Balti isiksustega sideme loomine

Äärmuslik kontrast saabus Eesti tuntuima ja pealegi kõige kasumlikuma muusikaekspordi artikli Arvo Pärdi kahe teosega.

SIMON CUMMINGS

Kontsert „Baltic Voices“ ehk „Balti hääled“ 27. IX King’s Place’is Londonis. Vokaalansambel Theatre of Voices, dirigent Paul Hillier, kaastegevad Michala Petri (plokkflööt), Ying-Hsueh Chen (löökpillid). Kavas Veljo Tormise, Arvo Pärdi, Galina Grigorjeva, Helena Tulve (uudisteos „The Narrow Road to the Deep North“, tekst Bashō) ja Pēteris Vasksi looming.

Isikupära ja side käivad käsikäes. See kehtib nii inimest kui ka muusikateost tundma õppides: meid veetakse edasi või tõugatakse eemale olenevalt sellest, kuidas tema isikupära – selle omadused ja jooned ning käitumine – meile edasi antakse.

Mõtisklesin selle üle 27. IX kontserdil King’s Place’is, kus Paul Hillieri vokaalansambel Theatre of Voices esitas rea kooriteoseid Eestist ja Lätist (kuigi kontserdi pealkiri oli „Balti hääled“, ei olnud kavas midagi Leedust). Kuulsime viie helilooja teoseid ja iseäranis põnev oli tähele panna viie muusikalise isiksuse erinevusi, teades osaliselt nende suhet varajaste muusikavormidega, ning nende mõju muusikaga tegelemisele ja sellega seotusele.

Konteksti andis sellele kava avateos, Veljo Tormise „Piiskop ja pagan“ ehk „Piispa ja pakana“. Kujutades peensusteni inglise misjonäride ebaõnnestunud ristiretke Soome aladele XII sajandil, kasutab Tormis algul loo ajastu avamisel helikeelt, mille on kujundanud koraali meloodiakontuurid ja organumi puhastest kvintidest laetud harmooniastruktuurid. Kuid algusest peale on selge, et Tormis ei ole tegelenud mingisuguse pastišiharjutusega. Kui üldse, siis on ilmsed vihjed varajasele muusikale tõsised ning muutuvad üha rohkem sunnitumaks ja väänatumaks, vürtsitatuna obsessiivsete silbikordustega, välja arvatud lühikesed moonutused ja pea kohal heljuvad jahmatavad akordiklastrid. Selle tulemusena ei sündinud niivõrd helikeelte konflikt, kuivõrd auavaldus ja arendus, mis avaldas nii piduliku kui ka siin ja seal üsna keel põses isikupära. Lihtne oli luua sidet muusikaga, mis kõlas nõnda isikupäraselt.

Äärmuslik kontrast saabus Eesti tuntuima ja pealegi kõige kasumlikuma muusikaekspordi artikli Arvo Pärdi kahe teosega. Mitte ainult Tormise muusikaga, vaid tagantjärele kogu ülejäänud kontserdikavaga võrreldes kõlasid Pärdi „Da pacem“ ja „Virgencita“, nagu poleks neil üldse mingit isikupära. Pärdi muusika vaatenurgast on see muidugi kompliment ja suuresti ka kogu asja mõte. See looming ei pürgi ju ometi edasi andma inimese isikupära, vaid osutama ja austama Pärdi kontseptsiooni järgi hoopis palju üliinimlikumat isikupära. Pärdi muusika puhul võib suisa öelda, et selle isikupära ongi isikupäratus, aga kui sa just ei jaga juba eelnevalt tema vaateid, on tänapäeval raske mitte kuulda tema helikeelt üha igavama, korduvama ja funktsionaalsena. Nende teoste veatu esitus ansamblilt Theatre of Voices ei suutnud seda kuidagi leevendada: tundus, nagu oleksin jõllitanud puhta marmorikamaka siledat pinda.

Kaugelt kõige omapärasem muusikaline isiksus kontserdil oli Helena Tulve. Tema uus teos „The Narrow Road to the Deep North“ oli kontserdi ainus teos, kus varajase muusika jäljed puuduvad.

Marco Giugliarelli

Galina Grigorjeva muusikas on viimastel aastatel olnud näha tendentsi suunduda Pärdi muusikaga sama teed, vahel on ta isegi tundunud Pärti üsna otseselt jäljendavat. Tema 2017. aasta suurvormis „Vespers“ leidub seda rohkesti, olgugi et mitte nii palju sel korral esitatud lühikeses osas „O Virgin Theotikus“, kus keskaegsed maneerid on peidetud hoopis ääretult korduvasse, kergelt tantsulisse refrääni. Tema plokkflööditeos „Lamento“, mille esitas kaunilt Michala Petri, oleks võitnud paremast akustikast, kui on King’s Place’is: meloodia haarmed oleksid saanud ruumis pisut jõulisemalt laiali sirutuda. Kuigi teose võltsilt jaapanipärane esteetika mõjub Grigorjeva helikeeles kummaliselt koopteeritud elemendina, on pala sellest hoolimata veetlev, eriti selle tormised-tulised, linnulaulu meenutavad puhangud. Vaatamata neile pealispindsetele rõõmudele, ei väljendanud aga kumbki neist teostest veenvalt sidusat muusikalist isikupära, pealiskaudsest tasandist sügavamat sidet oli nendega raske saavutada.

