Akadeemilised saksofonid vokaaliga

Toomas Velmet

Kontserdisarjas ?Akadeemiline kammermuusika?: TALLINNA SAKSOFONIKVARTETT ja PILLE LILL Kadrioru lossis 27. III.

Viimati ?Akadeemilise kammermuusika? kontserti külastanud kuulajad said nautida tänaseks 20 aastat samas koosseisus  Olavi Kasemaa (sopran-),Villu Veski (alt-), Valdur Neumann (tenor-) ja Hendrik Nagla (baritonsaksofon) esinenud Tallinna Saksofonikvartetti. Kvarteti asutas EMA professor Olavi Kasemaa ning see on omas valdkonnas esimene riigis. Ansamblit tuntakse peaaegu terves Euroopas ning paarkümmend (!) eesti heliloojat on kirjutanud oma teosed just sellele koosseisule.

Tallinna Saksofonikvarteti kavadel on mõned tähelepanuväärsed iseärasused. Esimese reeglina algab nende kava Johann Sebastian Bachi muusikaga, teiseks on kavas mõni teos koos lauljaga ja kolmandaks on kavas eesti helilooja uudisteos.

Kadrioru kava polnud erand. Kontsert algas viie J. S. Bachi fuugaga kogumikust ?Die Kunst der Fuge? BWV 1080. ?Fuugakunst? on teos, mida esitatakse alates klavessiinist, orelist, klaverist kuni kas või sümfooniaorkestrini koos kahe klaveriga. Hästi levinud on esitused keelpillikvartetiga või kammerorkestriga.

Täismahus (14 fuugat ja 4 kaanonit) on teose plaadistanud 1990. aastal ka Berliini Saksofonikvartett. Bach ei ole konkretiseerinud instrument(e)i, vaid jätnud esitajatele vaba valiku, kuigi klahvpillide valdajad on endale reserveerinud esimese valikuõiguse. Need Bachi kontrapunkti meistritööd on tuttavad kõigile hilisematele sellidele heliloojate tsunftis, rääkimata meistritest. Ei ole häbenetud ka otseste laenudega oma austust avaldada Bachile nagu näiteks Johannes Brahms, kelle Sonaadi e-moll (t?ello, klaver) finaali teema on küll ainult kosmeetiliste parandustega Bachi XVII Contrapunctus (inversus).

Kuidas peaks saksofonikvartett käituma ?Fuugakunsti? esitamisel, millest lähtuma? Kvarteti kõlalised vahendid ja dünaamiline skaala võiksid ju orienteeruda orelile, seda enam, et fuugad ei ole mitte liiga nobedad, probleemiks tõuseb sel puhul tämbrite samasus. Kui mõelda klavessiini või klaveri peale, siis tuleb maadelda artikulatsiooniga, mõlemal puhul tundub ka sopransaksofoni diapasoon olevat piire kompiv. Kadrioru barokses keskkonnas on kindlasti esimene probleem dünaamiline ja ega see päris rahuldavat lahendust leidnudki.

Teise teosena oli kavas esiettekandena Aaro Pertmanni ?Palvekiri keisrihärrale? sopranile ja saksofonikvartetile. Tekst Tammsaare romaani ?Tõde ja õigus? II köitest, kus Ramilda arutleb Indrekuga oma nime variatsioonide võimalustest ja kaalub palvekirja kirjutamist keisrile, et nime muutmiseks luba saada. Pertmanni teoses oli Ramilda rollis sopran Pille Lill ning Indrek Paas viibis kohal astraalselt, teosesse sekkumata. Sest hetkest, kui hakkas kõlama Pertmanni lugu, tekkis mul teatav murdepunkt muusika vastuvõtmisel, nimelt ei häirinud mind enam barokse saali akustiline vastuolu esitatavaga. Isegi see mitte, et tekst haihtub saali ja kohati võib-olla ka partituuri, sest meeleolu on hästi tabatud ning tekst ju hästi meeles vähemalt eestikeelsel kuulajal.

Tõnu Kõrvitsa sulest tuli ettekandele teos nimega ?The Assignation? (1999) ning ikka ja jälle ei jõua ära imestada autori poeetilist värvimeelt ja meisterlikkust nii lühivormi kujundamisel kui saksofonikvarteti võimaluste kasutamisel. Arvan, et esitajadki on seda meelt, sest teos oli ka kavas kuldlõikelisel aukohal. Edasi läks kontsert juba lustlikumas võtmes läbi hispaania helilooja Pedro Iturralde (1929) ?Kreeka süidi? ja tipnes lisapalaga Dave Brubecki ?Take Five? näol.

Muusikud, kes on ennast teostanud kammermuusikas, tavatsevad kolleege lohutada, et ainult esimesed 20 aastat on raske ? kui siis laiali ei minda, on oodata suuri tulemusi. Seda soovin ka Tallinna Saksofonikvartetile.