Akadeemiline „bella Napoli”

Toomas Velmet

Kontserdisarjas „Akadeemiline kammermuusika” AARE SAAL (bariton) ja PIIA PAEMURRU (klaver) Kadrioru lossis 10. XI, kavas Napoli laulud. Pealkirjas toodu puhul tuleks vist kaaluda, milline sõna asetada jutumärkidesse kontserdisarja nimetuses, või siis ehk juba mõlemad. Sõnapaaril „akadeemiline kammermuusika” pole kindlasti rangeid reegleid, mis sätestaksid ühe või teise teose või esituse kuuluvuse selle mõiste alla. Tundub, et olulisem näitaja loetelust, s.o esitajate koosseis, esitatav muusika, esituspaik ja esituslaad, on siiski viimane.

Need mõtted mõlkusid peas, kui suundusin ülalnimetatud interpreetide kontserdile „Akadeemilise kammermuusika” sarjas pealkirjaga „Napoli laulud”. Eesti ooperilavade ühel säravamal baritonil (annotatsioonist) peab olema käepärast võtta korralik Napoli laulude kava (13 laulu), kuna algselt välja kuulutatud Oliver Kuusiku ja Aare-Paul Lattiku kontsert muutus Saali-Paemurru omaks üsna viimasel hetkel.

Teades Aare Saali (bariton) Itaalia tausta – maestrod Gino Bechi (1913–1993) ja Rolando Panerai (1924) –, ei ole siin midagi, mille üle imestada. Seda enam, et restaureeritud Gino Bechi Napoli lauludega heliplaat kui väärtus minevikust ilmus veel CDna möödunud aastal. Kuigi vanade restaureeritud heliplaatide kvaliteedis ei saa päris kindel olla, siis, kuulanud mõned Napoli laulud Gino Bechi esituses, hakkas Aare Saali tämber päris tuttavlikult särama. Kolmteist hästi tuntud Napoli laulu sellistelt autoritelt nagu Eduardo di Capua, Cesare Andrea Bixio, Francesco Paolo Tosti, Ernesto de Curtis, Teodoro Cottrau ja Salvadore Gambardella olid kavas poolitatud sinna hästi sobiva Ferenc Liszti „Petrarca sonetiga” 123 Piia Paemurru (klaver) suurepärases esituses.

Hästi sobiv seepärast, et eks võib ka Napoli laulude tekstid enamasti liigitada lembeluule valdkonda, kuigi need pole tehtud kindlasti mitte sama rangete reeglite ja järgi. Ent kui rangelt see sonetireeglite ülekanne klaveriteose vormi Lisztilgi on õnnestunud, arvan pigem ikka emotsionaalselt kui ratsionaalselt.

Kui veel pisut puudutada akadeemilise kammermuusika kontserdivormi, siis arvan, et kuulajate informeerimine suusõnaliselt võiks jääda mõne teise kontserdivormi osaks. Seda enam, kui kavaleht on kõigil näpu vahel. Lisaks kõigele peab ka teadma, et jutustamine Kadrioru lossi saalis on üsna komplitseeritud tegevus – kui eesmärgiks on jutu sisu viimine kuulajateni ka kaugemal kui esimeses reas.

Ja kui peetakse väga oluliseks Napoli laulude tekstide lühikokkuvõtte esitamist, siis oleks siiski parem, kui ka see tekst olnuks kavalehel (kui see üldse vajalik on). Napoli laulud jaotuvad minu arvates kaheks järgmiselt: esimesi tunnevad kuulajad hästi, ja teisi ülihästi. Sel kontserdil esitatutest kuuluvad tõenäoliselt ülituntute hulka „Santa Lucia”, „Oi! Mari!”, „Addio mia bella Napoli”, „Torna A Surriento” (lisana), aga hästi meelde jäid hoopis „Non t’amo più”, „Voce ’e notte” ja „A Vucchella”. Usun, et otsustavaks ei saanud mitte niivõrd interpretatsioon, kuivõrd nende laulude sobivus kammerlikku õhkkonda.

Võib ju imetleda Aare Saali tenorlikke kõrgusi lauludes „Vieni sul mar” või „Comme Facette Mammeta”, aga need vajanuksid igal juhul suurt kontserdisaali koos saateorkestriga, ja üldse tahan ma nüüd küsida – miks sellist kontserti pole olnud? Aare Saal oleks niisugust muusikaõhtut igal juhul väärinud, samuti on niisuguse naudingu igal juhul ära teeninud laiem publik, kui mahub Kadrioru lossi saali.

Kui möödunud kuul kuuekümneseks saanud Roberto Loretti tõi mõned aastad tagasi suvel Pärnus kokku enneolematu hulga kuulajaid, siis miks ei võiks seda teha Aare Saal koos hästi orkestreeritud materjalide ning asja tundva dirigendiga. Arvan, et Pärnu on pärast Napolit selleks küll parim koht.