Pēteris Vasks süveneb veelgi enam. Kahes Czesław Miłoszi tekstile loodud teoses „Windows“ ja „Encounter“ vihjab Vasks (Tormise kajana) koraali- ja burdoonimaailmale, kuid selmet neid arendada, näib ta neisse külgepidi sisse imbuvat, nagu liiguks paralleelsete muusikauniversumite vahel. Seda on ta teinud nii sundimatult, et organume ja tänapäeva lahutavad sajad aastad tundusid kahanevat peaaegu mitte millekski. Vasks liigub strukturaalselt nende vanade ja tänapäevaste võtete vahel. Näiteks teoses „Encounter“ on kinnistatud vabalt ekslevad džässisegused harmooniad kadentsides, tuues tähelepanu ja pidulikkuse neile tähtsatele tekstihetkedele. Selle juures tundus kõik äärmiselt emotsionaalne ja isiklik ning oli võimatu nii sügavat sidet taotlevast muusikast end mitte puudutada lasta.

Kaugelt kõige omapärasem muusikaline isiksus kontserdil oli siiski Helena Tulve. Eesti ühe tunnustatuma ja iselaadsema helilooja Tulve uus teos „The Narrow Road to the Deep North“ on XVII sajandi jaapani luuletaja Matsuo Bashō sama pealkirjaga teksti tunnine sätung. Kuulsime neljale häälele, plokkflöödile ja löökpillidele komponeeritud teose 40minutilise katkendi esiettekannet.

See oli kontserdi ainus teos, kus varajase muusika jäljed peaaegu puuduvad – isegi sedavõrd, et teos eemaldub Tulve enda varasematest vokaalteostest. Iseäranis lopsakas harmoonia, mis iseloomustab teoseid nagu „Reyah hadas ‘ala“ (2005), „I Am a River“ (2009) ja „You and I“ (2017), on siin asendatud kokkuvõttes askeetlikuma, isegi teatud määral raskesti mõistetavama helikeelega, mis kutsub karakteri (kuigi mitte materjali) osas esile võrdlusi Benjamin Britteni vaimulike mõistujuttudega.

Võib öelda, et teosel on ühe asemel suisa kaks iseloomu – üks kasin, teine lopsakas –, kes kujundavad koos kõrgendatud meeleolu, mis ei laienenud esitusel füüsilistele ja teatraalsetele elementidele ega olnud riituslikule intensiivsusele ligilähedanegi. See muusikaliste iseloomude tasakaal osutus ülitähtsaks. Bashō tekst, mida lauldi inglise keeles, on samamoodi binaarsete omadustega ning sulatab oma Honshū-teekonna liigenduses kokku proosalise ja poeetilise.

Teose põhikäitumine on eespool mainitud riituse atmosfääri säilitades mõneti staatiline ja igas mõttes ajatu. Tulve kirjutatu on sageli loonud keerukaid paradokse: korduvalt oli tunne, et vokaalkvartett on lõa otsas, kuid saab samal ajal vabalt liikuda, nii et hääli peegeldab tema plokkflöödi- ja löökpillikasutus. Veelgi haaravam on käik, kus kõik hääled osutuvad täiesti iseseisvalt tegevat sama asja (või vähemalt nende suund on sama), hägustades piiri solistliku ja neljahäälse partituuri vahel. Üks selle teose meeldejäävamaid aspekte on aga see, kuidas Tulve on käsitlenud jaapani keeles lauldud haikurefräänide seeriat. Siin kerkib esile kolmas isiksus – häiriv, isegi pisut segane, nii kõrge, et kõlas tõeliselt võõrastavalt, nagu oleksid lauljad lausunud loitsu.

Neid muusika omadusi arvestades oleks teosega „The Narrow Road to the Deep North“ võinud olla raske sidet leida, ometi on tõde hoopis vastupidine. Bashō lugu on Tulve muusikas leidnud täiusliku ekvivalendi: formaalse, kuid isikliku, erapooletu, kuid lähedase, rahuliku, kuid kirgliku. See oli hüpnotiseeriv ettekanne – selline, mis võinuks kesta igavesti. Arvestades, et tema tunnine teos sisaldab ainult Bashō teksti esimest poolt, oleks Tulvel ruumi selle projektiga jätkata. Võib-olla kunagi saame veeta terve õhtu selle iseäraliku laetud maailmaga seotult ja sellesse sukeldunult.

Tõlkinud Maria Mölder

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht