Arktilise näoga sümfooniaorkester

Piret Väinmaa

Eesti-Soome Sümfooniaorkestrist sai Põhjamaade Sümfooniaorkester. Eesti-Soome Sümfooniaorkester pole enam see, mis ta oli eile. Muutunud on orkestri nimi ning saavutused lähevad aina tõsisemaks. Tallinna kontserdi (6. IV) järel esitleti orkestri uut plaati ?Action. Passion. Illusion? Sibeliuse, Rahmaninovi ja Tüüri muusikaga. CD on pealkirja saanud plaadil kõlava Erkki-Sven Tüüri teose järgi. Palusin dirigendilt selgitusi orkestri nimemuutuse kohta.

 

Anu Tali: Meie uus nägu ? New North ? on põhjendatav esiteks sellega, et tänaseks on igalt poolt maailmast liikmeid orkestrisse juurde tulnud, aga nn Põhja kontekst on natuke suurem: Taani, Rootsi, Soome, Norra… See on omamoodi Ida ja Lääne verstapost, teerist, kus asetseme. Teiseks rõhume põhjamaisusele, tuleme kokku siin põhjamaises Eestis, mis ei kuulu ju õieti ei Skandinaaviasse ega Baltikumi, aga omamoodi kuulume siiski Põhja.

Muusikas olete otsinud põhjamaist ürgjõudu. Kas see jääb ka edaspidi läbivaks jooneks?

Ei jää. Eelmisel aastal olid kontserdid vene muusikast, sel hooajal otsime Põhja oma nägu. Järgmisel aastal tuleb kontserdisari ?Legendid?. Miks mitte rääkida legendidest laiemalt.  Don Quijote on legend, miks mitte ?ostakovit?i VII sümfoonia ja Leningradi blokaad ? ka see on legendiks muutunud, tähtis on anda inimesele mingi kood.

Kas sinu meelest toitub põhjamaa inimene legendidest, on tema juured müütides?

Kuna muusika ise ütleb väga palju, siis inimesel on siiski lihtsam aru saada, kui ta teab mida oodata, kui anda talle eelnevalt midagi, mille järgi head muusikat üles leida. Tänapäeva ülekuhjatud maailmas on see raske. Ühise nimetaja puhul suudab inimene end pikemaks ajaks antud rajale lülitada. Ülim aeg on hakata esitama näiteks naabrite elavaid heliloojaid.

 

Kontsert ?Põhja laul?

 

Põhjamaade Sümfooniaorkester astus lavale Estonia kontserdisaalis 6. IV muusikaõhtul ?Põhja laul?. Kontserdi nimiteos, Einojuhani Rautavaara ?Cantus arcticus?, kontsert metsalindudele ja sümfooniaorkestrile op. 61 (1972) on teenitult üks tema armastatumaid ja mängitumaid oopusi. Rautavaara teose idee on võimas. See mõjub lausa liigutavalt oma siiruses ja väljendusvahendite lihtsuses. Metsalindude laulu keerukused hõljumas orkestri ?uduhoovuste? kohal, avaruse tunne keelpillide pikkades mõttekaartes väljendab põhjamaise looduse mõju inimesele ja tema tundemaailmale. Kogu teost läbib lisaks ka mingi eriline pühalik joon. Lindude hääled (lindistatud kaugel Põhja-Soomes, põhjapolaarjoone kandis ja Liminga soistel aladel) on õrnad, sestap oli ka orkestri kõla I ja II osas vaoshoitud. Liialt leebeks jäi teose sisuline kroon, III osa pikk areng, kus laululuikede kisa annab impulsi sügise, lahkumise, pöördumatuse tunnet edasi andvale kõikevaldavale muusikalisele pingekuhjumisele.

Originaalne Igor Stravinski Viiulikontsert D-duur (1931), kus fantaasia ja grotesk vaatavad välja arhitektuurselt range konstruktsiooniga hoone akendest, on siinmail vähe kõlanud. Viiulikontserdi aeglastes osades (Aria I, Aria II) ajab hetkiti muigama, kuidas Stravinski ?uurib? lüürikat nagu kirurg lahkaks konna: asjalikult ja distantseeritult, ent siis rabab kuulajaid pingelise sisevaatlusega.

Tahan esile tõsta solist Lev Klõt?kovi rütmilist erksust ja vaieldamatut pillimängu valdamist. Ettekande täielik õnnestumine jäi siiski suuresti solisti vähese intensiivsuse taha. Küsitavaks jäi ka soolo- ja orkestripartii põimuvate mustrite ansamblitöö.

Jean Sibeliuse I sümfoonia e-moll op. 39 (1898 ? 1899) puhul tõstetakse esile selle sarnasust T?aikovski helikeelega. Sellele on üritatud ka külge pookida erinevaid tegevustikke (?Kalevalast? jne), millele omakorda Sibelius juba hilisemas eas vastas: ?Minu sümfooniatel ei ole mingit kirjanduslikku alust, ma pole programmiline muusik. Minu meelest muusika algab seal, kus sõnad lõpevad. Sümfoonia peab ennekõike ja lõppude lõpuks olema ikkagi muusika.?

Sibeliuses endas võitles rahvuslus kunstnikuga. Samaks kontserdiks, kus kanti ette vastvalminud I sümfoonia, kirjutab ta küll protestivaimus ?Ateenlaste laulu?, mis vallandab rahvuslaste poolehoiutormi, siis aga kähvab järsult koolivennale, kes teda just selle õnnestunud teose puhul südamest õnnitleb: ?Ah sina oled kah selle karja hulgas!? Küllap siiski haavas teda poliitika seadmine kunstist ettepoole…

Sibeliuse sümfoonia partituur muutus Põhjamaade Sümfooniaorkestri ettekandes elavaks ja rikkaks maailmaks. I osa Andante ma non troppo. Allegro energico pikad arengukäigud olid enamasti loogilised, terviklikust muljest jäi siiski veidi puudu: III osa Scherzo. Allegro ?kuratlik minek? näitas, kuidas dirigent võib inspireerida oma muusikuid mängima tulise energiaga.

Ent kontserdi kõrghetkena mõjus IV osa ettekanne. Sibeliuse kõlamaailma müstiline, sünge ja pingeline atmosfäär loodi dirigendi ja orkestri täielikus kontaktis. Sissejuhatus, mängituna hea kooshingamisega, valmistas ette Andante assai teemat, mille kujundus oli mõjuv. Inimene areneb kannatades, nii ka Põhjamaade Sümfooniaorkester ja Anu Tali, kelle koostöö üks lihvitumaid tahke on suurejooneliste teemade loogiline ja hingestatud fraseerimine. Löök- ja puhkpillirühmade eriline tunnustus meisterlikkuse ja väljendusrikkuse puhul kogu sümfoonias!

Rändlinnud on sel kevadel taas leidnud tee Põhjamaa pesitsusaladele. Ka inimestele näitab muusika teed vaimsesse kodusse. Siserännakud koos Põhjamaade Sümfooniaorkestriga jätkuvad.