Bersekutu bertambah mutu

Toomas Velmet

… „Vis unita fortior” ladina ja „ühtsuses peitub  jõud” eesti keeles – pealkirjas on see mõttetera aga malai keeles ning tegemist on Malaisia (föderatiivne parlamentaarne kuningriik) deviisiga. Miks pealkirjastasin tänase kirjatüki nii, selgub üsna kohe, aga miks malai keeles, sellest vähe hiljem. 

Vanade roomlaste ütlemist, et ühtsuses peitub jõud, on lihtne seletada, kuid väga keerukas teostada. Eestlastele on aegade algusest sisendatud, et kahekesi jõuab rohkem kui üksinda, olgu siis igasugu ühistute loomisel või hoopis kolhoosikorra sundloomisel. Siiski oleme üsna tõrksad ja pusime pigem omaette  niikaua kui võimalik. Kultuuri finantseerimist on märgatavalt kärbitud, aga elama peab, ja siingi üritatakse välja keerutada nii, kuis keegi oskab. On aga neidki, kellele on meenunud see vana tõde ja, sa vaata, tulemused polegi pahad. 

Eestis on tekkinud päris tõsiselt võetav konglomeratsioon keelpillikvarteti žanris ja see ju ainult rõõmustab, kuna on esmakordne žanribuum meie muusikakultuuri ajaloos. Meil on praegu 5-6 professionaalsel tasemel kvartetti ja neist vähemalt kolm tegutsenud juba nii kaua, et saavutada ses žanris tõsiseltvõetavaid tulemusi. Teatavasti ei taga žanri objektiivsed väärtused siiski subjektiivset publikuedu  ning sellest johtuvalt ka töövõimalusi ehk kontsertide arvu. 

Kuueaastane Tartu Keelpillikvartett ja kümneaastane Tobiase Keelpillkvartett otsustasidki,  et ühtsuses peitub jõud, ja Eesti Kontsert korraldas neile kahele kokkuistunud kvartetile kolm kontserti: Tallinnas, Tartus, Pärnus. Pärnus esineti 28. juulil raekoja saalis ja seda kontserti külastasingi. Siit võib välja lugeda vähemalt kolm plussi: Eesti Kontsert pääses kolme kontserdikorraldusega kuue asemel, kvartetid said omandada põnevat repertuaari ja publik nautida omandatu esitust. Boonusena moodustus kena oktett, kus paarid olid  täis: Tobiase kvartett on ju selline mehelik, aga Tartu oma kenasti naiselik kooslus. Siinkohal ongi õige üles lugeda koosseisud: Kristel EerojaPõldoja, Kadri Sepalaan, Kadri Rehema ja Reet Mets ning Maano Männi, Kristjan Hallik, Toomas Nestor ja Aare Tammesalu. Kontsert sai pealkirja kava põhiteose järgi, milleks oli Felix Mendelssohn-Bartholdy Oktett Es-duur op. 20 (1825). Võib-olla ongi see 16aastase nooruki loodud teos parim, mis keelpillioktetile kunagi kirjutatud, aga esitajate võimekuse paneb see proovile kindlasti. Oktett iseenesest on väike kammerorkester, kuid väiksemale koosseisule on individuaalse meisterlikkuse nõuded märksa olulisemad, seda eriti Mendelssohni teose puhul, kus on tõepoolest panus tehtud kõigile kaheksale esitajale. Kontserti alustati hoopis Edvard Griegi Kahe eleegilise meloodiaga keelpillidele op. 34. Teos on autori enese seade oma eelmisest  oopusest „12 laulu” op. 33. Ei saa just öelda, et seaded (neid on palju) oleksid populaarsemad kui originaal, kuid tuntud on need kindlasti.     

Seade keelpillidele eeldab ka kontrabassi olemasolu, aga selle puudumine peaaegu ei häirinudki, v.a lõik „Südamevalust” (I meloodia) alates 15. taktist, kus II tšello esitas oma (cb) saatepartiid pizzicato’s , aga teised samalaadset materjali arco. Ükskõik, kuidas antud partituur nõuab, ega tšello pizzicato kontrabassi kõlaliselt ei asenda, nii et tasub proovida arco varianti. Mõlemad meloodiad esitati mõnusa kargusega, vältides üliromantilisust, ja tulemuseks oli hea algus põhiteosele.       

Viimati kuulsin Mendelssohni Oktetti mullu 16. aprillil Pietari Inkineni ja Tallinna Kammerorkestri solistide esituses, ja see oli super. Ütleme siis nii, et meie topeltkvarteti esituses teos nii super ei olnud, kuid ega etteheiteid siin konkretiseerida polegi lihtne ja vist ka mitte vajalik. Esitused olid väga erinevad ja mulle meeldis Inkineni juhitu rohkem. Teiselt poolt rõõmustas avastada Maano Männi uusi ja väga meeldivaid kvaliteete – nii instrumentaalseid kui isiksuslikke. Esimese puhul strihhide konkreetsustäpsus ning ju siis nendest võimalustest tingitud teatav energeetiline aktiviteet,  mida varem pole nagu märganud. Teos mõjus raekojas hästi ja individuaalseid kiidusõnu jätkub eranditult kõigile. Soovituslikult võiks I osa esitada enam con fuoco ja viimase presto oli ehk liiga mõõdukas – see on küll koht, kus nooruslik nobedus on lausa nõutav. Publik nõudis lisa ja kuna Ludwig (Louis) Spohr on üks, kes oktetižanrit täiendanud lausa nelja oopusega, siis neist ühe aeglane osa asetaski kontserdile punkti. Igal juhul väärib  idee kordamist ja autorite ringi laiendamist – tundub, et turgu on.     

„Bersekutu bertambah mutu” kuulub aga ühe teise ühinemise juurde, millest nüüd lähemalt. Aastaid on Pärnus korraldatud kaht suurt  rahvusvahelist meistrikursust: Neeme Järvi oma dirigentidele ja Arbo Valdma oma (SUVEUN Iversiteet) pianistidele. Ega nendelgi pole praegu korralduslikult kergemaks läinud ja nii otsustatigi teha vähemalt üks ühine kontsert 4. augustil Pärnu kontserdimaja suures saalis. Üle-eestilise noorte sümfooniaorkestri ees seisid noored dirigendid ja Mozarti Klaverikontserdis KV 595 nr 27 B-duur soleeris 12aastane(!) Malaisia pianist Tengku Ahmad  Irfan. Seda poissi kutsutakse ka Malaisia Mozartiks, sest temagi loominguline pagas on juba üsna mahukas. Ta on juba läbinud peaaegu kõik õpingustaadiumid ja seisab nii pianisti kui heliloojana suure karjääri alguses. Juba on ta esinenud lisaks Malaisia ja Tai orkestritele Hongkongi, Moskva, Washingtoni ja New Yorgi orkestritega ning 2011. aastal algab tihe koostöö Euroopa orkestritega. Tema sõnul on ta suureks eeskujuks Jevgeni Kissin, kuid,  kuulnud nüüd mõlemat (ka 12aastast Kissinit), tuleb minu hinnang küll Irfani kasuks – hoian talle pöialt, kuni jaksan, sest selliste imelaste saatus pole lihtne. Irfani õpetajaks on professor Snezana Panovska, kes ühendab edukalt oma karjääri Makedoonias ja Malaisias.   

Mozarti viimane klaverikontsert ei ole vaatamata oma läbivale mažoorsusele sugugi lihtsate ega populaarsete seast. Lapsele, ja seda ju Irfan on, võivad raskusi pakkuda eelkõige Larghetto  ja sellele järgnev Allegro – esimene vormiliselt ja teine tehniliselt. Aga kuulsime hoopis küpset, välja kujunenud isiksust, mida on isegi raske uskuda. Poiss, kelle jalad vaevu ulatuvad pedaalideni, haarab tõsiartistlikult enda võimu alla nii tohutu pilli kui saalitäie publikut vähimagi allahindluseta. Ta ei lasknud end segada isegi tõigast, et teost juhatas kolm dirigenti. Absoluutselt erakordseks muutus aga Mozarti Larghetto siis, kui dirigendipulti tõusis  Neeme Järvi. Siit sündis tõeline kahe muusiku sünergia, tulemuseks esituslik šedööver, mis oli tõeliselt Mozarti vääriline. See, et Irfan valdab ka orkestraalset klaverikõla ja improviseerimiskunsti, selgus kohe, kui ta istus veel kord klaveri taha, et improviseerida orkestri (Järvi) ette antud unisoonbassile ulatuslik „klaverikontsert”. Selgus, et tema käte all ei ole võõras ka lausa „rahmaninovlik” faktuur koos vastavate kõlanõuetega. 

See sündmus varjutas täielikult kontserdi avapoole, kus Üle-eestiline Noorte Sümfooniaorkester esitas Mozarti D-duur Divertismendi KV 136 ja Haydni D-duur Tšellokontserdi Hob.  VIIb/2, solistiks Marius Järvi ning esinemisvõimalus veel kuuel kursuslasel-dirigendil. Kõik nad said oma ülesannetega korralikult hakkama ja pole nende süü, et 12aastane Irfan koos Neeme Järviga sundis nad unustama. Ühtsuses peitub tõeline jõud.