiri on muidugi seotud ka varasema muusikalise haridusega – mitte tuima koolitöö, vaid pigem hilisema intensiivse bändi-prooviruumikogemusega.

Tuleb välja, et teie bänd sobib päris paljude Eesti muusikasuundadega – „Jazzkaarest” festivalini „Green Christmas”, „Rabarockile” ja „Eesti Popsi” festivalile vahepeal. Tihti seda ei juhtu. Kus end kõige paremini tunnete?

Ega meid ei ole siiani kuskil päris omaks võetud, oleme igal pool heidikud. Ei ole rokimehed, ei ole folgimehed, kindlasti ei ole me jazzimehed. Tahaks loota, et päris popimehed ka ei ole. Me justkui ei kuulu kuhugi. Pigem motiveerib see meid „oma asja” ajama.

Kuidas siinne muusikapress teid omaks on võtnud?

Esimestes plaadiarvustustes heideti meile ette, et „Otsa kooli hais on küljes”. Olen kindel, et kui keegi poleks meie taustast midagi teadnud, oleks meid hoopis teiste parameetrite järgi hinnatud. Kurb, et üks kool annab teatud kontekstis pigem halva alatooni. Iga minevikufaktiga kaasneb siin Eestis paratamatult mingi oma seos või varjund. Liiga kergekäeliselt tõmmatakse aga kohe need paralleelid sinna vahele – surutakse sulle see „Otsa kooli” müts pähe ja asi ants. Taustsüsteem mängib uskumatult suurt rolli. Selles mõttes on näiteks Lätti või Soome mõnus minna – seal võetakse sind puhta lehena.

Kui palju on teie bändil olnud teadlikke otsustamise hetki, mis viivad teid järgmise verstapostini?

Suur õnn on teha bändi nii, et ei olegi tegelikult nende asjade peale väga mõtlema pidanud. Enamiku nendest kalkulatsioonidest ja otsustest, mis on sujuvalt ja õigel ajal juhtunud, teeb meie eest Toomas, kellel on hea nina õige hetke tabamiseks. Me ise oleme ikka väheke „udud”. Muusikuna on see vabastav – ei pea nende asjadega tegelema, vaid saame teda usaldada ja muule keskenduda.

Võtame näiteks hiljutise kontakti kirjastusfirmaga Sony ATV – paljud artistid ei tule selle pealegi, et kuskil on professionaalsed inimesed, kes nende teemadega tegelevad, ja et asjad hakkavadki arenema niimoodi käsitöövormis: ise helistad, ise lood kontaktid, ise korraldad. Ühel hetkel avastad oma suureks imestuseks, et saadki need profid meeskonnad endaga ühte paati. Suured asjad on enamasti meeskonnatöö tulemus, mille kallal on töötanud oma ala profid, kes igaüks oma teemat kõige paremini valdab.

Kui esimesel TMW-l kõik need profid siin Tallinnas kohal olid, imestasid nad, et keegi nendega rääkima väga ei läinudki, kuigi just selleks nad kohale olid lennutatud.

See on puhtalt teadmatusest, kuidas asjad käivad. Eesti artistid arvavad tihti, et nendega võetakse ise ühendust, et asjad lihtsalt juhtuvad. See on illusioon, et keegi „märkab” sind. Tegelikkuses toimib kõik töö ja pideva suhtlemise tulemusena. Kontserdid välismaal, allkirjastatud lepingud ja muu selline on lihtsalt jäämäe tipp. Ehk meie puhul arvatakse ka, et keegi „avastas” meid ja siis kõik imeväel juhtuski. Nii see ei käi ja on oluline, et muusikud seda teadvustaksid.

Te olete saanud oma fännidega väga hea kontakti. Millal hakkasid tunnetama, et inimesi päriselt huvitab, mida te teete?

Kõige suurema impulsi saime aasta alguses, kui ilmus teise plaadi esimene singel („In the End There’s Only Love”), mis oli täiesti teistsugune ja samas ka piisavalt raadiosõbralik, et seda hakati mängima. Siis käis mingi klõps ära. Äkki oli You Tube’is kümneid tuhandeid vaatamisi. Eks seal tuli juba ka Toomas oma ideedega mängu – näiteks, et teeme Sõpruse kino saalis plaadiesitluse. See meetod, et otsustad midagi ja siis teedki, on ennast siiani õigustanud.

Kas tuleb ka teemaks, et olete Eestist pärit, kui Euroopas esinete?

Tuleb ikka, aga ega Eestist väga palju ei teata. Meie publik on suhteliselt noor ja nad ei tea midagi meie riigi väiksest võlakoormast ega Euroopale eeskujuks olemisest. Nad ei jälgi sellist meediat, vaid tegelevad oma huvidega ja kuulavad muusikat, mis neile meeldib. Ilmselt see Eesti positiivne seostamine meiega tuleb kunagi hiljem mingi teise nurga alt. Saame igal juhul külvata seemnekese sinna, kuhu tavameedia ei ulatu.

Küsin siis ka selle legendaarse küsimuse, mitte et sel mulle tähtsust oleks, aga et inimesed teid mõistaksid – miks inglise keeles?

Olen algusest peale ingliskeelset muusikat teinud. Mulle meeldib selle keele kõla ja see on mulle loomulik. Kasvasin üles 90protsendiliselt ingliskeelset muusikat kuulates. Ei teagi, keda süüdistada (naerab). Teismeajal oli kõva sõna alati see, mida vanem vend parajasti kuulas: kui Nirvanat, kuulasin mina ka, kui Queeni, siis mina ka. Loomulikult ei kirjuta me muusikat selle pärast inglise keeles, et „välisturgudel edukas olla” – see ei oleks loomulik ega siiras. Samas olen ma eesti keeles ka kirjutanud. Mõned päris head lood isegi, näiteks „Väikeste asjade võlu” Liisi Koiksoni samanimelisel plaadil ja „Üksinda” (koos Erki Pärnojaga) Liisi albumile „Ettepoole”. Aga hobi korras, selleks peab tekkima eriline säde.

Mis sa arvad võistlustest nagu „Eesti otsib superstaari”? Kuidas need artistide karjääri mõjutavad?

Kõik oleneb sellest, millised ambitsioonid osalejatel on ja mida tahetakse saavutada. Tuleb mõelda, millega tahad, et sind seostatakse. Telesaatega kaasnevad kohe nüansid, mida võib-olla ei tahtnud, samas, võib-olla just tahtsid – kui see kõik sulle sobib ja meeldib, siis ongi kõik hästi. Kui otsustad osaleda, tuleks mõelda, kuidas see enda kasuks pöörata. Ses osas on toimunud märgatav nihe – kümme aastat tagasi „Kahes taktis …” ei tehtud ühestki lauljast „kedagi”, tänasest superstaari saatest väljutakse hoopis teise pagasiga. Seda nii positiivses kui negatiivses mõttes.

Kuidas üldse bändid Eestis laiema publikuni jõuavad?

Ma ei usu, et siin mingi ühtne valem oleks. Keeruliseks teebki see, et inimestel puudub siin harjumus uue muusika vastu huvi tunda ja uusi bände vaatamas käia, nii nagu see Soomes, Rootsis või Saksamaal toimib. Et see nüüd pisut on tekkima hakanud, on muidugi interneti-võimaluste triumf. Kõik saavad infole ligi, samas võib artist kogu selles suures supis ka täiesti nähtamatuks jääda. Kindlasti ei saa aga nõutult, käed rüpes, ootama jääda, kuna Sky+ su lugusid ei mängi. Täna on kõigil võrdne võimalus päris palju ise ära teha. Kui teed pisut teistsugust muusikat, mis tava-raadioformaadi alla ei sobitu, pead teadma, milles tugev oled. Ma arvan, et meie tugevus on näiteks kontserdid. Ka teise plaadi materjal hakkas just kontsertidel elama ja muteerus nii millekski suuremaks. Meie muusikas on sellised ausad ja vahetud puudutuslikud momendid, mida kogedki live’is kõige ehedamalt. Muusika ei pea olema lääge, aga see võib olla ilus. Selleks ei ole vaja suurt lava-show’d, et inimesi puudutada.

Teie kontserdi korraldamine Nokia kontserdimajas oli ääretult meeldiv protsess just sel põhjusel, et see oli koostöö – te panustate ise väga palju ja aitate promole igati kaasa. Artistid vahel imestavad, miks korraldajad ei võta nende kontserti teha, seejuures ei olda valmis ise panustama.

Tahad, ma ütlen, milles asi on: nendel bändidel ei ole mänedžeri ja nad ise ei tule lihtsalt selle peale. Von Krahlis esinemine ei nõua sult ju tegelikult suurt midagi ja sul puudubki arusaam, kuidas asjad tegelikult käia võiksid. Me oleme ka ikka päris pika maa tulnud, meie Facebooki leht oli pikka aega täiesti tühi. Ühel hetkel saime aga aru, et need sammud on vaja endal ette võtta – kui ise ei tee, siis ei tee keegi.

Tundub, et nüüd tajutakse ka Eestis, et on võimalus olla erilise momendi tunnistajateks – et midagi suurt ja olulist on sündimas. Teadmine, et see, mis enne tundus võimatu, on ühtäkki võimalik, tekitab mentaliteedinihke ka muusikute, artistide, bändide mõtteviisis. Kui oluline on sulle kodupubliku toetus? Kas tunnetad Eesti fännide kollektiivset toetust?

See kõik on meile veel nii värske, ka see toetus, ja selle mõistmine võtab tükk aega. Alguses, esimese plaadi ajal, oli vastuvõtt pigem eestlaslikult tagasihoidlik ja võimalusel pigem ärapanev kui toetav. Muidugi me tunnetame, et muutus on toimunud, võtab aga aega, et see päriselt kohale jõuaks. Kui varem ilmus Õhtulehes artikkel, leidsid kommentaaridest enamasti ikka „vastik okse” reaktsioone, kui meil nüüd hiljuti video ilmus, ei olnud isegi elu24s ühtki negatiivset kommentaari. See on tõesti teistmoodi ja selle tajumine võtab aega. Praegu oleme veel sellises usalda ja kontrolli faasis (naerab). Samas, selle toetuse tunnetamine on tegelikult ääretult oluline. Me oleme tõsiselt õnnelikud, et meile on tekkinud järgijaskond, kes annab meile kas või veebis märku, et meie muusika läheb neile korda. See annab energiat edasi minna.

Kas tunned, et liigute nüüd õigel rajal?

Ma arvan, et me saame veel küllaga heledaid lakse. Aga lõpuks läheb kõik ikka nii nagu peab. Suund on õige.

Kuidas see kõik sind isiklikult mõjutab?

Me oleme kõik veel endiselt pooleufoorilises olekus, ma arvan, et asjade seis ei ole meile kellelegi veel päris kohale jõudnud, uut infot tuleb lihtsalt nii palju peale. Need uudised, mida Toomas meile viimasel ajal muudkui toob, on pooleldi uskumatud. Nokia kontsert oli ka pisut sürreaalne. Aga samas, miks mitte – oleme ju seda muusikat hoole ja armastusega teinud, miks see ei võiks siis inimestele meeldida?

*

Ühtäkki meenub mulle üks tabav kommentaar Eesti digitaalse indie-piibli rada7.ee jutuseinalt: „Pean tunnistama oma meelehärmiks, et igasugused esialgsed negatiivsed eelarvamused on selle bändi loominguga lähemalt tutvudes saanud suhteliselt karmi löögi. Täna ka kuulsin raadiost ja meeldis. Midagi pole teha. Soovin edu. Ilmselgelt see soov läheb ka täide.” Aus ja siiras, aga paneb mõtlema – miks küll on eestlaselt seda kiitust ja ehk vaimustustki vahel nii keeruline kätte saada?

Igal juhul loodan südamest, et Ewert and The Two Dragonsi „katseaeg” Eesti kriitikute ja arvamusliidrite seas on nüüd ümber saanud ja võime siiralt rõõmu tunda, et Eesti poistel läheb ütlemata hästi, neile edu soovida ja üksteisele jõuluks „Good Man Down’i” plaate kinkida. See on lihtsalt hea muusika ja see on, mõistagi, kõige olulisem.